Ühe poolsaarlase tore suvelõpp mandril - september 2005.

Moto: Tunneta loodust ja tunne iseennast, - siis pole ehk apteeki üldse asja...

Maakodus olles on minu aastatepikkune sagedane külaline - metskitseke. Täna tuli sokuke vaatama, kas ma olen talle nagu alati igal aastal - talveks heinasaadu valmis teinud(!); näkitses veidi heinamaa-ädalat peale vihma ning vilksatas tagasi kaldametsa. Tore on jälle näha seda sõbralikku kaunist vaba metslooma, kes oma armsa oleku ja iluga teeb rõõmu ja annab energiat.

Elan aastaid Tallinn-Nõmmel ja kui ma veebruaris-märtsikuus oma aias ei ole pannud vahtrapuuharude vahele saiatükikesi, siis tuleb oravake okstel hüpeldes minu akna taha ning hakkab käppadega puuoksale koppima ja nakitsema, - et "kus on sõbraabi(?)", sest "...kevad on veel kaugel ja oravapojakesed tahavad toidust; ... juua saab lumest oksal, aga sööki napib linnaoludes...".
Siit ka pärit minu väljend tekstides - "näkitsemised"!

Olen aru saanud lugejate varjatud küsimustest "enda kohta" ning vastan mõne reaga oma päritolust - põlvenemisest: - kes ma olen?
- Tegelikult olen ema poolt pärissaarlane ning pean väga Saaremaast lugu; see on kui tundeseisund(!) ja kes tahab täpsemat selgitust, - küsigu pärissaarlase hr. Robert Kreem`i käest vastust; - kuigi ta elab pikki aastakümneid Kanadas, aga - see tunne ei kao ka võõrsil !
Tundub et ema poolt olen pärinud töökuse, sihikindluse, loodus- lähedase elurõõmu, "saarlase naljasoone" ja optimismi; - minu ema põlvneb Leisi - Päitsemäe metsavahtide - Kull`ide sugupuust.
- Isa on mul Virumaalt; kes sai Tuula kubermangus Bogoroditski Põllumajanduskeskkoolis tsaari-Venemaal väga hea hariduse ning peale vabatahtlikuna Vabadussõjast osavõttu oli Eesti Vabariigilt tasukssaadud maatalus Maidla vallas üks paremaid põllumehi Virumaal. Isalt olen pärinud raamatute suure lugemisehuvi; probleemide mõistmise ja analüüsimise tarkuse (ingl.k. - subtle analysis); ka "festina lente" - elutarkuse; looduse tundmise ja jälgimise oskuse; sportliku elulaadi.
Seega kui vaja - tegutsen kindla tahtega tulemuseni.
Arvan, et kõigile ei pruugi minu tekstid olla täiesti mõistetavad ja seda ma loomulikult ei saagi soovida; aga need taotlevad mõttega lugemist ning vaikusehetke peale loetut...

Mulle meenub alati mu ema ütelus Saksa okupatsiooniajast Eestis 1943. aastal; kui me lapsed - viie vennaga - mängisime koduaias, - ja Saksa Wehrmacht`i ohvitser läks mööda ning sõnas emale: "Oh näe, siin kasvavad sõdurid Saksamaa jaoks!" Minu ema vastus oli kiire: "Nein nicht! Siin sirguvad Eesti ohvitserid...!"

Nii ma ei ole senini seotud ühegi parteiga, sest minu sisetunne ütleb mulle, - et ma ei ole sündinud sõduriks, vaid - ohvitseriks...!

Lugupidamisega ja tervitustega
Mati Pungas, Tallinn