Vene Föderatsioon ei pea end Nõukogude Venemaa õigusjärglaseks, millega EW tollal Tartu rahu sõlmis, ja seega Tartu rahu ei tunnusta. Bolševikud tulid Venemaal võimule ebaseaduslikult ja alates Tartu rahu sõlmimisest toetas EW bolševikke viie aastases kodusõjas Vene seaduslikku võimu esindanud valgekaartlaste ja kasakate vastu.
Nõukogude Venemaad tunnustasid vaid vähesed riigid maailmas: Eesti, Läti, Leedu, Soome, Poola ja Saksamaa. Tartu rahu sõlmiti aga kahe sellise riigi vahel, mida keegi sel hetkel maailmas ei tunnustanud.
Venemaa on vaid mõnes küsimuses (tuumalepped, omandireformi valdkond Venemaal jne) Nõukogude Liidu õigusjärglane, mis loodi 1922. aasta 30. detsembril.

Venemaa on läbi sajandite ikka ja jälle mitte ainult sõnamurdlikult käitunud vaid lausa avalikult deklareerinud, et ta ei pea end kohustuslikuks täita lepinguid mis ENAM ei teeni Venemaa huve ... Kui Saksamaa alles eelmisel sügisel maksis ära viimase osa oma I Maailmasõka järgsetest hüvitustest oma naabermaadele siis Venemaa peab endale SOLVAVAKS isegi enda poolt sõlmitud lepingute meenutamist, nimetades seda RUSSOFOOBIAKS ... Asi on seda häirivam, et sellise kaksikmoraaliga lähevad kaasa ka paljud meie tänased tipppoliitikud kes nimetavad mistahes Venemaa poolset lepingute rikkumist või sekkumist oma naabermaade ellu samuti russofoobiaks ja "vene karu torkimiseks" ... Sellise käitumise taustal on igasugune lalin demokraatia arengust Venemaal vaid enesepettus ja helesinine unistus.

Eesti poliitikud on üle kümne aasta ajanud eri juttu oma rahvale ja maailmale. Maailmale on korduvalt väidetud et Eestil pole Venemaale mingeid territoriaalseid pretensioone - see väide on mustvalgel näiteks Välisministeeriumi infoleheküljel. Oma rahvale aga aetakse heameelega udujuttu Tartu rahu igavesti kehtimisest viisil mis jätab mulje et ka Petserimaad ja Narvatagust tahetakse tagasi. See käitumine meenutab natuke Arafatti kes rääkis alati inglise keeles rahust ja araabia keeles pühast sõjast.

Kui isehakanud pagulastegelased (Uluotsa - Tiefi liin aga ka Tõnissoni liin) üritasid II maailmasõja ajal maksta Rahvasteliidu liikmemaksu, siis Rahvasteliit seda vastu ei võtnud. Kui püüti pääseda 1946. aastal toimunud Rahvasteliidu likvideerimiskonverentsile, siis eestlasi sinna sisse ei lastud. Rahvasteliit lähtus sellest, et Nõukogude Eesti astus ise Rahvasteliidust välja 1941. aasta 6. augustil ja lähtus Johannes Varese valitsuse järjepidevusest.
Rahvusvahelise õiguse järgi saab luua eksiilvalitsuse vaid sõja tingimustes. Näiteks, nii loodi II maailmasõja ajal Prantsusmaa, Poola ja Tšehhoslovakkia eksiilvalitsused Londonis.
Kui Uluotsa valitsus ise tagasi astus, määras president Päts uueks valitsusjuhiks Johannes Varese.
Johannes Varese valitsus (andis presidendile vande 21. juunil), mis oli tunnustatud nii Rahvasteliidu ja hiljem ka ÜRO poolt ning sellest lähtuti ka Teherani - Jalta konverentsidel, oli II maailmasõja ajal eksiilis Nõukogude tagalas Jaroslavlis, Eesti Laskurkorpus sõdis liitlaste poole.
1953. aastal moodustati Norra ranniku lähedal neutraalvetes koguni kaks Eesti eksiilvalitsust (nii Pätsi kui ka Tõnissoni liin), mis olid rahvusvahelise õiguse seisukohalt tühised ja mitte ükski riik neid mõistagi ei tunnustanud. Ühte neist juhtis peaminister presidendi ülesandeis August Rei ja teist peaminister presidendi ülesandeis Alfred Maurer. Leedukate ja lätlaste poolt sarnaseid mõttetuid eksiilvalitsusi ei loodudki.
Ainult USA-s oli siiski suursaadiku koht, mis aga ei esindanud Eesti riiki, vaid riigi ideed.

Rahvusvahelisele taustale,
Eesti eksiilvalitsus (Uluotsa-Tiefi liin) loodigi sõja tingimustes.
Leedu ja Läti aga ei moodustanud eksiilvalitsust ainult seetõttu, et seda ei võimaldanud nende riikide põhiseadus.
1918.a.loodud EV 1938.a.PS ongi selles mõttes maailmas unikaalne, et tema põhiseaduslikud institutsioonid võivad kasvõi aastatuhandeid uueneda...
Mis aga tunnustamisse puutub teiste riikide poolt, siis miks nad peaksidki Eesti eksiilvalitsust tunnustama, kui teda ei tunnusta enamus tema enda kodanikkonnast...

Mänd:"Tartu rahu oli Eestile moraalne, poliitiline ja diplomaatiline võit, mida kõik eestlased peavad alati tähtsaks pidama"

Et Tartu rahu ei ole keegi tühistanud, siis on kohatu rääkida sellest mineviku-vaimus "OLI".
Ja eelkõige oli see siiski SÕJALINE VÕIT!

Selle jägi vale ümberlükkaliseks lugege Kurese mälestusi.