Kaob keel, kaob rahvas!
Kuigi polnud lihtne, siinses, ingliskeelses ühiskonnas, õpetasin oma lastele Eesti keele selgeks. Nad on käinud Eestis, kus kohalikud ei saa aru, et nad kodueestlased pole.
Suureks toeks olid Eesti Lasteaed, Täienduskoolid, skaudid / gaidid ja Jõekääru suvekodu. Kui põhikeel nendes organisatsioonides oleks ingliskeel, ei oleks meil olnud mõtet oma lapsi sinna viia.
Tunnen peresi, kus isa on Eestlane ja ema Kanadalane, kus lapsed on algusest peale isa käest Eesti keelt õppinud. Nende keel, kuna nad on emaga rohkem kui isaga, on nõrk, aga osaledes ülalmainitud Eestikeelsetes organisatsioonides, on nende keeleoskus ja ka tahe kõneleda Eesti keeles saanud märgatavalt tugevamaks.
Meie peaks, jah, pakkuma võimalusi Eesti keelt mittevaldavatel lastel ühiskonnaga ühineda, aga leian, et lastevanemad peaksid selljuhul kui nad seda oma lastele soovivad, kõvasti rohkem rõhku panema sellele, et nad ise oma lastele õpetaksid Eesti keelt.

Nôustun viimase kommentaariga.

Üldiselt, meie Toronto eestlaste ühiskond vajub vaikselt Kanada ühiskonda ja seda on rohkem ja rohkem näha. Need olid nüüd esimesed pühad kui ei olnud enam Toronto Eesti Majas kinkeäri kus kohast mône jôulukingituse oleksin saanud muretseda. Tundub, et suure saali Uue-Aasta tango ball on esimest korda mitte eestlaste poolt korraldatud, vôi kas sain valesti inglise keelsest kuulutusest aru?

Mul oli hea meel lugeda Robert Kreemi 24. detsembri Eesti Elu artiklit, kus ta teatas et Vancouver'is on loodud Tuleviku Komision ja ta küsis kuhu on jäänud Toronto vôi ôigemini Kanada eestlaste oma. Vancouver'is küsitleti sealset eestlaskonda ja tehti järeldusi, et mida tahetakse ja mida käivitada.

Keele säilitamise môttes, vôiks olla meil ühiskondlik aktsioon, mis kutsuks siinseid eestlasi eesti keelseid raamatuid lugema, nii täiskasvanuid kui ka lapsi. Lugemine on kôige parem viis kuidas keelt arendada. See vôiks olla aasta aegne aktsioon mis hôlmab eesti kooli noori kui ka organisatsioone. Eesti keelsete raamatu laenutamis kohtadel on vaja agresiivsemalt oma lahtioleku aegadest ja reeglitest rahvale teatada. Ma ainult tean ühest, Tartu Instituudi omast, kus kohast olen ma mône raamatu laenanud, aga mul pole selget pilti, et kas käib ka aktiivne raamatu laenutamine rahvale??? Muidugi on ka Toronto linna raamatukogud. Tahaksin teiste kommentaare näha nendel teemadel...

On tôesti kaunis kurb vaadata kuidas viimastel aastatel kogu see Eesti värk siin Kanadas kokku kuivab. Lapsed ja ka nende vanemad räägivad omavahel järjest rohkem ja rohkem inglise keeles, eestikeelset kirjandust loevad väga vähesed. Aga eks see nii ole, ma ei tea kas sinna midagi parata saab. Kui näiteks Jôekääru laager inglisekeelseks muutub, siis pole sinna küll mingit môtet oma last enam viia, parem juba mingisse tavalisse ja paremasse kanada laagrisse. Sama kehtib ka skaudi/gaidi laagrite kohta. Ka seal kipub omavaheline keel rohkem ja rohkem inglise keele peale. Ja see ei ole sugugi laste probleem. Vanemad teevad seda ise omavahel ees, lapsed tagantjärgi. Ma ei oska sellele probleemile ka mingit lahedust pakkuda, ainuke viis oleks uus emigratsioonilaine Eestist, aga see pole jälle suures pildis kasulik. Tôenäoliselt jääb Kanadas veel môneks ajaks alles nn. pühapäevaeestlus. Tasub näiteks vaadata soome kogukonda Toronto ümbruses. Umbes 10 aasta pärast on eestlus siin samasugune. Kes tahab eestlust alles hoida, koligu Eestisse!

Eestlus ja eesti keel olid väga tähtsad siis kui Eesti oli vene võimu all. Nüüd Eesti iseseisvusega on asjad muutunud. Siin eestlastel ei paista eestlus väga tähtis olevat kuna see on kätte saadaval Eestis. Kahjuks aga Eestis leitakse, et ingliskeele oskus on vajalikum kui emakeel ja rohkem ja rohkem tuleb seal kasutusse ingliskeelsed terminid ja igapäevsed sönad. Kui kaua saab keel ja rahvas kesta kui aina proovitakse ühte sulada?

Meie uhiskonnas on alati olnud optimiste ja pessimiste ja seda teemat on arutatud juba kaua aega. Fakt on et on siin paljud nagu mina kes on sundinud Kanadas ja oppinud eesti keelt siin raakima. Moned on ka sulanud Inglise Kanadasse. Ega meil suurtes linnades ei ole palju shanssu sailimiseks sest terve elu kaib voorkeeles ja eesti keel jaab hobbiks millega tegeletakse vabal ajal. Suur probleem on ka see et eesti noored kaivad inglise (voi prantsuse) keelses koolis.
Ainuke voimalus meie keelt ja kultuuri paasta, sailitada ja arendada siin oleks teha sellest igapaevase keele mones piirkonnas. Vanal ajal see oleks olnud voimatu inglaste assimileerimise poliitika parast. Nuud on olukord kovasti muutunud. See omal ajal tugev inglise Kanada on nuud ise suremas. Nende pohjustest ei pea siin raakima, koik teavad mis need on. Meil on kullalt raha ja toojoudu niisugust asumaad siin teha. Mudeliks voiks olla sakslaste, poolakate ja teiste rahvuste asumaad Louna Ameerikas. Dignidad on uks parem naite niisugusest koloniast. Sakslased Chiles ostsid palju maad kokku ja tegid seal saksa keele ametlikuks keeleks. Miks mitte niisugust asja teha siin?

Jõekääru suvilaid on ostnud paljud muulased (Kanadalased), kes elavad seal aastaringi.
Seal on ka mitmeid noori Eesti peresi. Loen vähemalt 13 last. Nendel pole võimalik Torontosse Eesti kooli sõita, kauguse ja kellaaja (õhtu) tõttu. (võiks kohapeal pidada)
Oleks hea näha kui teisi noori Eesti peresi sinna koliks - siis olekski selline asula millest Peeter kirjutab.

Arvan, et pole vaja jalgratast uuesti leiutada. Admiral Pitka poolt arendatud mõtte saaks lihtsalt teostada. Kurb tõsiasi on, et toimub ajude suur väljavool kodumaalt.Vaja oleks see ainult soovitud suunas kanaliseerida.
Pole vist enam ühtegi kohalikku meediaväljaannet, kus ei oleks üleskutseid töötada väljaspool Eestit.
Eestlaste kõrge saavutusvajaduse paneb see igaljuhul proovile.
Vabariiki taastama asudes lubasime kasvõi kartulikoori süüa, nüüd küsib üha rohkem inimesi,-kes siis kartulid sööb?
Tartust.

emiliemilemiliemili emiliemil emili eeemilemili