17. -23. veebruaril 1923. aastal toimus esimene ja ainus rahvaalgatus Eestis.

Eesti Vabariigi 1920. aasta põhiseadus nägi rahvaalgatuse ette. Selle §-s 31 sätestati: “Rahvaalgatamise korras on kahekümne viiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antaks, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab ta seadusliku jõu.” Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse rahvahääletusel heakskiitmise korral tuli välja kuulutada uued Riigikogu valimised (§ 32). Rahvaalgatuse korras ei saanud otsustamisele tulla järgmised küsimused (§ 34):
1) eelarve;
2) laenude tegemine;
3) maksuseadused;
4) sõja kuulutamine ja rahu sõlmimine;
5) kaitseseisukorra väljakuulutamine ja lõpetamine;
6) mobilisatsiooni ja demobilisatsiooni väljakuulutamine;
7) lepingud välisriikidega.

Ülalnimetatud sätted säilisid muutmata kujul ka 1933. aastal põhiseadusse tehtud muudatuste järel. Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadus rahvaalgatuse instituuti ei sisaldanud.

Võib lisada, et kuna 1934. aasta 12. märtsil tuli Eestis sõjaväelise riigipöörde tulemusena võimule ebaseaduslik režiim, siis on ka 1938. aasta põhiseadus õigustühine jne.