Väsimatult korratakse, et maailm pole enam samasugune nagu enne “9/11” sündmusi. Selles tõdemuses ei pruugi kellelgi kahelda. Nüüdseks on kuid kestnud varemete koristamine ammu lõppenud ja kuulsate tornide kohal haigutab tühermaa, mille täitmise üle käivad ägedad arutlused.
Terve aasta jooksul on seda traagilist sündmust igast võimalikust vaatevinklist analüüsitud. Oma nägemuse on öelnud riigijuhid, tipp-poliitikud, kolumnistid, ärimehed, sõjaväelased, lähedasi kaotanud ameeriklased, vaimulikud, moslemid, kristlased, juudid ja paljud teised.
Õiglase kättemaksuna järgnenud ja edukalt kulgenud USA sõda Talibani rezhiimi kukutamiseks Afganistanis ja al-Qaida terrorivõrgustiku hävitamiseks pole kõigele vaatamata oma lõppeesmärki täitnud, sest maailma esiterrorist Osama bin Laden on siiani tabamata. Arvatakse, et ta haub kusagil kindlas pelgupaigas mõnda uut kuritegelikkku ja inimvihkajalikku plaani. Tegutsedes varjatult oma mõttekaaslaste kaitse all, on tal õnnestunud üht-teist juba saavutada. Esmalt on ta külvanud kartust, paanikat ja hirmu uue võimaliku rünnaku ees mitte ainult USAs, vaid teisteski läänemaades. Kauaaegsete liitlaste - USA ja Saudi Araabia suhted on rikutud, sest valdav enamus enesetapjaid terroriste olid saudid. Iraagi president Saddam Hussein on lõiganud terrorirrünnakust vaid kasu, muutudes märksa julgemaks ja asunud kiirendatud korras välja arendama oma mitmekesist massihävitusrelvade arsenali. Ka finantsmaailm kiratseb; seal pole endist õitsengut ega stabiilsust. Lihtkodanikud tunnevad omal nahal terrorisõjast tulenevaid tagajärgi - reisimine on muutunud märksa keerulisemaks ja julgeolekumeetmete tõttu ka kulukamaks.
Sellel süngel ja valulisel aastapäeval jääb vaid loota, et ajalugu ei korduks ja kohutav terrorirünnak “9/11” läheb ajalukku ainsa omataolisena.