Kallis Anonymous, ka sa pole midagi kuulnud elulugude rühmast, mis juba mitmendat aastat tegutseb? Kes kirjutamisega kätt proovida tahab, sel on ju kõige lihtsam alustada oma elust ja mälestustest. Sealt saab otsa kätte ja kui huvi ning talenti jätkub, võib selles suunas edasi lasta. Juhised on Eesti Elus.

Kallis Puravik, Sulle ka küsimus: kas Sa minu kirja ei lugenud? Ma tean hästi elulugude rühmast, kes tuleb kokku päeva jooksul, kui töölkäijad ei saa osa võtta. Seal tehakse auväärt tööd ja sellega on küll võimalus tõuget saada kirjutamiseks, aga keegi ei selles rühmas ei paranda vigu ega ega ei tee kirjanduse mõttes soovitusi, et kuidas keelt ja kirjutamise stiili parandada. Mina tahan oma kirjutamist arendada.

Anna andeks, sõber, astusin ämbrisse. Sul on õigus iga vinkli alt vaadatuna. Elulugude rühmas saavad tõesti osaleda ainult need, kes pole enam tööprotsessis ning kirjanduslik juhendus on kahjuks minimaalne (või olematu?). Kui mul midagi targemat pähe tuleb, pean Sind meeles. Su mõtteid on huvitav kuulda ja südantkosutav lugeda.