http://www.kesknadal.ee/est/uu...
Miks Tallinna pommitamist juhendasid inglased?
Põhjus on lihtne. Inglastel olid Saksamaa linnade lauspommitamise näol olemas juba nimetamisväärsed kogemused. Oma kogemusi ruttasid nad edasi andma ka partnerile ja sõbrale Stalinile.
http://www.9may.ru/images/gale...

Mida teha Pronkssõduriga?



Ajalooline leping presidentide Meri ja Jeltsini vahel sätestas Vene vägede Eestist väljaviimise tingimused ja korra. Kuid kahjuks ei ole selles ridagi sõduritest, kes olid nii lepingu sõlmimise ajal kui ka hiljem hüppes. Aga neid siiski oli - oli vähemalt üks, kes veel praegugi, automaat seljas - Tõnismäel tolkneb.



Mida siis ikkagi temaga ette võtta? Mõni aasta tagasi tuldi Rootsis välja ettepanekuga, et eestlaste lauspõgenemise 50-ndat aastapäeva tuleks tähistada väärika monumendi püstitamisega. Asja arutati ja lõpuks leiti, et kõige targem oleks seesama Tõnismäe Sõdalane Rootsi randa tuua ja varustada sildiga, et just tema eest me põgenesimegi. Kahjuks seda siiski ei tehtud.



Ja nüüd me oleme probleemi ees, et mida selle selliga peale hakata. Arvestades meie väga leebeid kriteeriume Eesti Vabariigi kodakondsuse andmisel, oleks üheks võimaluseks muidugi naturalisatsioon, sest ta asus Eestisse juba enne 1991.aastat ning eesti keelt valdab ta võrdväärselt vene keelega - seega tunduvalt paremini kui enamik teisi naturaliseerunuid.



Aga see ei oleks vist mitte kõige parem lahendus, sest Eesti kodakondsuse võiks see okupant saada ka eriliste teenete eest Eesti rahva vastu.



Aga milles siis seisnevad need erilised teened? Aga muidugi selles, et ta on olnud kõige siiski distsiplineeritum Vene sõdur kogu okupatsiooniaja kestel ning lisaks sellele ei ole ta oma pronksist automaati kordagi Eesti rahva vastu kasutanud.



Lisaks sellele võiks talle kui vabastajale anda Tallinna aukodaniku tiitel.



Et nii väärikas isiksus vajaks siis ka senisest väärikamat asupaika, siis usutavasti oleks kõige otsatarbekam paigutada ta Harju tänavale Märtsipommitamise varemete vahele.

Siis oleks kõigile selge, et mida head on üks Vene sõdalane läbi aegade Tallinna linnale ikka ja jälle toonud. Tema kunagised aatekaaslased saaksid siis oma võidupühal nende varemete vahel väärikalt oma noorusaegseid vägitegusid meenutada.



Samal ajal saaksid kõik meie külalised ja ka oma rahva ajalugu unustama kippuvad kaasmaalased - aga eelkõige muidugi Riigikogu liikmed - endale piltlikult selgeks teha, et millest meid siis ikkagi vabastati.

Koos kodakondsuse andmisega tuleks anda talle ka uus nimi, sest ühesõnaline “Vabastaja” ei klapiks kuidagi meie kodanike registriga. Vanka Vabastaja oleks muidugi õigem ja uhkem, kuid on karta, vähese teadlikusega kaaskodanikud nimetaksid ta siis ümber Ivan Ikestajaks.

Võibolla tuleks meil otsida lahendust muistse vabadusvõitluse päevilt, kus okupante kutsuti penirüütliteks. Kaasaega tagasi tulles võiks see verivärske aukodanik ehk kanda Punase Penirüütli aunimetust.

Mart Arold

De jure pole Eestis Nõukogude okupatsiooni olnud. De facto võib igaüks mida tahes muliseda.

MIslipärsst loetakse ka Taanit opupeeeritud masaks, kuigi see riik säilitas käikitsd EEstiga võrreldes kümneid kotdi suurema riikliku iseseisvuse.

Eesti kuulus seaduslikult Nõukogude Liidu koosseisu ja oli okupeeritud vaid Saksamaa poolt.
Aga Bornholmi saarelt viis NL oma väed ära 1946. aastal.

Bornholmi saare okupeeris eriti ülbeks läinud NSVL tõepoolest mõneks ajaks.
Aga terve Taani Kuningriik alistus Hitlerile mõne suurtükipaugu järel ning saksa okupatsiooni ajal oli Taani võrreldes teiste okupeeritud riikidega tunduvalt soodsamas seisundus. Jõupositsioonilt pealesurutud kokkulepe sakslastega ei välistanud Taani kui okupeeritud riigi staatust. Soovitan veidi end harida kasvõi EE baasil.
Eesti okupeeriti mõne aasta jooksul koguni 3X..Sõjalise surve all allkirjastatud "liiduleping" ei ole kehtiv.. Vene okupantide valimisfarsi läbi moodustatud uus "valisus" ei kuulutanud oma programmis "ühinemist NSVLiga ning selleks puudus tal rahva mandaat. Kui loete "Tungla" poolt kirjastatud arhiivisarja "Sortside saladused - kommunistid kutsetööl" hävituspataljonlaste usutlestest punaste tagalas 1942.a., siis võite veenduda, et sakslaste tulekuks olid mitmed maapiirkonnad taastanud toimiva EV ning sakslased ei okupeerinud neis kohtades mitte ENSVd, vad EVd.

See, et mingit Nõukogude okupatsiooni ei olnud, näitas ilmekalt ka Eestis toimunud omandireform.

Millest sdiis üldse vajadus reformi järele, kui okupatsiooni ei olnud, sm, Mõjuagent?

Kle tibla!
Vastavalt Genfi konventsioonile peavad koos okupatsioonivägedega lahkuma ka koos nendega lahkunud tsiviilisikud.
Kuna Eestis Nõukogude okupatsiooni ei olnud, siis said lisaks eelmainitud tsiviilisikutele ka punaveteranid elamispinna ja maa evp - hinnaga erastada ja muutuda erinevalt paljudest põliseestlastest (sundüürnikud) omanikeks ja peremeesteks Eestis.

Ükski okupandist käguüürnik ei erastanud elamispinda.
Sundüürnikke meil ei oler, sest mitte keegi ei sunni neid seal elama.
Käguüürnikest lugege "Saarte Häälest" Angeste lalu kohta.

Aga kes siis duraka arvates erastasid evp - hinnaga korerid Tallinnas näiteks Lasnamäel, Õismäel, Mustamäel? Aga ka Ida - Virumaal jne. Või siis üleliiduliste ettevõtete töötajatele kuulunud suvilad ja maa?
Tunnistad ju isegi, et nemad ei olnud okupandid! :)))
Eestlastele nõukogude ajal üldjuhul uusi kortereid ei antudki, sest elati enamasti EW - aegsel elamispinnal, kuhu keegi sõjakeerises oli riigi poolt elama pandud. Elamispind kuulus riigile ja omavoliliselt ei saanud keegi sinna elama minna. Tegemist oli heausksete üürnikega.
Seega sundüürnike (ja ka okupantide) staatuse said EV ajal üldjuhul ainult põliseestlased!
http://www.kodueest.ee/