Harri Kivilo
Eelseisva riigikogu valijatele suunatud peavoolu meedia soovitusi vaagides võib järeldada, et Eesti välispoliitika sobitamist progres-siivselt globaalse „hea tavaga“ on senini võimul olnud erakonnad igati kuulekalt rakendanud ning riigi valitsemise edasikestmist mis iganes „asjatundlike“ soovituste kohaselt tuleb Eestile väga vajalikuks pidada. Talupoja tarkusega valija hinnangul on tolle hea tava rakendajad täielikult unustanud, et põhiseaduse sissejuhatuses määratu kohaselt on kõik Eesti Vabariigi kodanikud kohustunud „kindlustama ja arendama riiki nii, et eesti rahvus ja kultuur säili-vad läbi aegade.“
Asjalikult kõike võimul olnud erakondade poolt senini tehtut ja tegemata jäetut analüüsides tuleb tõsise murega tunnistada, et riigivõimu ei ole teo-statud „üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas ole-vate seaduste alusel“ (ps §3). Alates iseseisvuse en-nistamisest augustis 1991 kuni tänaseni on riigis pidevalt suurenenud vene ja inglise keele avalik kasu-tamine. Riigivõim on Nõukogude Liidu poolset Eesti okupeerimist ja genotsiidi ulatuslikku teostamist käsitlenud justkui ajaloolist paramatust. Ent ometi on Nõukogude Liidu tehtu rahvusvaheliste seaduste väga räige rikkumine. Ameerika Ühendriikide kõrge-mat riigivõimu esindanud politoloog Paul Goble on väga selgelt kinnitanud, et „Balti riikide okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ei saa pidada mingiks aja-looliseks õpetlaste vaheliseks nääklemiseks; asi seis-neb reaalses poliitikas ja reaalses võimus, mitte ainult möödunud sajandil, vaid praegu ja ka tulevi-kus“ (EWR 07.02.13).
Paul Goble’i soovituse kohaselt ei tohiks Eesti rii-givõim hetkekski unustada, et „Eestile on 1920. aasta Tartu rahuleping praegu sama tähtis, nagu see oli enne seda, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti“ (Paul Goble Postimehes 30.05.13). Ainult pahatahtlikult on võimalik nii peavoolu meedial kui riigivõimu teosta-jail mitte tahta teada, et Eesti on olnud rahvusvahel-iselt tunnustatud riik 1920. aastast alates, vaatamata sellele, et poole sajandi vältel oldi olemas vaid de jure staatuses.
Kõik eespool esitatu ning see, mida riigivõim on senini üpris erinevalt põhiseaduses määratust teo-stanud, sunnib järeldama, et mitte ükski erakond, kes on senini saanud rahva nimel riiki valitseda, pole läh-tunud soovitustest, mida riigiõiguste asjatundja Paul Goble on õigustatuks pidanud. Oma maa pereme-heks taas saada tahe võimaldas eestlastel pelgalt ka-hekümne aastaga Eesti muuta teiste riikide poolt tunnustatud rahvusriigiks, kus teised rahvused võisid oma keelt ja kultuuri viljeleda, ilma et Eesti oleks oma eripärasust mingil viisil muutnud. Meil, toonaste töökate ja rõõmsate esivanemate järglastel, peaks olema lausa püha kohustus lõpetada Eesti Vabariigi iseseisvuse ennistamine ning tühistada aastal 2014 allkirjastatud, senini ratifitseerimata riigi idapiiri lep-ing, milles ei ole ainsatki viidet Tartu rahulepingus väga üksikasjaliselt määratud ja looduses tähistatud piiri paiknemise muutmisele ning põhjusele, miks Ee-sti on nõustunud kinkima Venemaa Föderatsioonile viis protsenti Eesti maa-alast, kuigi Tartu rahulepin-gus määratu kohaselt Nõukogude Venemaa loobus igavesti kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja nende maa suhtes. Venemaa Föderatsioon jättis täiendavalt täitmata ka Vastasti-kuses abistamise paktis antud lubadused. Iga riigikogu liikme valija peaks tajuma, et eesti rahvus ei saa püsima jääda, kui rahva nimel toimijad sõnatult alistuvad Venemaa nõuetele, mis on räiges vastuolus lisaks eespool nimetatud Venemaa lubadustele ka veel Atlandi Hartaga, ÜRO Inimõiguste ülddeklarat-siooniga ning OSCE Helsingi 1975. aasta protokolliga määratud riikide vahelistele kohustustele.
Eesti oli igati tunnustatud rahvusriik kogu oku-patsioonieelsel ajal. Austuses ja tänutundes meie esivanemate, oma maa peremees olemise õiguse taas kättevõitlemise nimel, on meil vaja riigikogult nõuda rahvusriigi ennistamist! Selleks tahtekindlust kõigile!
Harri Kivilo