Sõjakangelaste mälestuspäev ehk Remembrance Day langeb tänavu harukordse numbrikombinatsiooniga kuupäevale – 11. november 2011. Pole siis ime, et sharlatanid ja astroloogid ennustavad sel puhul maailmalõppu ja suuri looduskatastroofe. Tegemist on ju numeroloogilise maiuspalaga.

I maailmasõja lõppedes arvati, et nüüd on kõik sõjad igaveseks möödas ja et maailm naudib tulevikus üksnes rahu ja õitsengut. Seda naiivset lootust on ajalugu halastamatult korrigeerinud ja korrigeerib siiani. Remembrance Day pole pühendatud üksnes ajaloo hämarusse vajuva I maailmasõja sangaritele, vaid ka II maailmasõja, Korea ning Afganistani ja Iraagi sõdade kangelastele. 21. sajandi sõjad on teistsugused, pole enam selget rinnet ega tagalat. Vaenlane võib globaalses maailmas rünnata ootamatult kus ja millal tahes. Terrorismirünnakute ennetamine annab ekspertide hinnaguil parimaid tulemusi seal, kus neid sepistatakse (Afganistan, Pakistan jt). See nõuab tohutut tööd, oskusi, teadmisi ja pühendumust, aga ka kangelaslikkust.

Aastal 2011 meenutatakse ja austatakse 11. novembril Afganistani NATO missioonis hukkunud 158 Kanada sõjaväelast, kelle elutee enneaegne katkemine tundub mõttetuna ja küsitavana. Ohtlike miiniväljade ületamine, Talibani rünnakud, rängad looduslikud tingimused – kas see pole mitte liiga ränk hind demokraatia ideaalide eest? Mida arvavad sellest sõjast näiteks oktoobrikuu lõpul hukkunud kapral Byron Greff’i (27) omaksed Edmontonis? Õpihimuline ja abivalmis Byron, kahe väikese lapse isa, hukkus koos oma 16 kaaslasega enesetapjate pimeda viha tõttu. Vaevalt suudab NATO missioon selliste äärmuslaste mõtteviisi muuta. Kas Byron Greffi surm suudab tõesti päästa Afganistani kaosesse (õigemini Talibani haardesse) langemisest pärast NATO vägede lahkumist, nagu väideti möödunud nädalal Toronto Star’i juhtkirjas?

Sel taustal tundub lausa võikana äsjane uudis, et Inglismaal baseeruv moslemirühmitus Muslims Against Crusades kavatseb Londonis korraldada 11. novembril protestimeeleavalduse Remembrance Day tähistamise vastu. Need islamiäärmuslased leiavad, et I maailmasõja kangelasi võib ju mälestada, kuid Afganistanis ja Iraagis hukkunuid mitte, see olevat moslemitele solvav briti sõdurite väidetavate kuritegude tõttu kohalike vastu. Nad on juba demonstratiivselt põletanud hiigelmõõtmetega poppy ja valinud oma aktsioonile nimeks Hell for Heroes. Kontrastina võiks meenutada, et Kanadat läbivat maanteed 401 nimetatakse The Highway of Heroes...

Kui palju ja kui sageli me mõtleme sõjakangelastele keset argielu ruttu? Ka meie sangaritele, kes Vabadussõja ja II maailmasõja lahingutes võitlesid elu säästmata Eesti vabaduse nimel? Kui paljud meist mõtlevad Iraagis ja Afganistanis hukkunud eesti ja kanada noortele sõjaväelastele? Aga peaks, sest nad väärivad seda.

Märkmed: