Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
VanemadUuemad
Tere tulemast Eestisse - ( I )
Moto: Kui kiriku uksed on valla – astu alati sisse.
Kirjutan tervituse Teie kohanemiseks tagasitulekul Eestisse.
On sume suveöö. Klassika-raadio mängib “tähtede valguse” muusikat ning hetkeks andun mõtetele äsjasest mälestusreisist.
Olen seda sorti, et ei hooli “hulkumisest vöörastel maadel”. Kaugeid maid lähendan endale väga heade Briti loodusfilmidega, ajakirjaga “National Geographic” või ajalooliste reisikirjade kaudu. Miks “ajalooliste” – küllap sellepärast, et “seal” on veel alles muutmata kujul kirjeldatud nende “rahvaste omapära - juured”.
Ilmselt olen “põhjamaine päriseestlane”, kes hoolib rohkem Eestimaa looduse ilust ning jälgib piirkondade arengu kulgu Eestis. Ka Eestimaa loodus on nauditav – kuigi osa inimesi kurdavad ilma muutlikkust ja vahel ka liigset jahedust! Minu arvates pole olemas halba ilma – on vaid valesti valitud rõivastus, - seega oli riietus ilmale sobimatu?
On eestlasi, kes eelistab elukohana soojemat kliimat; tean üht edukat reisikorralduse firma omanikku, kes oma kodu Tallinnas kui ka firma vahetas elukoha vastu Austraalias! Kui kauaks olla võõras? Kas lõpuni…?
Nüüd on juulikuu alguse Üldlaulupidu saanud meeldivaks mälestuseks ning jääb edaspidiseks ootuseks järgnevale! On olemas kena ütelus: - “ainult igatsus on ju rikkus!”
Olen iga-aastane jalgrattal matkaja, seega vaid telgiga ja mööduka varustusega matkamees. Alustades matka on isegi huvitav teha hästi varane rongisõit sihtkoha lähedusse, sest siis “näeb” ka varajast Tallinna - Nõmme kastevärsket hommikujahedust oma suvises soojavines – ja juba loksud rongis ning sõidad päikesele vastu.
Nelja tunni möödudes ongi aeg Elvas oma jalgratas rongilt maha aidata ning pärast väikest keskhommiku kohvi võib matk jätkuda. Hindan matkal jalgratta väärtust, mil juhul on “moodne Ameerika mägiratas” parim abimees – see on kerge, hääletu, täpne ja teeoludele reguleeritav sõiduriist – oled nagu osaline loodusest seda keskkonda häirimata. Hakkad kuulama jälle lõo lõõritamist, pääsukeste vidistamist, kumalaste mõnusat suminat, peoleo “vihma-hoiatus-hüüdeid”, märkad nobedat linavästrikut ning oled lillede keskel, milliste ilu ja lõhn hurmavad meeli. On südasuvi ning ootad nägema heinalisi – ja juba tunned niidetud rohu meeldivalt kirbet lõhna kas aedadest möödudes või heinamaalt niidusejärgselt. Väärikalt astub toonekurg heinakaartel ja uurib ning valib saaki, mida endale napsata või millist toitu kasvueas kurepoegadele valida, kes kergitavad end aeg-ajalt pesas näitates oma udusulis tiivanukke.
Talirukki kasvupinda on põldudel napilt, kuid otsivad silmad märkavad siiski seda erkvärvilist kaunist lille – algul vaatad lille natuke abitu varre hargnemist, siis seda imelist sinist värvi, millist värvi omapära ei suuda varjutada teised põllulilled. Tänavu on rohu kasv aasadel ja heinamaadel metsikult vägev – ju jääb ka osaliselt niitmata. Taevasinasse on tekkinud valgeid pilvetupse ja ka mõni tumenev pilverüngas, mis paneb heinalisi muretsema.
Nii oled jälle hakanud tunnetama Eestimaa looduse võlu.
Lugupidamisega
kodu-eestlane Mati Pungas
Pika tervituse jaotan kaheks!
Moto: Kui kiriku uksed on valla – astu alati sisse.
Kirjutan tervituse Teie kohanemiseks tagasitulekul Eestisse.
On sume suveöö. Klassika-raadio mängib “tähtede valguse” muusikat ning hetkeks andun mõtetele äsjasest mälestusreisist.
Olen seda sorti, et ei hooli “hulkumisest vöörastel maadel”. Kaugeid maid lähendan endale väga heade Briti loodusfilmidega, ajakirjaga “National Geographic” või ajalooliste reisikirjade kaudu. Miks “ajalooliste” – küllap sellepärast, et “seal” on veel alles muutmata kujul kirjeldatud nende “rahvaste omapära - juured”.
Ilmselt olen “põhjamaine päriseestlane”, kes hoolib rohkem Eestimaa looduse ilust ning jälgib piirkondade arengu kulgu Eestis. Ka Eestimaa loodus on nauditav – kuigi osa inimesi kurdavad ilma muutlikkust ja vahel ka liigset jahedust! Minu arvates pole olemas halba ilma – on vaid valesti valitud rõivastus, - seega oli riietus ilmale sobimatu?
On eestlasi, kes eelistab elukohana soojemat kliimat; tean üht edukat reisikorralduse firma omanikku, kes oma kodu Tallinnas kui ka firma vahetas elukoha vastu Austraalias! Kui kauaks olla võõras? Kas lõpuni…?
Nüüd on juulikuu alguse Üldlaulupidu saanud meeldivaks mälestuseks ning jääb edaspidiseks ootuseks järgnevale! On olemas kena ütelus: - “ainult igatsus on ju rikkus!”
Olen iga-aastane jalgrattal matkaja, seega vaid telgiga ja mööduka varustusega matkamees. Alustades matka on isegi huvitav teha hästi varane rongisõit sihtkoha lähedusse, sest siis “näeb” ka varajast Tallinna - Nõmme kastevärsket hommikujahedust oma suvises soojavines – ja juba loksud rongis ning sõidad päikesele vastu.
Nelja tunni möödudes ongi aeg Elvas oma jalgratas rongilt maha aidata ning pärast väikest keskhommiku kohvi võib matk jätkuda. Hindan matkal jalgratta väärtust, mil juhul on “moodne Ameerika mägiratas” parim abimees – see on kerge, hääletu, täpne ja teeoludele reguleeritav sõiduriist – oled nagu osaline loodusest seda keskkonda häirimata. Hakkad kuulama jälle lõo lõõritamist, pääsukeste vidistamist, kumalaste mõnusat suminat, peoleo “vihma-hoiatus-hüüdeid”, märkad nobedat linavästrikut ning oled lillede keskel, milliste ilu ja lõhn hurmavad meeli. On südasuvi ning ootad nägema heinalisi – ja juba tunned niidetud rohu meeldivalt kirbet lõhna kas aedadest möödudes või heinamaalt niidusejärgselt. Väärikalt astub toonekurg heinakaartel ja uurib ning valib saaki, mida endale napsata või millist toitu kasvueas kurepoegadele valida, kes kergitavad end aeg-ajalt pesas näitates oma udusulis tiivanukke.
Talirukki kasvupinda on põldudel napilt, kuid otsivad silmad märkavad siiski seda erkvärvilist kaunist lille – algul vaatad lille natuke abitu varre hargnemist, siis seda imelist sinist värvi, millist värvi omapära ei suuda varjutada teised põllulilled. Tänavu on rohu kasv aasadel ja heinamaadel metsikult vägev – ju jääb ka osaliselt niitmata. Taevasinasse on tekkinud valgeid pilvetupse ja ka mõni tumenev pilverüngas, mis paneb heinalisi muretsema.
Nii oled jälle hakanud tunnetama Eestimaa looduse võlu.
Lugupidamisega
kodu-eestlane Mati Pungas
Pika tervituse jaotan kaheks!
1
0Tere tulemast Eestisse - ( II )
Jalgratta veeredes hakkab paistma Rõngu punase katuse ja kukega kirikutorn ning asula läheduses karjamaal sööb lehmakari tasasel naginal rohtu, - aga vallatud vasikad uudistavad möödujat.
Möödudes poodidest, Vabadussõja mälestusmärgist, Kõverast kõrtsist oledki kirikumäe jalamil, kus kirikuväravad on avatud ja astud pühakotta. Väärikalt vaiksed hardushetked kestavad ning vaimujõudu tunnetades väljud tasakesi… Ratas veereb mäelt alla ning lookleva tee jätkudes jõuad mälestuste maale; see on “püha paik” - Rõngu surnuaed, milline minule kangastub puhkepargina, kus on hea aura mõtisklemiseks.
Olin väiksena paar suve kabelitares tädil külas ning alati meenub mulle, kui ilus ja korrastatud see kalmistu oli, – kus ka mina tädi aidates pidin hooldama väikese rehaga kollase liivaga kõnniteid. Mäletan helilooja Aleksander Lätte ära saatmist… ja nüüd on tema läheduses leidnud puhkepaiga tuntud “Books Abroad” varasem toimetaja Ivar Ivask. Keti kõlisedes ammutad sügavast kaevust ämbriga kalmuehtivate lillede kastmise vee. Jalgrada Mädajärve juurde on kinnikasvamas, - ju pole eriti palju neid väikesi jalajälgi igapäevaselt seda rada silumas. Kobraste vilka tegevuse tõttu on järvest väljavoolav ojake tammitatud ja metsamajandi poolt hooldamata järve pind on märgatavalt tõusnud. Põliste puude kohin ja sügav rahu katab seda mälestuspaika, kuhu tuled ikka jälle tagasi…
Lahkun pühast puhkepaigast läbi punasest kivist peaväravate ning teeristil valin suuna Otepääle.
Lugupidamisega
kodu-eestla ne Mati Pungas
P.S. Pean õigeks, et kiires korras taastataks Eestis kirikukoguduste kui mittetulundusühingute restitutsioon teatud kalmistute kohta: näiteks Tallinnas Jaani, Kaarli, Pühavaimu koguduste korralduses oli ajalooliselt Rahumäe kalmistu, milline oli jaotatud koguduste vahel ning hoiti hästi korras! Omavalitsused peavad andma kalmistute hoolderahad kirikukoguduste käsutusse ja küll Te näete, et kalmistud korrastatakse laitmatult 1- 2 aastaga ning oleks ka turvatud vandaalide ja rüüstajate vastu.
Jalgratta veeredes hakkab paistma Rõngu punase katuse ja kukega kirikutorn ning asula läheduses karjamaal sööb lehmakari tasasel naginal rohtu, - aga vallatud vasikad uudistavad möödujat.
Möödudes poodidest, Vabadussõja mälestusmärgist, Kõverast kõrtsist oledki kirikumäe jalamil, kus kirikuväravad on avatud ja astud pühakotta. Väärikalt vaiksed hardushetked kestavad ning vaimujõudu tunnetades väljud tasakesi… Ratas veereb mäelt alla ning lookleva tee jätkudes jõuad mälestuste maale; see on “püha paik” - Rõngu surnuaed, milline minule kangastub puhkepargina, kus on hea aura mõtisklemiseks.
Olin väiksena paar suve kabelitares tädil külas ning alati meenub mulle, kui ilus ja korrastatud see kalmistu oli, – kus ka mina tädi aidates pidin hooldama väikese rehaga kollase liivaga kõnniteid. Mäletan helilooja Aleksander Lätte ära saatmist… ja nüüd on tema läheduses leidnud puhkepaiga tuntud “Books Abroad” varasem toimetaja Ivar Ivask. Keti kõlisedes ammutad sügavast kaevust ämbriga kalmuehtivate lillede kastmise vee. Jalgrada Mädajärve juurde on kinnikasvamas, - ju pole eriti palju neid väikesi jalajälgi igapäevaselt seda rada silumas. Kobraste vilka tegevuse tõttu on järvest väljavoolav ojake tammitatud ja metsamajandi poolt hooldamata järve pind on märgatavalt tõusnud. Põliste puude kohin ja sügav rahu katab seda mälestuspaika, kuhu tuled ikka jälle tagasi…
Lahkun pühast puhkepaigast läbi punasest kivist peaväravate ning teeristil valin suuna Otepääle.
Lugupidamisega
kodu-eestla ne Mati Pungas
P.S. Pean õigeks, et kiires korras taastataks Eestis kirikukoguduste kui mittetulundusühingute restitutsioon teatud kalmistute kohta: näiteks Tallinnas Jaani, Kaarli, Pühavaimu koguduste korralduses oli ajalooliselt Rahumäe kalmistu, milline oli jaotatud koguduste vahel ning hoiti hästi korras! Omavalitsused peavad andma kalmistute hoolderahad kirikukoguduste käsutusse ja küll Te näete, et kalmistud korrastatakse laitmatult 1- 2 aastaga ning oleks ka turvatud vandaalide ja rüüstajate vastu.
1
0Kommentaarid sellele artiklile on suletud.
