Kõigepealt, repliik on lühike märkus või kirjutis. See pikk, kohmakas keeles, segaselt kirjutatud ja redigeerimata artikkel on küll kõike muud kui repliik. Ja misasi on
kultuuri vormisaamise strateegia?? Juhtkirjas oli juttu Eesti päritoluga inimestest, kes soovivad olla Eesti ja eestlusega seotud. See on ju väga hea. Mitte nendest, kelle soontes voolab veidi eesti verd. Ka Eesti Vabariik peab neid eestlasteks passi andmisega. Kas hr Estam arvab teisiti? Eesti keelt ja kultuuri saab siiski kõige paremini siin Eestis hoida ja säilitada, mida tuleks ka innukalt teha. Välismaal on see võimalik vaid teatud määral ja piiratult.

Juhtkirja pealkiri oli "Eestluse määratlemine" (s.o. defineerimine, klassifitseerimine), mitte aga määramine, mis tähendab korralduse andmist, sätestamist, ettekirjutuse tegemist jne. Eestlust pole võimalik määrata, küll aga määratleda.

Hurraa, hurraa ja veelkord HURRAA! Tänan paljude mõtlemapanevate näidete eest. Arvan, et see tuleks ingliskeelde tõlkida ja ingliskeelses osas ka avaldada, et seeme jõuaks paremini idaneda.

Mina usun, et sallivuseajastul on eesti keelt mitterääkijad (ja mitte-veel-nii-hästi-rääkijad) tõepoolest enam empaatilised avamaks väiksele keelele ust. Poliitiline korrektsus käib ju mitmet pidi.

Mäletan hästi, kui saime kokku, 3 ammust kanada-eesti sõpra, kes tahame, et me lapsed oleksid jätkuvalt eestikeelsed. (Teised 2 on abielus mitte-eestlastega, kuid kogu pere toetab endastmõistetavalt seda, et igal vanemal on lapsega oma keel.) Sõbra prantsuse-kanadalasest abikaasa ütles kohe: "Palun, rääkige omavahel eesti keelt!" Ta ilmselt nägi kuivõrd me seda tahtsime, sest saame kokku nii harva; ometi see kuulub asja juurde -- see teebki meie kokkusaamise teistsuguseks ja meile südamelähedaseks.

Ma pean väga oma sõbra abikaasast lugu. Oma osa tema mõistmisest on selles, et temagi on ühe vähemuskeele (le français québécois) rääkija, osa ka selles, et ta on taibukas ja tahab oma lapsele head (seda ka abikaasale ja abikaasa-laste suhtele).