Suurepärane teema tõstatus, mille seisukohti Sinuga 150% jagan! See on "Eesti Vabariigis" absoluutne tabuteema ja libedad kalad kardavad seda kui tuld.

Väga rumal artikkel.
Kressi kirjutab II MS kohta: " et päästa see riik, mille isikukultust nautivad diktaatorid olid vahepeal maha mänginud"- Eralordsewlt loll seisukoht, nagu oleks olnud võimalik kas 1939 või 1940.a. NSVLi sõjaliselt võita. on väga kurb vaadata, kuidas tõepoolest oma hinges isamaalikult mõtlevast inimesest on saanud meie põhivaenlase laimu võimendaja. Endiine poliitvamg Paddar jõudis koguni nii kaugele, et viis Laidoneri ratsakujule ristikheina. Kui seda oleks teinud mõni vene pätt, oleks se olnud loomulik.
Lihtasammelsetele on pähe taotud, et kui oleksime sõjaliselt vastu hakkanud, oleksime II MSst võitjatena välja tulnud. Et just Päts ja Laidoner olevat EEsti maha müünud jne, jne.
Iga rahva alistamine algab tema ajaloo mustamisest. Ja seda tehes Kressa ei väsi....
Paneme siia juurde veel siinsamas tekstis olnud lausmõnitava suhtumise praegusse Vabadussambasse ning küsime, et mida ta õieti taotleb.

Ükskõik kui võimsalt poleks Eesti kaitsevägi olnud ettevalmistatud sõjaks Nõukogude Liiduga ning ka siis, kui kangelaslik võitlus oleks kestnud viimase meheni, poleks Eesti suutnud sõda punaarmeega võita - ei baaside lepingu sõlmimise ajal ega hiljemgi. Arvestades Nõukogude Liidu alatuid võtteid ja II maailmasõja aegset lääneliitlaste suhtumist, oleks Nõukogude Liit saanud edukalt lavastada Eesti sõja alustajaks. See oleks aga muutnud õigustühiseks Tartu rahulepingu ja Venemaa lubaduse igavesti loobuda kõigist nõudmistest, mis Venemaal on kunagi olnud eesti maa ja rahva suhtes. Aga ega toda erakordselt Eestile kasulikku Tartu rahulepingut meie kõrgemad võimukandja ju eriti oluliseks ei pea. Kui seda oleks oluliseks peetud, siis poleks ju toda juriidilist õigust ilma mitte midagi vastu saamata ära antud. Või siiski on keegi midagi isiklikult kasulikku saanud? - või Tänaseni pole mitte keegi selgitanud kasu, mis Eesti on saanud ühe osa Tartu rahulepingust kustutamisega, siis ei saa too lepingu ju Eestile kas.

Siin on nüüd paar vastuväidet "Võitlejale" aruteluga, et eesti meeste vastupanu 1944 aastal oli lootusetu ja mõttetu. See muidugi ei vähenda nende meeste isiklikku kangelaslikkust, mida õigustab ka Eesti seadusliku võimu üleskutse vastupanule. Arutlejad jätavad arvestamata, et ka I Vabadussõjas ei võidelnud eesti mehed üksi, vaid neid toetasid lääneriikidest liitlased. Nii loodeti seegi kord liitlastele ja rahvusvahelisele õigusele, loodeti anda aega diplomaatiale, sest 1940-41 aasta punaterrori mälestused olid nii kuumad veel.
Arusadav on ka luotsa motiiv eesti mehi relvile kutsudes. Aga palun, kas keegi teab selgitada, kuivõrd võis Uluotsa ise sinisilmne olla? Näiteks kas Uluots võis teadlik olla MRP salaprotokollidest?
Need küsimused muidugi ei pese kuidagi maha häbiplekki praeguselt lakeilikult valitsuselt, kes kahele poole diplomaatilisi kummardusi tehes jätab tunnustamata meie II maailmasõja rahvuskangelased. See on puhtalt Eesti siseriiklik küsimus, kuhu teistel sekkumise asja ei tohiks olla. Aitäh kõigile, kes meie kangelaste mälestust säilitavad ja seda rahva seas edasi kannavad eeskujuks noorematele põlvedele!

Palun vabandust kirjavigade pärast, ikka arusaadav ja Uluots igal pool!