1940. aasta 6. augustil sai Nõukogude Eestist NLiidu liiduvabariik ja samal päeval astuti ka Rahvasteliidust välja.
Välisriikide saatkonnad lahkusid Eestist, sest Moskvas olid esindused niigi olemas.
Kui EW pagulaspoliitikud üritasid maksta Rahvasteliidule liikmemaksu, siis seda vastu ei võetud. Samuti ei lubatud neil osaleda 1946. aastal Rahvasteliidu
likvideerimise konverentsil.
Ka ÜRO, mis poliitilise otsusena loodi juba 1942. aasta 1. jaanuaril 26 riigi poolt, mis sõdisid Saksamaa ja tema liitlaste vastu, ei võtnud EW pagulaspoliitikuid jutule.
Atlandi Harta kuulutasid välja USA ja Inglismaa. Hiljem liitusid hartaga ka need riigid, millele harta kaitsegarantii tagas. Selleks olid NLiit ja need riigid, mille valitsused asusid eksiilis Londonis - Tšehhoslovakkia, Poola, Prantsusmaa, Holland, Belgia, Luksemburg, Norra, Taani.
Ka Nürnbergi tribunal käsitles Balti riike NLiidu seaduslike liiduvabariikidena, mida okupeeris Saksamaa ja mis oli agressioon.

„USA president George Bush teatas 22.08.1991 toimunud pressikonverentsil, et Baltimaade iseseisvuse tunnustamiseks pole aeg veel küps.” („Päevaleht” 24.09.1991).
USA lähtus Teheran – Jalta jt konverentside otsustest.
USA keeldus tunnustamast Eesti iseseisvust ka 1918. aastal.
12. jaanuaril 1918 vastas saadikute Poska ja Seljamaa vastavasisulisele palvele USA saatkonna nõunik, et USA küll tunnustaks Eesti iseseisvust, kui selleks Nõukogude Venemaa enamlaste nõusolek oleks. Seni aga, kui Nõukogude Venemaa seisukord on tume ja keeruline, olevat USA-l raske oma seisukohta välja öelda. USA-l puudub siiani seisukoht ka Tartu rahu suhtes.
1918. aasta 17. juuli USA – Jaapani ühismemorandumis teatatakse, et Nõukogude Venemaa poliitika ja territoriaalne suveräniteet jääb puutumatuks.
1918. aasta 17. oktoobril Wiliam L. Soundersi kiri USA presidendile Wilsonile: kommunism on Venemaa jaoks parim riigikord. Toetati Trotskit, Pöögelmanni & Co.
http://www.reformation.org/wal...
1920. aasta 15. veebruaril toimus Vladivostokis Punaarmee ja USA vägede ühismiiting, kus tähistati võitu Koltšaki vägede üle ja rõhutati liitlassuhteid.
Nüüd on selgunud, et Wall Street finantseeris bolševikke, et kehtestada oma režiim Venemaal ja sellest pidi lähtuma ka USA valitsus.
http://www.paksplace.com/skull...

Igor Gräzin: Tartu rahu seadustas retside bande
http://www.delfi.ee/news/paeva...
Jurist, riigikogu liige (RE), üks Eesti suveräänsusdeklaratsiooni autoritest Igor Gräzin leiab, et Tartu rahu senistest käsitlustest on puudu üks oluline aspekt: „Tartu rahu on seni käsitletud ainult ühest vaatevinklist — Eesti riigi seisukohalt. Probleem on aga selles, et Eesti legaliseeris Tartu rahuga ühe kriminaalse grupeeringu, mis oli Venemaal võimu haaranud."

Tartu rahu piir on kaabakliku tehingu tagajärg: bolševikud kinkisid Petserimaa Eestile selle eest, et eestlased desarmeerisid Judenitši armee.
Andres Tarand ja Lennart Meri olid Petserist ja idapoolsetest Setumaa küladest juba ammu loobunud, mida kinnitas välisminister Siim Kallase avaldus Petroskois 1995. aasta lõpus.
Nüüd on preambulat kritiseerinud lisaks Siim Kallasele ja president Ilves.
1993.a. Värskas peetud Seto kongressil pidas Tunne Kelam väga tähtsaks, et Setu küsimust näeks lähedalt mõni Euroopa Nõukogu komisjon. Aasta hiljem see juhtus, ja siis püüti kogu sündmus unustada, sest algatus ei tulnud valitsuskoalitsioonist ning tegelikud tippotsustajad olid piiriprobleemi juba oma agendast maha kandnud.
Tahtlik unustamine on nii täielik, et Eiki Bergi raamatus “Eesti tähendused, piirid ja kontekstid” ei ole ei Euroopa Nõukogu mitteliikmesriikide komitee reis Peterburist Petserisse ja Venemaa-Eesti piirile ega ka selles seoses Eesti ajakirjanduses ilmunud kirjutised leidnud ainsatki korda viitamist. Nii valikuline ongi Eesti ajalooteadvus.
http://www.riigikogu.ee/rito/i...
http://www.eesti.ca/?op=articl...
Jurjevi off-shore – kas Eesti kaasaegse ühiskonna sünnitrauma?

Tartu rahu võis kehtetuks muutuda, kui nn peaminister presidendi ülesannetes Uluots kutsus 1944. aasta 7. veebruaril avalikult Eesti kodanikke üles NSVLga käivasse sõtta minema. Üldmobilisatsioon, mille kuulutas sakslaste korraldusel välja Eesti Omavalitsuse juht dr. Mäe, algas juba 1. veebruaril. Eesti Rahvuskomitee, mis loodi Eesti Omavalitsuse ja sundmobilisatsiooni läbiviimise toetuseks, ja mis lähtus Ribbentrop – Uluotsa 1943. aasta 20. oktoobri paktist, loodi alles 14. veebruaril.
Sel juhul kaotas Tartu rahu kehtivuse Sinimägede lahingutes.
Välja arvatud juhul, kui eeldame, et Uluots pani toime riikliku kuriteo ja Sinimägedes sõdisid Saksa poolel vaid vabatahtlikud.
Tegelikult oli Eestis alates 1934. aasta 12. märtsist võimul ebaseaduslik režiim, mille isehakanud president Päts ja tema valitsused (Eenpalu, Uluotsa ja Varese valitsused), seadused ja 1938. aasta põhiseadus on õigustühised.
Võib lisada, et 2008. aasta Georgia - Venemaa sõjas toetas Eesti avalikult Georgiat.
Asi lõppes koguni sellega, et EU juhtriigid ja Venemaa deklareerisid, et nemad võitsid Georgiat ja tema liitlasi EU-s - Eestit, Lätit, Leedut ja Poolat...


Aga Eesti piir on muutunud ka peale aastat 1991

Ei saa märkimata jätta ka isamaalast, kunagist Mart Laari valitsuse välisministrit Trivimi Vellistet (Trofim Velitško), kes jõuliselt tandemis president Lennart Meriga "sättisid" Eesti territoriaalvett ikka Venemaa kasuks ja Eestimaa kahjuks. Ühes Venemaale eriti tähtsas kohas isegi 3,6 meremiili laiuseks. Sellist demagoogiat ja küünilist möödahiilimist põhiteemast, millega Riigikogu arutelul hiilgasid Velliste ja teised isamaalased, kohtab harva. Jüri Toomepuu sõjamehelikult otsese küsimuse peale – miks töötab Velliste Eesti merepiiri asja ajades hoopis teise riigi huvides? – ei osanud viimane midagi mõistlikku vastata. See olevat vabatahtlik poliitiline enesepiirang.

Tiit Vähi valitsus sõlmis 12. juulil 1996 toonase Läti valitsusega merepiirilepingu, millega Eesti kaotas 578 ruutkilomeetrit püügivett, sealhulgas poole kalarikkast Ruhnu august”. Lepingu järgi jäi Eesti merepiir 12 miili kaugusele Ruhnu saarest ja Eesti jäi vastupidiselt Lätile ilma majandusvööndist.

huvitav artikkel. hea, et oma lähenemise esitab just tunnustatud jurist, kuna Tartu rahulepingu ümber käiv diskussioon toimub liigagi tihti emotsionaalsel pinnal.