Kuna Su vignettid on niivõrd omapärased ja huvitavad-kodumaa värksem inspiratsioon lõhnab otseses mõttes nendest välja-siis palun hoia neid kusagil alles; neid läheb kindlasti kellegi jussiliku-taolise pildiraamatu autorile tekstidena vaja..

Suvi olgu puhkusteks… - II järg

Moto: Sa leevendad mu igatsusejanud;
Kui elujooki sinu rõõmu joon!
Kas endast kaugened ses rännuvalus;
Kui oma mõtted tuule kanda viid? Marie Under
Matkates Peipsi kaldal vanausuliste piirkondlikus elupaigas on rahvapäraseks võimaluseks osta kohalike elanike aiaväravas laudadel pakutavaid hõrgutavaid aiasaaduseid: värske kartul, kuulus peipsi lapik sibul, kurgid, tomatid, ka hapukurgid, suitsukala, mesi. Sarnane aianduskauba pakkumine on omane ka Kaukaasia rahvastele ja on rahvakommetega seotud. Piirkonna eluolu on viimase kümnekonna aastaga paranenud; on ju Peipsi rannik lähedaseks Jõgevale ja kuulub samuti Tartu linna mõjujõu piiridesse.
Sobiv on matkata heal ameerika mägirattal; olles vaid lühikestes sportpükstes saad kenasti päevituda ning nautida mööduva ümbruse looduseilu. Soovides rahulikumat matkateed on kasulik Vanassaare külas pöörata paremale Palamuse suunas; jõuad välja Peipsi kohina piirest ja oledki soovitud Jõgeva vooremaastikul.

Matka huviväärsuseks on Saare mõis mäe peal; siin oli krahv Mannteuffel`i uhke mõisamajandus sadakond aastat tagasi, millest on ajahammas vähe järele jätnud. Olles parasjagu palju päikesest päevitunud ja mägedel pedaale sõtkunud, - siis on ahvatlev keerata sõiduteelt vasemale. Külatee viib alla orutunnelisse kilomeetrijagu, kus põliste pärnade allee-alusel kruusateel on jahe ja kosutav laskuda kauni järve äärde, mille paremal kaldal võnkleb liivane metsatee kõrgele lagedale künkale – kus põlismetsa sügavas rahus asub krahvipere viimne pühapaik. Jutustuse järgi on siin oma rahupaiga leidnud ka nooruke krahvitar Olga, keda seisuslike tõkete tõttu hukutas lootusetu armumine mõisa aednikusse. Looduslikult oli mõisa asukoht hoolikalt planeeritud, kus mõisa häärberist paistis üle oru vaikne järvepind kauguses ja püha puhkepaik metsakünkal.

Edasi jääb matkatee äärde korrastatud Kudina mõisakeskus, kui näide taastatavatest mõisahoonetest.
Peale vene okupatsiooni on ümberkaudsed taluhooned vähehaaval korrastatud ning remonditud ja muutunud rõõmsanäolisemaks. Eriti meeldivad on väiketalud oma kolme-nelja lehma, hobuse, lammaste ja kanakarjaga, kus jalutab uhkelt kirju kukk.
Jõudnud järgmisele voorele, - silmitsen ümbrust; ümberringi kuni silm ulatub vaatama– on küpsevad viljapõllud: talirukis, nisu, oder, kaer. Eemal põldude vahel oleva taluni viib roobastee ja selle põllu ääres kasvab ubinatest tulvil metsõunapuu, - just nagu eesti muinasjuttudes. Rukkipõllul otsid ja leiad eksimatult meie rahvuslille – rukkilille; - seniajani pole mina seda taevasinist kaunist õit kunagi kohanud nisupõllul!
Rukkipõld muudab kiiresti värvi; päikesepoolsed põllud on muutumas kuldkollasest kuldpruunideks, - rukkipeas on oma viis-kuuskümmend iva ja terad on magusa pähklimaitsega. Viljasaak peaks sel aastal tulema hea.
Matkatee kulgeb voorelt orgu ja jälle mäkke ning uuesti alla orgu, nii et tuul kõrvus vuhiseb; päikeseprillid kaitsevad kiirel sõidul putukate sattumisest silma. Ilm on ilus ja Eesti vooremaa on imeliselt kaunis.
Ülimalt armas kui koduigatsus, - on näha viljapõldusid tuulega voogamas; see igatsus oli ka minu matkasooviks!

P.S. Jaotan teksti kaheks lõiguks.

Lugupidamisega Mati Pungas, Tallinn 1. augustikuupäeval

Suvi olgu puhkusteks...III järg

Ühel mäkketõusul oledki ootamatult jõudnud muistse Palamuse kihelkonna pühasse paikka – kalmistule, milline paikneb kahel pool teed oma uhkete punasest kivist väravatega. Eemalt silman Palamuse Püha Bartholomäuse kirikut; pühakoda on avatud. Esmane peatus matkal on hardushetked väikeses kirikus; väljudes kirikust meenuvad kirjanik Oskar Luts`u mälestuste ainetel loodud Tootsilood – Kevade, Suvi; need kirjaniku teosed on nii elulähedased ja koduselt armsad kõigile eestlastele, kes on kunagi lapsena käinud külakoolides ning teismeliseeas elanud ka kooliinternaadis, kui kodutalu kaugemal asus.
Mälestuste otsingul leiad palju ühist: kirikuõu ja hubane kihelkonnakirik oma hardas rahulikkuses; vanaaegne surnuaed; vana Paunvere koolimaja kui hästikorrastatud muuseum; samuti “kuulus” apteek; jõgi vesiveskiga ning “katkise aknaga” kirikumõisarentniku saun. Kõrtsi asendab mõnus kohvik, mis on restaureeritud köstri juurviljaaidast. Apteegi siseõuel on posti otsas kurepesa kolme sirguva kurekesega, kes sirutavad tiibu, sätivad nokitsedes kenasti korda oma sulekuubesid ja kurluu-tavad rõõmsasti.
Pargipuudel paisuvad tammetõrud ja kastanid; ja ka “vahtrapuu ninad” ootavad vallatuid lapsi mängima.
Palamuse keskus on hästi ja suure armastusega korda tehtud ning ootab huvilisi!

Järsk orutee Sääsküla kaudu viib läheduses olevasse Luua mõisa parkmetsa, kus mõisa rohtaiast ulatub nöörsirge põlismetsarada õkva imekauni Prossa järve kaldale. Ja veelkord jõuad mälestuste rüppe; järv on rahulik, õrnad vesiroosid õitsevad ja hõljuvad järvelainetel, vesi on soe ja meelitab ujuma…

Edasi valin matkatee läbi vooremaastiku, mis ühe kurvejõnksu järel tõuseb Kaarepere suunal mäkke.
Palamuse mälestusreisi jääb meenutama taluperenaise pakutud korvitäis õrnkohevaid maitsvaid vaarikaid.

Tagasisõit oli kui mõnusa väsimusega rammestunud unenäos:
Näen külateedel pihlamarju punas;
Need meenutavad – kooliaegasid…
Ja loodusvärvid olid pikserajust segi,
- tuiskpritsmetest mu silmalaugudel…

Head Rukkimaarjapäeva kõigile!

Lugupidamisega
Mati Pungas, Tallinn 1. augustikuupäeval