11. november, 11. september ja mooniõied

Pühapäeval, 11. septembril tähistasime sõdades langenute mälestuspäeva.

Aastatega on 11. novembri tõeline tähendus kaotanud oma esialgse sära ning olnud vaid üks tähtpäev paljudest. Noorema põlvkonna jaoks piirduvad maailmasõdade vapustavad sündmused peamiselt ajalooõpiku kiretute lehekülgedega.

Kuid käesoleval aastal on kõik teisiti. 11. septembri traa-gilised sündmused USAs on siingi oma korrektiive teinud.

Pühapäevahommikusel pidulikul tseremoonial Ottawas oli vähemalt telepildi järgi otsustades kohal tavapärasest rohkem noori. Keegi kandis seal loosungit "Young and Grateful". Noored on korraga avastanud, et neil on põhjust olla tänulikud oma vanaisadele ja vanavanaisadele.

11. septembri terroriaktid ja tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuv sõda Afganistanis, mille tagajärgi on praegu võimatu ennustada, looritasid sel aastal traditsioonilisi tseremooniaid. Põhja-ameeriklaste noorem põlvkond seisab silmitsi salakavala vaenlasega, kes ei peatu ühegi vahendi ega relva kasutamise ees. Alles laupäeval hirmutas maailma vihatuim terrorist Osama bin Laden meid teatega, et tema valduses on aatomi- ja keemiarelvad.

21. sajandi noortele on esitatud ootamatu väljakutse - võidelda globaalse terrorismiga. Nii ma jälgisin telerist ilmsete tervisehädadega võitlevaid, kepi najale toetuvaid ja ratastoolides liikuvaid sadu veterane ja küsisin endalt,kust leida neile väärilist vahetust. Kas seesama kümneid kõrvarõngaid kandev, kehva rühi ja lottis teksapükstega noormees, kel rulalaud kaenlas, on valmis võtma oma vanaisadelt teatepulga ja astuma samasuguste ohvrite ja võitluste teele? Kuidas kasvatada temasugustes patriootilisi tundeid siinses etniliselt ülikirjus ühiskonnas? Aga seal oli ka emasid oma pisipõnnidega, pensionäre, noori ja keskealisi kanadalasi. Ma märkasin, et nende kõigi nägudel peegeldus mure, sest kes teab, mis homne päev võib tuua?! Nad jälgisid tähelepanelikult ja hardunult, kuidas Kanada kindralkuberner Adrienne Clarkson, peaminister Jean Chretien jt. kõrged ametiisikud asetasid sõdades hukkunud 116.031 kanadalase mälestuseks ausamba jalamile üksteise järel oma pärjad. Korraga polnudki see osalenute jaoks igav tseremoonia, vaid patriootilise sisuga ülev sündmus. Vinget tuult ja külma trotsivatele veteranidele vaadati austuse ja imetlusega. Nendes nähti rahusaadikuid, kellele mitmed kanadalaste generatsioonid võlgnevad tänu oma muretu ja mugava elu eest. Kanada tunneb aastal 2001 uhkust oma tolerantse ühiskonna, õiguste "müriaadi", usulise ja emotsionaalse vabaduse üle, hoolimata kohatisest ülepingutatud poliitilisest korrektsusest.

Miks me oleme siin? Mis tähendab õieti olla kanadalane; millised õigused ja kohustused meil on jms. küsimused on iga noore jaoks olulised. Need on on tõusnud päevakorda 11. septembri terroriaktide lausa sürrealistlikus hirmutavas spektris. Kanadalased mõistavad koos oma lõunanaabritega, et vabadus vajab tänapäeval kaitset, sellel on oma hind. Paljudel olid pühapäeval rinnas traditsioonilised mooniõied, mis kujutavad endast rahvusvahelist sümbolit sõdades langenute meenutamiseks. Esimene võrdlus võitlusvälja ja mooniõite vahel pärineb 19. sajandist, Napoleoni sõdade päevilt.

Kanada arst kol.-ltn. John McCrae, kes kirjutas ühe maailma kuulsaima poeemi "In Flanders Fields", jõudis 100 aastat hiljem sama võrdumini, misjärel erepunane mooniõis sai langenud sõjamehi meenutavaks sümboliks.

1921. aastal jagati esimesi mooniõisi Kanadas. Ja see komme pole kunagi surnud. On teatud mõttes irooniline, et suurt osa Afganistani ikka veel valitsev Talibani rühmitus, kes varjab hoolega Osama bin Ladenit ja kinkis talle hiljuti koguni Afganistani kodakondsuse, saab oma peamise sissetuleku moonidest toodetavast meelemürgist, mis on sandistanud tuhandeid nende oma elanikke ja mida lahkesti eksporditakse hea raha eest ükskõik kuhu mujale maailma...

1918. aasta 11. kuul, 11. päeval 11. tunnil sõlmitud rahuleping ja mooniõied pidid inimkonnale kinnitama, et sõda ei kordu enam kunagi. See osutus asjatuks lootuseks, sest maailm astus taas ohtlikule teele ja uus sõda oli 20 aastat hiljem käes. 1945. aasta rahukevad tõi inimkonnale jälle lootusi ja usu sõdade ohu lõppemisse. Paljud peavad 11. septembri sündmusi III maailmasõja alguseks...

Ameerikalt oleks nagu võetud immuunsust garanteeriv kaelakee, mida tunneme "Survivors'i" vastupidavusmängust. Aga ohvreid on juba liigagi palju olnud.

Elle Puusaag

Eestlased Kanadas

TRENDING