Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
See kirjutis ütleb R. Veidemanni raamatu kohta vähe, pigem jätkab see eesti kultuurIoos seniolematu mahuga reklaamikampaaniat, mille kirjastus ja raamatu autor on ette võtnud nii raadio- ja telekanalites, kõigis üleriigilistes ja kohalikes lehtedes, nüüd siis ka kanadalaste lehes. Peeter Järvekülg on õigusteadlasena võtnud oma ülesandeks mõnigi kord kirjanduskriitikuks õppinud Rein Veidemanni isiki propaganda. Nähtavasti sellepärast, et R. Veidemanni suhtumine on kodu-Eestis vastuoluline.
Kas sellepärast, et P. Järvekülg on erialalt hoopis õigusteadlane vüi mitte, aga suhtumine kultuuri on siin kirjutises küll imelik. Miks on “küüniline” tahta, et nooremad peavad lugema taas seda, mida vanem põlv luges? Siis peaks küüniline olema kõige selle haridusliku kirjanduse lugemine, mis läbi aastasadade õppiva inimese juurde on käinud, alates juba Piiblist…? Samas jälle öeldakse, nagu oleks Veidemann autoriteet, kelle “teejuht-nimekiri” eesti kirjandusteostest peaks olema hädavajalik – noh, koolis lausa kohustuslik (vähemalt on Veidemann ise nii unistanud).
Seega tuleks ikkagi kõik varasem läbi lugeda, kui vanem põlvkond nii korraldab…?!
Mida see raamat annab ja kuidas see on koostatud. See peab olema teatmekirjandus, on ju see ilmunudki teatmekirjanduse sarjas. Veidemann ise aga on olnud arvukates reklaamsõnavõttudes oma teose nimetamisega hädas, nii et see on tal olnud koguni “kirjanduslugu esseedes ja novellides”…! Et teosest ei tea, mis see on, siis tuleb luua reklaaminipp, kuidas reklaamida isikut. Veidemanni reklaamimiseks nimetab hr Järvekülg, et “Raamatut „101 Eesti kirjandusteost“ on jõutud juba moodsalt isegi “Veidemann’s listiks nimetada.” Kuid seda viimast on ju kasutatud irooniliselt seoses liiga suure arvu kirjanike väljajätmisega. Niisiis vihjates sellega Schindleri nimekirjale või ehk ka Vilde ühele tuntud novellile, kus valitakse, kellega kuidas toimida…!
“Veidemann’s list” öeldi irooniliselt, sest Veidemann on 1. valinud õige mitmetel autoritel välja mitu teksti, teisel osal ainult ühe, 2. seadnud mõned autorid, kes on tema isiklikud sõbrad, isegi raamatu eessõnas “erisuhtumise”alla nagu ta ütleb, ning neid seepärast sisse võtnud, ja 3. eelneva tõttu jätnud kasutamata võimaluse sisse panna veel 22 autorit (saja ühest võimalikust autorist üks viiendik). Sellega on ta saanud tõrjuda väliseestlasi, naisautoreid, nooremaid autoreid ja tekitanud loomulikku kirjandusloo mõistmisse augu.
R. Veidemanni poliitilisest näost õigusteadlane P. Järvekülg ei räägi, ehkki sellel on tähtsust küll, kui küsime näiteks, miks ei ole raamatus mõnda teost või autorit, kes on teist laadi poliitilise profiiliga kui Veidemann. See nägu on leebelt öeldes vastuoluline. Olgu sellega, mis oli, et R. Veidemann oli komomoliaktivist, NLKP liige 1972-1990, aga tema tänaste vaadete näiteks on, et ta on vastustanud Vabadussamba püstitamist ja pooldanud nn Pronkssõduri jätmist selle kohale Tõnismäel jmt.
Ei pea omaseks ka seda Veidemanni-Järvelaiu kompleksi, et “Meie saatuseks on olnud põdeda seda „keskmise lauskmaa“ sündroomi”. Ei meeldi see ei ideoloogia poolest ega selle poolestki, et nii eeldatakse, nagu määraksid välised näitajad asjade väärtuse jmt. Kui R. Veidemannil on mingi keskmise kompleks, ei pea seda lootusetust üle kandma kogu eesti vaimukultuurile või rahvale. Meil peab olema usku endasse jätkata ja pole vaja etteruttavalt leinalaule laulda.
Eestis küll ei paista arvatavat, et raamatus oleksid naised esindatud “väga jõuliselt”. Rein Veidemanni hoiakute kohta tasub lugeda näiteks Kärt Hellerma ausat artiklit Postimehe veebilehelgi (parnupostimees.ee/500574/com/peeter-jarvelaid-parnu-akadeemia-loomine -toetab-linna-identiteeti/ Seal ei ole üleskiitmist selle tõttu, et peab säilitama suhteid, vaid öeldakse, nagu asjad on.
Kui maitse poolest üldse mitte hiilgav R. Veidemann ei näe aga nooremaid, siis on see tema mure, mitte noorte mure. Veidemann ei ole ometi mingi standard, mis kehtestab ja määrab väärtusi. Professoritiitel ei taga autoriteeti, professoreid on igasuguseid ja Veidemann ei ole nii autoriteetne. Vastupidi, see raamat on väga vaieldav.
Milline saab olema raamatu saatus, on teadmata, aga eesti kirjandusellu jääb R. Veidemann kindlasti selle enneolematu reklaamikampaaniaga, mis on täitnud kogu kodumaise ajakirjanduse, raadio ja televisiooni. Miks äkki räägitakse Pärnust? P. Järvekülg on kirjutanud selle loo tegelikult Pärnu Postimehele, ja see lugu on siin nüüd esitatud väikeste muutustega ja teise pealkirja all, mitte aga täiendatult ega arendatult. Oleks kena olnud esitada teisigi mõtteid. Me saame ju internetis kõik lugeda ka Pärnu Postimeest.
Kas sellepärast, et P. Järvekülg on erialalt hoopis õigusteadlane vüi mitte, aga suhtumine kultuuri on siin kirjutises küll imelik. Miks on “küüniline” tahta, et nooremad peavad lugema taas seda, mida vanem põlv luges? Siis peaks küüniline olema kõige selle haridusliku kirjanduse lugemine, mis läbi aastasadade õppiva inimese juurde on käinud, alates juba Piiblist…? Samas jälle öeldakse, nagu oleks Veidemann autoriteet, kelle “teejuht-nimekiri” eesti kirjandusteostest peaks olema hädavajalik – noh, koolis lausa kohustuslik (vähemalt on Veidemann ise nii unistanud).
Seega tuleks ikkagi kõik varasem läbi lugeda, kui vanem põlvkond nii korraldab…?!
Mida see raamat annab ja kuidas see on koostatud. See peab olema teatmekirjandus, on ju see ilmunudki teatmekirjanduse sarjas. Veidemann ise aga on olnud arvukates reklaamsõnavõttudes oma teose nimetamisega hädas, nii et see on tal olnud koguni “kirjanduslugu esseedes ja novellides”…! Et teosest ei tea, mis see on, siis tuleb luua reklaaminipp, kuidas reklaamida isikut. Veidemanni reklaamimiseks nimetab hr Järvekülg, et “Raamatut „101 Eesti kirjandusteost“ on jõutud juba moodsalt isegi “Veidemann’s listiks nimetada.” Kuid seda viimast on ju kasutatud irooniliselt seoses liiga suure arvu kirjanike väljajätmisega. Niisiis vihjates sellega Schindleri nimekirjale või ehk ka Vilde ühele tuntud novellile, kus valitakse, kellega kuidas toimida…!
“Veidemann’s list” öeldi irooniliselt, sest Veidemann on 1. valinud õige mitmetel autoritel välja mitu teksti, teisel osal ainult ühe, 2. seadnud mõned autorid, kes on tema isiklikud sõbrad, isegi raamatu eessõnas “erisuhtumise”alla nagu ta ütleb, ning neid seepärast sisse võtnud, ja 3. eelneva tõttu jätnud kasutamata võimaluse sisse panna veel 22 autorit (saja ühest võimalikust autorist üks viiendik). Sellega on ta saanud tõrjuda väliseestlasi, naisautoreid, nooremaid autoreid ja tekitanud loomulikku kirjandusloo mõistmisse augu.
R. Veidemanni poliitilisest näost õigusteadlane P. Järvekülg ei räägi, ehkki sellel on tähtsust küll, kui küsime näiteks, miks ei ole raamatus mõnda teost või autorit, kes on teist laadi poliitilise profiiliga kui Veidemann. See nägu on leebelt öeldes vastuoluline. Olgu sellega, mis oli, et R. Veidemann oli komomoliaktivist, NLKP liige 1972-1990, aga tema tänaste vaadete näiteks on, et ta on vastustanud Vabadussamba püstitamist ja pooldanud nn Pronkssõduri jätmist selle kohale Tõnismäel jmt.
Ei pea omaseks ka seda Veidemanni-Järvelaiu kompleksi, et “Meie saatuseks on olnud põdeda seda „keskmise lauskmaa“ sündroomi”. Ei meeldi see ei ideoloogia poolest ega selle poolestki, et nii eeldatakse, nagu määraksid välised näitajad asjade väärtuse jmt. Kui R. Veidemannil on mingi keskmise kompleks, ei pea seda lootusetust üle kandma kogu eesti vaimukultuurile või rahvale. Meil peab olema usku endasse jätkata ja pole vaja etteruttavalt leinalaule laulda.
Eestis küll ei paista arvatavat, et raamatus oleksid naised esindatud “väga jõuliselt”. Rein Veidemanni hoiakute kohta tasub lugeda näiteks Kärt Hellerma ausat artiklit Postimehe veebilehelgi (parnupostimees.ee/500574/com/peeter-jarvelaid-parnu-akadeemia-loomine -toetab-linna-identiteeti/ Seal ei ole üleskiitmist selle tõttu, et peab säilitama suhteid, vaid öeldakse, nagu asjad on.
Kui maitse poolest üldse mitte hiilgav R. Veidemann ei näe aga nooremaid, siis on see tema mure, mitte noorte mure. Veidemann ei ole ometi mingi standard, mis kehtestab ja määrab väärtusi. Professoritiitel ei taga autoriteeti, professoreid on igasuguseid ja Veidemann ei ole nii autoriteetne. Vastupidi, see raamat on väga vaieldav.
Milline saab olema raamatu saatus, on teadmata, aga eesti kirjandusellu jääb R. Veidemann kindlasti selle enneolematu reklaamikampaaniaga, mis on täitnud kogu kodumaise ajakirjanduse, raadio ja televisiooni. Miks äkki räägitakse Pärnust? P. Järvekülg on kirjutanud selle loo tegelikult Pärnu Postimehele, ja see lugu on siin nüüd esitatud väikeste muutustega ja teise pealkirja all, mitte aga täiendatult ega arendatult. Oleks kena olnud esitada teisigi mõtteid. Me saame ju internetis kõik lugeda ka Pärnu Postimeest.
0
0Veidemanni 101: teljed, visiitkaardid, läbimurded
Tiina Kirss, kirjandusteadlane
01. oktoober 2011 Eesti Päevaleht
Kirjandust vaagides on vaja puhtaid ja lihtsaid tööriistu, vahedat vaimu ja tugevat esteetilist soont.
Kirjanduse ajalugu oleme harjunud pidama tõsiseks, rahvuslikuks, vahest isegi pühaks tegemiseks. Eestikeelset kirjandust on peetud nii nooreks kui ka väikeseks teiste kirjanduste seas. Selle arenemist, puhangulist õitsemist, selle kirglikke, tormilisi, rahulikke ja raskeid perioode on kriitikud ja õpetatud kirjandusteadlased kaalunud ning mõõtnud nii isiksuste kui ka voolude järgi, otsides selle omapärasid ja seoseid seda ümbritsevate kirjanduskultuuridega. Kirjandust on peetud keele ja kultuuri garandiks, kuigi mõlema väite üle vaieldakse endiselt.
Kirjanduse selgroog
Arvestades kirjanduse ajaloo tõsidust ja tõsimeelsust, on eriti värskendav võtta kätte Rein Veidemanni suvel ilmunud raamat „101 Eesti kirjandusteost”. Raamatu koostamise aluseks on kolm põhimõtet. Esiteks kuuluvad valitud teosed eEesti kirjanduse kaanonisse, rahvakeeli raudvara hulka, kuna nad moodustavad „telje, mille ümber on vormunud eesti identiteet”. Teiseks, kuna raamat on kogum teoseid, mitte autoreid, rõhutab Rein Veidemann, et need teosed, mida ta on välja valinud, kõrvuti ja järjestikku seadnud, on igaüks oma autori „visiitkaardiks”. Kolmandaks sisaldub iga teose valikus ka tagasihoidlik, kuid jõuline lugemissoovitus: meisterlik kriitik ja kirjandusprofessor pakub lugejale visiitkaarte elegantsel hõbekandikul. See intentsioon oligi vist see, mis ahvatles raamatut mänglevalt, lehitsemisi ja sirvimisi lugema. Lugemisrõõm kipub tänapäeval jääma sügavalt tõsiteaduse külma monumentaalsuse ehk halli argisuse varju. Teistpidi vaadates ja teisisõnu, lugemisrõõmu vaegus häirib kirjandusteadust nagu krooniline vitamiinipuudus.
Kriitikuna on Veidemann surunud iga teose käsitluse nõudlikesse raamidesse: lühidalt ja värvirikkalt tuleb sõnastada teose essents, joonistades selle ümber ainult kõige olulisema tausta ajastu- ja isikuloost, lubades tekstil ise rääkida. Teksti tuleb lugeda nii lähi- kui ka kaugvaates, osutades vähemalt kahesugustele seostele: teoste südamesugulusele ja pärinemisliinidele eesti kaanonis. Nende rangete piiridega seab professor Veidemann suurepärase eeskuju noorele lugejale ja kriitikule: võime ümber jutustada 1000-leheküljelist teost 50-sõnalise précis’na on eriline ja aukartust äratav oskus, mille arendamine nõuab pidevat täpsuskooli, olulise eristamist ebaolulisest. Veelgi keerulisem on paigutada luuletsitaati lühiesseesse nii, et selle lugemine ei ähmasta, vaid hoopis lihvib kalliskivi säravamaks.
„101 Eesti kirjandusteost” sisaldab aga ka neljandat intentsiooni, millele koostaja eessõnas osutab, kuid mille väärtus selgub alles teosesse sukeldudes: Veidemann kutsub külalislahkelt kaasa rohkearvulise seltskonna Eesti kirjanduse kriitikuid, uurijaid ehk teadlasi, andes neile sõna ja „täheruumi”. Seega muutub „101 Eesti kirjandusteose” lugemine dialoogiliseks kogemuseks, sümpoosioniks ühes köites. Samal ajal teeb koostaja sellega nähtavaks Eesti kirjanduse tõlgendamise ja hindamise ajaloo jäljed. Ulatuslik bibliograafia teose lõpus annab lugejale orienteerumisjuhise põnevateks retkedeks eestikeelse kirjanduse kriitikasse.
Tiina Kirss, kirjandusteadlane
01. oktoober 2011 Eesti Päevaleht
Kirjandust vaagides on vaja puhtaid ja lihtsaid tööriistu, vahedat vaimu ja tugevat esteetilist soont.
Kirjanduse ajalugu oleme harjunud pidama tõsiseks, rahvuslikuks, vahest isegi pühaks tegemiseks. Eestikeelset kirjandust on peetud nii nooreks kui ka väikeseks teiste kirjanduste seas. Selle arenemist, puhangulist õitsemist, selle kirglikke, tormilisi, rahulikke ja raskeid perioode on kriitikud ja õpetatud kirjandusteadlased kaalunud ning mõõtnud nii isiksuste kui ka voolude järgi, otsides selle omapärasid ja seoseid seda ümbritsevate kirjanduskultuuridega. Kirjandust on peetud keele ja kultuuri garandiks, kuigi mõlema väite üle vaieldakse endiselt.
Kirjanduse selgroog
Arvestades kirjanduse ajaloo tõsidust ja tõsimeelsust, on eriti värskendav võtta kätte Rein Veidemanni suvel ilmunud raamat „101 Eesti kirjandusteost”. Raamatu koostamise aluseks on kolm põhimõtet. Esiteks kuuluvad valitud teosed eEesti kirjanduse kaanonisse, rahvakeeli raudvara hulka, kuna nad moodustavad „telje, mille ümber on vormunud eesti identiteet”. Teiseks, kuna raamat on kogum teoseid, mitte autoreid, rõhutab Rein Veidemann, et need teosed, mida ta on välja valinud, kõrvuti ja järjestikku seadnud, on igaüks oma autori „visiitkaardiks”. Kolmandaks sisaldub iga teose valikus ka tagasihoidlik, kuid jõuline lugemissoovitus: meisterlik kriitik ja kirjandusprofessor pakub lugejale visiitkaarte elegantsel hõbekandikul. See intentsioon oligi vist see, mis ahvatles raamatut mänglevalt, lehitsemisi ja sirvimisi lugema. Lugemisrõõm kipub tänapäeval jääma sügavalt tõsiteaduse külma monumentaalsuse ehk halli argisuse varju. Teistpidi vaadates ja teisisõnu, lugemisrõõmu vaegus häirib kirjandusteadust nagu krooniline vitamiinipuudus.
Kriitikuna on Veidemann surunud iga teose käsitluse nõudlikesse raamidesse: lühidalt ja värvirikkalt tuleb sõnastada teose essents, joonistades selle ümber ainult kõige olulisema tausta ajastu- ja isikuloost, lubades tekstil ise rääkida. Teksti tuleb lugeda nii lähi- kui ka kaugvaates, osutades vähemalt kahesugustele seostele: teoste südamesugulusele ja pärinemisliinidele eesti kaanonis. Nende rangete piiridega seab professor Veidemann suurepärase eeskuju noorele lugejale ja kriitikule: võime ümber jutustada 1000-leheküljelist teost 50-sõnalise précis’na on eriline ja aukartust äratav oskus, mille arendamine nõuab pidevat täpsuskooli, olulise eristamist ebaolulisest. Veelgi keerulisem on paigutada luuletsitaati lühiesseesse nii, et selle lugemine ei ähmasta, vaid hoopis lihvib kalliskivi säravamaks.
„101 Eesti kirjandusteost” sisaldab aga ka neljandat intentsiooni, millele koostaja eessõnas osutab, kuid mille väärtus selgub alles teosesse sukeldudes: Veidemann kutsub külalislahkelt kaasa rohkearvulise seltskonna Eesti kirjanduse kriitikuid, uurijaid ehk teadlasi, andes neile sõna ja „täheruumi”. Seega muutub „101 Eesti kirjandusteose” lugemine dialoogiliseks kogemuseks, sümpoosioniks ühes köites. Samal ajal teeb koostaja sellega nähtavaks Eesti kirjanduse tõlgendamise ja hindamise ajaloo jäljed. Ulatuslik bibliograafia teose lõpus annab lugejale orienteerumisjuhise põnevateks retkedeks eestikeelse kirjanduse kriitikasse.
1
0Viienda intentsioonina on autor veennud ja ahvatlenud lugejat hästi ja hoolikalt valitud pildimaterjali kaudu. Iga teksti juures on vähemalt kaks pilti, üks neist võimalikult autorist, teine teosest. Kavalalt ületab selline pildikasutus kaugelt teatmeteosliku pragmaatika: need pildid annavad Veidemanni kriitilistele käsitlustele värvi mitmes mõttes, eriti ilmestades ajastutaju. Nimelt on professor õigesti ja ettehoolitsevalt aru saanud, et tänapäeva noorele lugejale ei ole võõrad mitte ainult Vilde, Arbujad ja kogu Luts peale „Kevade”, vaid ka 1960. ja 1970. aastate kultuuriline taust – kõik see, mida pole lauldud. Mitme teose puhul (nt Rummo, Kaplinski, Sang, Vetemaa, Valton, Siig, Luik) on esimesed paragrahvid pühendatud teoseid ja nende autoreid ümbritseva kirjandusmaailma ja sotsiaalse õhustiku iseloomustamisele. Lisaks Rein Veidemanni harvad, tabavas keeles sõnastatud isiklikud mälestuskillud (gümnaasiumi „kirjanduslikus kohvikus” August Sanga kuulates).
Identiteedi vormumine
Millest ja kellest aga koosneb selle kogumiku sisu, mida on juba õigustatult nimetatud nii: Veidemann’s Best? Kas see kogum on sidus kontiinum või mosaiik? Kas ta on jada või lugu? Kellele see raamat mõeldud on ja kes seda kasutab? „101 Eesti kirjandusteost” annab peopesa peal hõlmava lugemiskursuse, mis algab rahvaluulest („Laul suurest tammest”), Henriku Liivimaa kroonikast, Georg Mülleri „Jutlusteraamatust” ja Käsu Hansu eleegiast. Nelja ajalise hüppe ja nelja žanriga jõutakse 19. sajandisse, 11. sissekandest, Eduard Vilde „Mahtra sõjast” 20. sajandisse. Sealt edasi mõõdavad sammud eelmist sajandit rütmiliste põigetega ajas edasi ja tagasi, jälgides sellega teose koostamise esimest põhimõtet – eesti identiteedi vormumist. Teose tunnetuslik kese asub 1960- ja 1970-ndate proosas ja luules. Kõige põnevamatena mõjuvad Veidemanni neli Tammsaare-käsitlust.
Neile, kes vajavad abi seletamaks mõisteid „panoraamromaan” ja „mudel”, annab raamatu tähelepanelik pikkupidi lugemine mõistevarast arusaamise. Samal ajal pole Veidemann koormanud oma käsitlusi kirjandusteoreetilise oskussõnavaraga, saates seega sõnumi, et ülikeerulist metakeelt polegi nii väga vaja. Kirjandust lugedes, vaagides, hinnates on vaja lihtsaid ja puhtaid tööriistu, vahedat vaimu ja esteetilist soont. Vaid mõnikord haruharva tunneb lugeja, et mõnesse lausesse, eriti sulgude vahele, on surutud liiga tihedalt liiga palju teavet. Ning vahel tundub, et pole siiski nii kerge määratleda, millal kirjaniku loomingus toimub „läbimurre”. Et mõista, millest läbi murtakse ja kuidas tuleb minna kaugemale, peab eksima sügavamale kirjanduslikku metsa. „101 Eesti kirjandusteost” lõpeb Veidemanni sõbra ja kolleegi Jüri Talveti värvi- ja tooniküllase luulega.
Kas peaksime loetlema neid teoseid ja autoreid, mis „101 Eesti kirjandusteose” sisse ei mahtunud, väljajätte ja ülehüppamisi? Nende olemasolu (ja vastavate autorite kerge solvang) on paratamatu. Kui tähelepanelikult lugeda, siis Rein Veidemann ei sulge neile sümpoosioni uksi. Lugemisrõõm ulatab üle selliste sulgude ja lävede, kutsub looma omaenda „101” teost. Ning viipab ka viimase paari aasta jooksul mitmeid riiuleid täitvate raamatusarjade poole – „Eesti lugu” ja „Eesti mälu” –, olles saanud „101 Eesti kirjandusteose” kaudu köömneliselt eheda maitse suhu.
„101 Eesti kirjandusteost”
Rein Veidemann
Varrak
Identiteedi vormumine
Millest ja kellest aga koosneb selle kogumiku sisu, mida on juba õigustatult nimetatud nii: Veidemann’s Best? Kas see kogum on sidus kontiinum või mosaiik? Kas ta on jada või lugu? Kellele see raamat mõeldud on ja kes seda kasutab? „101 Eesti kirjandusteost” annab peopesa peal hõlmava lugemiskursuse, mis algab rahvaluulest („Laul suurest tammest”), Henriku Liivimaa kroonikast, Georg Mülleri „Jutlusteraamatust” ja Käsu Hansu eleegiast. Nelja ajalise hüppe ja nelja žanriga jõutakse 19. sajandisse, 11. sissekandest, Eduard Vilde „Mahtra sõjast” 20. sajandisse. Sealt edasi mõõdavad sammud eelmist sajandit rütmiliste põigetega ajas edasi ja tagasi, jälgides sellega teose koostamise esimest põhimõtet – eesti identiteedi vormumist. Teose tunnetuslik kese asub 1960- ja 1970-ndate proosas ja luules. Kõige põnevamatena mõjuvad Veidemanni neli Tammsaare-käsitlust.
Neile, kes vajavad abi seletamaks mõisteid „panoraamromaan” ja „mudel”, annab raamatu tähelepanelik pikkupidi lugemine mõistevarast arusaamise. Samal ajal pole Veidemann koormanud oma käsitlusi kirjandusteoreetilise oskussõnavaraga, saates seega sõnumi, et ülikeerulist metakeelt polegi nii väga vaja. Kirjandust lugedes, vaagides, hinnates on vaja lihtsaid ja puhtaid tööriistu, vahedat vaimu ja esteetilist soont. Vaid mõnikord haruharva tunneb lugeja, et mõnesse lausesse, eriti sulgude vahele, on surutud liiga tihedalt liiga palju teavet. Ning vahel tundub, et pole siiski nii kerge määratleda, millal kirjaniku loomingus toimub „läbimurre”. Et mõista, millest läbi murtakse ja kuidas tuleb minna kaugemale, peab eksima sügavamale kirjanduslikku metsa. „101 Eesti kirjandusteost” lõpeb Veidemanni sõbra ja kolleegi Jüri Talveti värvi- ja tooniküllase luulega.
Kas peaksime loetlema neid teoseid ja autoreid, mis „101 Eesti kirjandusteose” sisse ei mahtunud, väljajätte ja ülehüppamisi? Nende olemasolu (ja vastavate autorite kerge solvang) on paratamatu. Kui tähelepanelikult lugeda, siis Rein Veidemann ei sulge neile sümpoosioni uksi. Lugemisrõõm ulatab üle selliste sulgude ja lävede, kutsub looma omaenda „101” teost. Ning viipab ka viimase paari aasta jooksul mitmeid riiuleid täitvate raamatusarjade poole – „Eesti lugu” ja „Eesti mälu” –, olles saanud „101 Eesti kirjandusteose” kaudu köömneliselt eheda maitse suhu.
„101 Eesti kirjandusteost”
Rein Veidemann
Varrak
1
2Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: vaata ka tiina kirsi arvustus (08:34)
Muidu õige, ainult kirjaniku ja kriitiku pr Kärt Hellerma artikkel on www.postimees.ee/575766/kart-h...
Ja hr Peeter Järvelaiu analoogne kirjutis on
www.parnupostimees.ee/583448/p... andusloost/
Ja hr Peeter Järvelaiu analoogne kirjutis on
www.parnupostimees.ee/583448/p... andusloost/
0
0Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Vaike Säte (15:03)
P. Järvekülg kirjutab oma artiklis eelkõige isikust, mitte autorist.
0
0Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Vaike Säte (15:03), Osutused on (15:22)
Järvelaid tutvustab ja räägib sellest, et toetavad nimekirjad meie kirjanduses tulevad selle tundmisel kasuks, aga nagu T.Kirsski on rõõmus, et taoline nimekiri meil ilmunud
0
1Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: vaata ka tiina kirsi arvustus (08:34), jätk (08:35)
(21.10.11) Veidemanni kirjanduslugu ehk professor Rein Veidemann 65
17. oktoobril pühitses Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria professor Rein Veidemann oma 65. sünnipäeva. Kuigi akadeemilises maailmas on levinud arvamus, et professorid pühenduvad kirjutamisele iga päev, öötundidel või salakambris, siis harva võib Tallinna Ülikooli üliõpilastele ja kolleegidele näidata õpetlast, kes tegelikult ja täpipealt nii teebki.
Tiina Kirss, kultuuriteooria professor
Rein Veidemann kirjutab värskelt, teravalt ja sügavalt eesti kirjanduse kultuurist ja loost, sündmustest, inimestest ja kujunditest. Kui teadlased unustavad end sageli kirjutama vaid omasugustele, siis Rein Veidemanni „kirjamehekool” on 1971. aastast saadik temalt nõudnud, et ta mõtleb lugejale, sellele haritud laiemale lugejaskonnale, mille kohta on inglise keeles ilus väljend – the common reader. Üliõpilased, kes tunnevad Rein Veidemanni elegantse lause ja naeratuse ära Postimehe juhtkirjadest, raamatututvustustest ja arvustustest, ei tarvitse teada, et professor Veidemann oli aastatel 1983–1986 ajakirja Looming peatoimetaja ning seejärel 1986–1990 ajakirjade Vikerkaar ja Raduga peatoimetaja. Seda aegadel, kui kirjutamine ja toimetamine oli käänuline ja keeruline töö.
Pöördelistel aegadel seisis Rein Veidemann uudishimu, tarmu ja tegutsemisrõõmuga uuendusliikumise sees. Ta võttis osa ja võttis sõna, ega vaadanud vaid pealt. Oluline peatükk tema elutegevusest viis teda akadeemia seinte vahelt välja. Kuid kirjanikuna on Rein Veidemann tähelepanelikult jälginud, dokumenteerinud ja meenutanud neid aegu, milles ta on elanud. Oma raamatus „Ajavahe” (1996) kirjutab ta pöördelistest aegadest päeviku vormis ja esseedena.
Professor Veidemanni elavad loengud eesti kultuuri- ja kirjandusloost ning kirjanduslikust mõttest saavad jätkuvalt energiat ja sära tema lugemisest ja kirjutamisest. See võiks olla professori puhul endastmõistetav tõdemus. Praegustel ärevatel, humanitaarteadusi kiirtöötlemisega ähvardavatel aegadel aga tuleb eriti hinnata tasakaalu ja sünergiat õpetamise ja kirjutamise vahel. Meistrina mõlemas, on Rein Veidemann jätkuvalt eeskujuks oma kolleegidele. Kirjanduskriitikuna on Rein Veidemann nagu Voltaire’i hea aednik: ta hoolitseb selle eest, et eestikeelne kirjanduslik sõna püsiks ja õitseks. Ta on tunnetanud ja sõnastanud eesti kirjanduse terviklust – selle tüvitekste ja tuumstruktuure –, kuid samas oskab ta näha üksikust luulereast võrsumas tervet loomingulist maailma.
Oma tähtsamaid ehk „ümmargusemaid” tähtpäevi on professor Veidemann tähistanud, seades endale ülesandeid: koguda kokku ja reflekteerida senikirjutatut, aga kirjutada ka midagi uut, raamatumahus. Aastal 2010 avaldas professor Veidemann tekstikogu „Eksistentsiaalne Eesti”, mille eessõnas ta väidab, et selles kogumikus eelneva viie aasta jooksul kirjutatud käsitlustes eesti kirjandusest ja kultuurist sisaldub tema „aruanne akadeemiale”. Rein Veidemanni humaniora-kolleegid mõistavad sellise väite allteksti vandenõulasliku muigega. „Eksistentsiaalses Eestis” väljendub Rein Veidemanni kriitikukreedo, ühtlasi ka tema austus Juri Lotmani vastu, kelle kultuuriteoreetilist mõtet ta on oma üliõpilaspõlvest saadik kaasas kandnud.
2011. aasta suvel ilmus Rein Veidemannilt kaunis raamat pealkirjaga „101 eesti kirjandusteost”, mille lapidaarsed ja kujundirohked esseed annavad eesti kirjandusloo lugejale kätte justkui peopesa peal. Kriitik võõrustab külalisi oma sünnipäeva eel vürtsikate maiuspaladega. „Veidemanni kirjanduslugu” sirvides saab tark lugeja aru, et nendelt lehekülgedelt vaatab vastu mitte ainult kriitik ja õpetlane, mitte ainult kirjandusprofessor ja kirjandusteadlane, vaid kirjanik. Rein Veidemann on avaldanud ühe romaani („Lastekodu”). Loodame, et tal leidub aega, loomingulist indu ja energiat valmis kirjutada romaani „Ülikool”, mida lugeja juba põnevusega ootab.
Soovime professor Rein Veidemannile õnne, tarmu ja jätkuvat loomingulist rõõmu!
Kolleegid ja üliõpilased TLÜ Eesti Humanitaarinstituudist
17. oktoobril pühitses Eesti Humanitaarinstituudi kultuuriteooria professor Rein Veidemann oma 65. sünnipäeva. Kuigi akadeemilises maailmas on levinud arvamus, et professorid pühenduvad kirjutamisele iga päev, öötundidel või salakambris, siis harva võib Tallinna Ülikooli üliõpilastele ja kolleegidele näidata õpetlast, kes tegelikult ja täpipealt nii teebki.
Tiina Kirss, kultuuriteooria professor
Rein Veidemann kirjutab värskelt, teravalt ja sügavalt eesti kirjanduse kultuurist ja loost, sündmustest, inimestest ja kujunditest. Kui teadlased unustavad end sageli kirjutama vaid omasugustele, siis Rein Veidemanni „kirjamehekool” on 1971. aastast saadik temalt nõudnud, et ta mõtleb lugejale, sellele haritud laiemale lugejaskonnale, mille kohta on inglise keeles ilus väljend – the common reader. Üliõpilased, kes tunnevad Rein Veidemanni elegantse lause ja naeratuse ära Postimehe juhtkirjadest, raamatututvustustest ja arvustustest, ei tarvitse teada, et professor Veidemann oli aastatel 1983–1986 ajakirja Looming peatoimetaja ning seejärel 1986–1990 ajakirjade Vikerkaar ja Raduga peatoimetaja. Seda aegadel, kui kirjutamine ja toimetamine oli käänuline ja keeruline töö.
Pöördelistel aegadel seisis Rein Veidemann uudishimu, tarmu ja tegutsemisrõõmuga uuendusliikumise sees. Ta võttis osa ja võttis sõna, ega vaadanud vaid pealt. Oluline peatükk tema elutegevusest viis teda akadeemia seinte vahelt välja. Kuid kirjanikuna on Rein Veidemann tähelepanelikult jälginud, dokumenteerinud ja meenutanud neid aegu, milles ta on elanud. Oma raamatus „Ajavahe” (1996) kirjutab ta pöördelistest aegadest päeviku vormis ja esseedena.
Professor Veidemanni elavad loengud eesti kultuuri- ja kirjandusloost ning kirjanduslikust mõttest saavad jätkuvalt energiat ja sära tema lugemisest ja kirjutamisest. See võiks olla professori puhul endastmõistetav tõdemus. Praegustel ärevatel, humanitaarteadusi kiirtöötlemisega ähvardavatel aegadel aga tuleb eriti hinnata tasakaalu ja sünergiat õpetamise ja kirjutamise vahel. Meistrina mõlemas, on Rein Veidemann jätkuvalt eeskujuks oma kolleegidele. Kirjanduskriitikuna on Rein Veidemann nagu Voltaire’i hea aednik: ta hoolitseb selle eest, et eestikeelne kirjanduslik sõna püsiks ja õitseks. Ta on tunnetanud ja sõnastanud eesti kirjanduse terviklust – selle tüvitekste ja tuumstruktuure –, kuid samas oskab ta näha üksikust luulereast võrsumas tervet loomingulist maailma.
Oma tähtsamaid ehk „ümmargusemaid” tähtpäevi on professor Veidemann tähistanud, seades endale ülesandeid: koguda kokku ja reflekteerida senikirjutatut, aga kirjutada ka midagi uut, raamatumahus. Aastal 2010 avaldas professor Veidemann tekstikogu „Eksistentsiaalne Eesti”, mille eessõnas ta väidab, et selles kogumikus eelneva viie aasta jooksul kirjutatud käsitlustes eesti kirjandusest ja kultuurist sisaldub tema „aruanne akadeemiale”. Rein Veidemanni humaniora-kolleegid mõistavad sellise väite allteksti vandenõulasliku muigega. „Eksistentsiaalses Eestis” väljendub Rein Veidemanni kriitikukreedo, ühtlasi ka tema austus Juri Lotmani vastu, kelle kultuuriteoreetilist mõtet ta on oma üliõpilaspõlvest saadik kaasas kandnud.
2011. aasta suvel ilmus Rein Veidemannilt kaunis raamat pealkirjaga „101 eesti kirjandusteost”, mille lapidaarsed ja kujundirohked esseed annavad eesti kirjandusloo lugejale kätte justkui peopesa peal. Kriitik võõrustab külalisi oma sünnipäeva eel vürtsikate maiuspaladega. „Veidemanni kirjanduslugu” sirvides saab tark lugeja aru, et nendelt lehekülgedelt vaatab vastu mitte ainult kriitik ja õpetlane, mitte ainult kirjandusprofessor ja kirjandusteadlane, vaid kirjanik. Rein Veidemann on avaldanud ühe romaani („Lastekodu”). Loodame, et tal leidub aega, loomingulist indu ja energiat valmis kirjutada romaani „Ülikool”, mida lugeja juba põnevusega ootab.
Soovime professor Rein Veidemannile õnne, tarmu ja jätkuvat loomingulist rõõmu!
Kolleegid ja üliõpilased TLÜ Eesti Humanitaarinstituudist
0
0Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: vaata ka tiina kirsi arvustus (08:34), jätk (08:35), rahu (05:15)
Ülepakutud kirjutamismaneer ja ebatäpsused nagu ikka ei sobi õppejõule. Tallinna Ülikooli uudislehel rubriigis “Persoon” kirjutab Tiina Kirss Rein Veidemanni sünnipäevaks. (http://www.tlu.ee/?LangID=4&am...)
Rein Veidemanni ülikoolikolleeg, kes teda nii väga austab, ei tea siiski Rein Veidemanni elust elementaaarseid asju. Näiteks väidab õppejõud Tiina Kirss, et “Üliõpilased, kes tunnevad Rein Veidemanni elegantse lause ja naeratuse ära Postimehe juhtkirjadest, raamatututvustustest ja arvustustest, ei tarvitse teada, et professor Veidemann oli aastatel 1983–1986 ajakirja Looming peatoimetaja”. Aga üliõpilasedki teavad igasse teatmikku vaatamise järel, et Rein Veidemann ei ole kunagi olnud ajakirja Looming peatoimetaja!
Muidugi tuleb ikka head soovida. Tiina Kirss loodab, et Rein Veidemannil “leidub aega, loomingulist indu ja energiat valmis kirjutada romaani „Ülikool”, mida lugeja juba põnevusega ootab.” Kust võib Tiina Kirss teada, mida lugeja põnevusega ootab? Kas on mõtet kirjutada nii ülespuhutult, et see pöördub kirjutaja enda vastu?
Muide, Tiina Kirsi kirjapanek raamatu “101 kirjandusteost” kohta meenutab vägagi laadilt ja kohati ka väljenditelt vägagi Rein Veidemanni.
Rein Veidemanni ülikoolikolleeg, kes teda nii väga austab, ei tea siiski Rein Veidemanni elust elementaaarseid asju. Näiteks väidab õppejõud Tiina Kirss, et “Üliõpilased, kes tunnevad Rein Veidemanni elegantse lause ja naeratuse ära Postimehe juhtkirjadest, raamatututvustustest ja arvustustest, ei tarvitse teada, et professor Veidemann oli aastatel 1983–1986 ajakirja Looming peatoimetaja”. Aga üliõpilasedki teavad igasse teatmikku vaatamise järel, et Rein Veidemann ei ole kunagi olnud ajakirja Looming peatoimetaja!
Muidugi tuleb ikka head soovida. Tiina Kirss loodab, et Rein Veidemannil “leidub aega, loomingulist indu ja energiat valmis kirjutada romaani „Ülikool”, mida lugeja juba põnevusega ootab.” Kust võib Tiina Kirss teada, mida lugeja põnevusega ootab? Kas on mõtet kirjutada nii ülespuhutult, et see pöördub kirjutaja enda vastu?
Muide, Tiina Kirsi kirjapanek raamatu “101 kirjandusteost” kohta meenutab vägagi laadilt ja kohati ka väljenditelt vägagi Rein Veidemanni.
0
0Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Vaike Säte (15:03), Osutused on (15:22), Ka kiites (05:02)
P. Järvekülg Keskerakonnast oskab välja tuua selle, mida ei maini R. Veidemanni kolleeg ja ülemus ülikooli samast osakonnast Tiina Kirss, ei räägi aga sellest, mida väljendab hästi Keskerakonna nädalalehes Mart Ummelas 12.10.2011
http://www.kesknadal.ee/est/uu... Nädala juubilar REIN VEIDEMANN 65
Kui Kesknädal tegi mulle ettepaneku kirjutada Rein Veidemannist, heast perekonnasõbrast ja mõttekaaslasest, tema 65. sünnipäeva puhul, mis jõuab kätte 17. oktoobril, kõhklesin veidi, sest võrreldes tema eruditsiooni ja analüüsivõimega olen endiselt vaid arvajapoisike.
Ent teisalt olen väga lähedal sellele maailmavaatele, mis kiirgub Reinustki, - humanistliku sotsiaaldemokraatia igavikulisele ideaalile. See annab mulle sõnavõtmiseks julgust, sest midagi peab oma elus siiski suutma ka lõpuks otse välja öelda, mitte roomates mingite üldiste arusaamade ja tõekspidamiste äravoolukollektoreis, et teenida kellegi heakskiitu. Idealistid, teadagi, küünilises ja pragmaatilises Eestis kunagi mõjule ei pääse. Mis sellest - aeg valib lõpuks omad, ja ka Eesti muutub kunagi inimlikuks ühiskonnaks!
Seda hämmastavam on siiski olnud Reinu võime läbi murda kõigist poliitilistest ja propagandistlikest barrikaadidest, mida tema teele on püstitatud, tema uskumatu jõud vaidlustada või lausa põrmustada parempoolse poliitika pseudodoktriine ning jääda ustavaks Inimesele ja Aule. See on ustavus inimesele meie kõrval, kes on sündinud oma emast ega tea midagi poliitilisest konjunktuurist ega suuda alati läbi näha poliittehnoloogide keerulisi konstruktsioone, mis pidevalt toodavad valitsusi, keda tegelikult keegi ei taha. Rein on valmis ka sellist inimest aitama, tema pähe võimuvalguse asemel vaimuvalgust tooma. Vastuvõtja võimekusest sõltub, kas sellest on tulu.
Rein on olnud viimasel veerandsajandil üks rünnatavamaid arvamusliidreid. /JÄRGNEB/
http://www.kesknadal.ee/est/uu... Nädala juubilar REIN VEIDEMANN 65
Kui Kesknädal tegi mulle ettepaneku kirjutada Rein Veidemannist, heast perekonnasõbrast ja mõttekaaslasest, tema 65. sünnipäeva puhul, mis jõuab kätte 17. oktoobril, kõhklesin veidi, sest võrreldes tema eruditsiooni ja analüüsivõimega olen endiselt vaid arvajapoisike.
Ent teisalt olen väga lähedal sellele maailmavaatele, mis kiirgub Reinustki, - humanistliku sotsiaaldemokraatia igavikulisele ideaalile. See annab mulle sõnavõtmiseks julgust, sest midagi peab oma elus siiski suutma ka lõpuks otse välja öelda, mitte roomates mingite üldiste arusaamade ja tõekspidamiste äravoolukollektoreis, et teenida kellegi heakskiitu. Idealistid, teadagi, küünilises ja pragmaatilises Eestis kunagi mõjule ei pääse. Mis sellest - aeg valib lõpuks omad, ja ka Eesti muutub kunagi inimlikuks ühiskonnaks!
Seda hämmastavam on siiski olnud Reinu võime läbi murda kõigist poliitilistest ja propagandistlikest barrikaadidest, mida tema teele on püstitatud, tema uskumatu jõud vaidlustada või lausa põrmustada parempoolse poliitika pseudodoktriine ning jääda ustavaks Inimesele ja Aule. See on ustavus inimesele meie kõrval, kes on sündinud oma emast ega tea midagi poliitilisest konjunktuurist ega suuda alati läbi näha poliittehnoloogide keerulisi konstruktsioone, mis pidevalt toodavad valitsusi, keda tegelikult keegi ei taha. Rein on valmis ka sellist inimest aitama, tema pähe võimuvalguse asemel vaimuvalgust tooma. Vastuvõtja võimekusest sõltub, kas sellest on tulu.
Rein on olnud viimasel veerandsajandil üks rünnatavamaid arvamusliidreid. /JÄRGNEB/
0
0/JÄTK/
Eriti Eestit viimaseil aastakümneil sotsiaalse kuristiku servale üha lähemale lootsinud poliitikud on pidanud teda üheks oma suurimaks vaenlaseks. Siinkohal vaid põgus väljavõte Mart Laari blogist: "Osalesin Helsingi raamatumessil paneelis Eesti lähiajaloost ja Sofi Oksanenist. Rein Veidemann võrdles Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Mõlemad kirjutasid oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu. 1992. aastal sõitsid Eestis traktorid nimelt mitte bensiini, vaid diisliga. Ma ei suutnud selle peale enam end tagasi hoida. Ütlesin, mida arvan Leberechtist, Veidemannist ja kommunistidest." (Kirjavead parandatud - MU)
Lehkavalt demagoogilise faktiväänamisega politiseerib Laar puhta kirjandusloolase Veidemanni, kes käsitleb Oksaneni fenomeni kirjanduslooliselt tegelikult ainumõeldavas kontekstis - poliitilis-propagandistliku nähtusena, mis sobitub vaid sellesse aega ja oma kaasaegse võimu konteksti nagu Leberechtki. Vahet ju pole - konjunktuur sõidab kunstist üle poliitilise teerullina, üksnes pahatahtlikkuse lukuaugu kaudu võib näha selles mingit ideologiseeritud hinnangut. Laar on nõukogude propagandistidelt siiski palju õppinud! See hinnang Reinule on aga tegelikult üks leebemaid, sest peavoolumeedia on teda järjekindlalt kvalifitseerinud "punaprofessorite" kategooriasse. Hungveipinglik Eesti võim näeb ju teaduses ja kunstis oma põhilist vaenlast. Nagu varblasteski, kes julgevad veel säutsuda.
Ma ei hakka siinkohal lahkama Reinu tegevust kirjandusloolasena, aga samuti omapärase kirjanikuna; selleks puudub mul piisav kompetents. Tema viimane teos "101 eesti kirjandusteost" on aga vaieldamatult üks ankruid, mis suudab hoida meie õblukest kultuurilaevukest lahkumast vabale triivile globaalsel kultuurimerel.
Paradoksaalselt midagi väga olulist võime aga ühe silmapaistva kaasaegse kohta leida pea alati tema kiuslikelt, frustreerunud, sageli samal alal alaväärtuslikelt või lausa naeruväärsetelt vaenlastelt. Kivisildnik on oma pamfletis "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit - 1981. aasta seisuga, olulist" öelnud tollal 35-aastase Reinu kohta: "Veidemann, Rein - seniil, ehholaalik, pahempoolne esseer." Parafraseerin või õieti asetan õigetele jalgadele selle Reinu kaaslinlase klounaadsed ja silmnähtavalt tunnustuskadedad võrdlused. Kõigepealt põlvkondliku alaväärsuse ekspositsioon ehk seniil = (tegelikult) autoriteet, eeskuju, kvaliteet. Edasi oma kitsa ego eksponeerimine ehk ehholaalik = (tegelikult) kajakõneleja, ajastu südametunnistus, humanist versus kriitiku lõpmatu enesekesksus. Poliitilise määratlusega tabab Kivisildnik siiski kümnesse, sest määratleb Reinu pahempoolse esseerina = mittekommunistina (nagu Kivisildnik ise?), tõelise revolutsionäärina tänases degenereeruvas ja suikuvas Eestis, antileninlasena versus enamik tänast võimuladvikut.
Rein, jää iseendaks, nagu oled suutnud jääda aastakümnete jooksul! Soovin, ehkki tean, et Sind ei muuda miski. Jumal (kui ta on olemas) olgu tänatud!
Lõpuks midagi banaalset, aga siirast: kärnased koerad hauguvad, aga ausate eesti inimeste karavan liigub kõige kiuste edasi, ja Sina oled sellel rännakul üks selgepilgulisemaid teenäitajaid.
MART UMMELAS, sõber (30 kommentaari)
Jäägu siis R. Veidemann iseendaks. Üks märkus ometi. M. Ummelas püüab jätta küll mulje, nagu oleks R.Veidemann oleks antieninlane. Siiski on R. Veidemann otseselt Leninit kaitsnud, näit. kirjutises "Lääne vasakpoolsel ei ole põhjust enesesüüdistuseks, Eesti Päevaleht 08. mai 2007, leides, et Leninit on kompromiteerinud kamp äärmusasi.
www.epl.ee/news/arvamus/rein-v... l-ei-ole-pohjust-enesesuudistuseks.d?id=51086164
Eriti Eestit viimaseil aastakümneil sotsiaalse kuristiku servale üha lähemale lootsinud poliitikud on pidanud teda üheks oma suurimaks vaenlaseks. Siinkohal vaid põgus väljavõte Mart Laari blogist: "Osalesin Helsingi raamatumessil paneelis Eesti lähiajaloost ja Sofi Oksanenist. Rein Veidemann võrdles Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Mõlemad kirjutasid oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu. 1992. aastal sõitsid Eestis traktorid nimelt mitte bensiini, vaid diisliga. Ma ei suutnud selle peale enam end tagasi hoida. Ütlesin, mida arvan Leberechtist, Veidemannist ja kommunistidest." (Kirjavead parandatud - MU)
Lehkavalt demagoogilise faktiväänamisega politiseerib Laar puhta kirjandusloolase Veidemanni, kes käsitleb Oksaneni fenomeni kirjanduslooliselt tegelikult ainumõeldavas kontekstis - poliitilis-propagandistliku nähtusena, mis sobitub vaid sellesse aega ja oma kaasaegse võimu konteksti nagu Leberechtki. Vahet ju pole - konjunktuur sõidab kunstist üle poliitilise teerullina, üksnes pahatahtlikkuse lukuaugu kaudu võib näha selles mingit ideologiseeritud hinnangut. Laar on nõukogude propagandistidelt siiski palju õppinud! See hinnang Reinule on aga tegelikult üks leebemaid, sest peavoolumeedia on teda järjekindlalt kvalifitseerinud "punaprofessorite" kategooriasse. Hungveipinglik Eesti võim näeb ju teaduses ja kunstis oma põhilist vaenlast. Nagu varblasteski, kes julgevad veel säutsuda.
Ma ei hakka siinkohal lahkama Reinu tegevust kirjandusloolasena, aga samuti omapärase kirjanikuna; selleks puudub mul piisav kompetents. Tema viimane teos "101 eesti kirjandusteost" on aga vaieldamatult üks ankruid, mis suudab hoida meie õblukest kultuurilaevukest lahkumast vabale triivile globaalsel kultuurimerel.
Paradoksaalselt midagi väga olulist võime aga ühe silmapaistva kaasaegse kohta leida pea alati tema kiuslikelt, frustreerunud, sageli samal alal alaväärtuslikelt või lausa naeruväärsetelt vaenlastelt. Kivisildnik on oma pamfletis "Eesti Nõukogude Kirjanike Liit - 1981. aasta seisuga, olulist" öelnud tollal 35-aastase Reinu kohta: "Veidemann, Rein - seniil, ehholaalik, pahempoolne esseer." Parafraseerin või õieti asetan õigetele jalgadele selle Reinu kaaslinlase klounaadsed ja silmnähtavalt tunnustuskadedad võrdlused. Kõigepealt põlvkondliku alaväärsuse ekspositsioon ehk seniil = (tegelikult) autoriteet, eeskuju, kvaliteet. Edasi oma kitsa ego eksponeerimine ehk ehholaalik = (tegelikult) kajakõneleja, ajastu südametunnistus, humanist versus kriitiku lõpmatu enesekesksus. Poliitilise määratlusega tabab Kivisildnik siiski kümnesse, sest määratleb Reinu pahempoolse esseerina = mittekommunistina (nagu Kivisildnik ise?), tõelise revolutsionäärina tänases degenereeruvas ja suikuvas Eestis, antileninlasena versus enamik tänast võimuladvikut.
Rein, jää iseendaks, nagu oled suutnud jääda aastakümnete jooksul! Soovin, ehkki tean, et Sind ei muuda miski. Jumal (kui ta on olemas) olgu tänatud!
Lõpuks midagi banaalset, aga siirast: kärnased koerad hauguvad, aga ausate eesti inimeste karavan liigub kõige kiuste edasi, ja Sina oled sellel rännakul üks selgepilgulisemaid teenäitajaid.
MART UMMELAS, sõber (30 kommentaari)
Jäägu siis R. Veidemann iseendaks. Üks märkus ometi. M. Ummelas püüab jätta küll mulje, nagu oleks R.Veidemann oleks antieninlane. Siiski on R. Veidemann otseselt Leninit kaitsnud, näit. kirjutises "Lääne vasakpoolsel ei ole põhjust enesesüüdistuseks, Eesti Päevaleht 08. mai 2007, leides, et Leninit on kompromiteerinud kamp äärmusasi.
www.epl.ee/news/arvamus/rein-v... l-ei-ole-pohjust-enesesuudistuseks.d?id=51086164
0
0Samalt IP numbrilt on siin varem kommenteerinud: Veel juubelijuttu 1 (07:32)
Kommentaarid sellele artiklile on suletud.
