Me rahvale võõras nende eurojaatus, veel võõram aga isamaatus.
Küll ülekohus leiab tasu ja õiglus pääseb võidule.Ei pimedusel pole asu,ei kurjus pääse võidule.

Ma aeg ajalt õhtuti ju ikka mõttes vaen,kui kaugel on meil Eestis aeg,kui me poliitikuil tuleb endil tahtmine panna omale kaela siidipael!

Kuidas küll neile sai ometi olla nii ihatav see euroilm, kus ilmast ilma kõik riigid on ninapidi koos ja kus ei tulegi teha ju muud, kui igale suurriigile anda vaid alandlikult suud.

Meie lapspoliitikud ajavad praegu meil pingelise töö sildi all lasteaialapse kombel riigiasju, võttes vastu mitmekordset keskmist palka ja omale veel lisatasusid ja soodustusi juurde nõudes. Meie väikeriigi parlamendi suuruseks oleks tegelikult paras arv nii 20-30 liikme ringis, nagu Andorras näiteks. Riigikogus aga on meil praegu kahte sorti saadikuid.
Ühed kes räägivad, kuid ei tea ega saa isegi aru, mida räägivad ja teised, kes saavad aru, kuid ei räägi enamasti.Tegelikult juba võimule tulles hakati ühiskonna sotsiaalset kapitali, rahva usaldust põletama hoogsalt mõlemast otsast.Meie valitud parlament pole ju raasugi demokraatiat ühiskonda lisanud. Otse vastupidi - liigutakse kiirelt viimase demokraatia hävitamise suunas.Koostöö asemel opositsiooniga töötab valitsuse teerull aga praegu täie auruga. Samas käriseb igast õmblusest vastuolu võimaluste ja lubaduste vahel.Jõudu neile. Praeguses olukorras on rahvale seda parem, mida halvem. Nii jõuab see kirbutsirkus me Vargamäel kiiremini loomuliku lõpuni.