Eerik Niiles Krossi referaadis kirjeldatud vabadusvõitlustest vaikimine käsitleb ainult ühte tahku sellest kuidas innukalt alustatud aktsioon plats puhtaks! on kujunenud Eesti lähiajaloo tasakaalustamise teel peaaegu et uueks - seekord eesti rahvajuhtide poolt rakendatud - venestamisajaks. Kümne aasta jooksul on kasvavas tempos kulutatud palju raha ja energiat selleks, et eestlased käsitleksid okupatsiooniaastaid ning neist tulenevad aastakümnete pikkuseid sotsiaalseid ja majanduslikke raskusi stagnaaja pärandina. Taasiseseisvuse kümne aasta jooksul pole hoolikale lugemisele ja kuulamisele vaatamata õnnestud saada teada, et isamaalastest valitsejad oleksid püüdnud Brüsselis ja Washingtonis saada teada, miks Eesti peab:
ülal pidama venekeelseid koole, kui seda mitte üheski teises riigis kuhu venelased on elama asunud ei tehta;
leppima sellega, et mitmetes omavalitsustes toimuvad ametlikud arutelud vene keeles, vaatamata sellele et Eestis on ainult üks riigikeel;
lubama venelastest inseneride, arstidel ja teistel professionaalidel oma erialal tegutseda ilma Eesti kodakondsust omamata, nii nagu seda nõutakse näiteks Kanadas ja paljudes teistes riikides;
teenindama ametasutustes kõik venelasi vene keeles, kuigi ka seda teistes riikides ei tehta;
täielikult vaikima eestlaste võitlustest punaarmee vastu, sest Eestisse okupantidena ja genotsiidi eesmärgil toodud venelased peavad seda endale solvavaks;
loobuma ilma vastava kompensatsioonita Tartu rahu aegsest piirist, kuigi OSCE Helsingi aktis on selgelt öeldud, et riikide piirid on puutumatud. Kas ainult selle pärast, et Venemaa meelest riigi all ei tule mõelda Eesti Vabariiki vaid hoopis ENSV-d.
Kas kõike eelpool loetletud ainult sellepärast, et Eesti lasi ennast NL poolt okupeerida?
Lisaks välismaiste nõustajate soovitustele on valitsus nõustutud sellega, et:
mundris punaarmee veteranid võivad igal aastal Eesti pealinnas koguneda Eesti vabastamist meenutama, vaatamata sellele, et kellelgi ei tuleks mõttesse lubada Hitleri armee veteranidel tulla Hollandisse oma vallutusi meenutama;
endistele punaarmee ohvitseridele on antud võimalus Eestis ärilisi ettevõtteid rajada, kaasa arvatud omavoliliselt Tallinnas sadamat ehitada, mille territooriumile isegi Eesti Vabariigi presidendil ei lastu minna;
ettevõtted võivad suuri venekeelseid reklaamsilte püstitada;
täiesti ebaviisakas on rääkida sellest, et ilma Vene okupatsioonita oleks meil ainult veerand probleemidest, mida tingivad ühiskonnas levinud pahed.
Muidugi on kõik eelpool kirjeldatu, ainult väike osa tasakaalustamistest mida on tehtud selleks et pääseda ilma pikemate selgitusteta Euroopa Liitu ja Natosse. Kuid mis kasu on nendest liikmeks olemistest, kui selle eest tuleb okupantidest elanikele, keda isamaalastest riigimehed on rahvusvähemuseks kuulutanud, anda - analoogselt Soome ja sealse rootsi vähemusrahvusega - õigus vene keelt teise riigikeelena kasutada. Ja kui väikses Eestis on teiseks riigikeeleks ühe suure rahvuse keel, siis pole ju mingit kahtlust, et eestlased ilma vene keele oskuseta oma riigis elada ja töötada ei saa.