kui 1884.a. nägi Viiratsi vallas Viljandimaal maailmavalgust Eesti Vabariigi tulevane sõja- ja riigimees, edukalt võidukat Vabadussõda juhtinud kindral Johan Laidoner. Ta kasvas üles töölisperekonnas tolleaegseis vaestes oludes.
Alustas kooliteed Viiratsi vallas ja jätkas seda pärast perekonna kolimist maakonnalinna Viljandisse sealses algkoolis ja linnakoolis, mille lõpetas 16-aastasena 1900.a. Õppetöö kulges noorel poisil hästi ning sooviks oli haridusteed jätkata, kuid takistuseks oli perekonna majanduslik olukord. Ainsaks väljapääsuks edaspidisel õppimisel näis olevat sõjaväeteenistus, kuid ka siin põrgati raskustele. 1900.a. sügisel tehtud katse sõjaväkke astumiseks lõppes tulemusteta, kuna vastuvõtukomisjon polnud rahul noore poisi kehaehitusega. Alles aasta hiljem teistkordsel katsel võeti Johan Laidoner sõjaväeteenistusse ja saadeti teenima jalaväepolku, mis asus Leedus.
1902.a. võeti Laidoner vastu Vilniuse jalaväe junkrukooli, mille lõpetas 1905.a. parimana oma lennus. Õpingute ajal tutvus Leedus seal kooliskäiva poolatari Maria Kruszewskaga, kellega hiljem abiellus. Teenis Tbilisi linna lähedel ühes väeosas, kust pääses õppima Peterburi Sõjaväeakadeemiasse, kuulates samal ajal loenguid Peterburi Ülikoolis rahvusvahelisest õigusest.
Peterburis kohtus taas juhuslikult oma Vilniuse aegse tuttava Maria Kruszewskaga, kes õppis sealses konservatooriumis. 1911.a. sõlmisid 27-aastane Johan ning 22-aastane Maria abielu.
Johan Laidoner teenis Vene armees mitmetel kohtadel ning võttis osa Esimesest maailmasõjast, olles viimasena Valgevenes paikneva 62. diviisi staabiülemaks. 1917.a. kutsuti Laidoner Petrogradis moodustamisel oleva 1. Eesti diviisi ülemaks ja 23. detsembril 1918.a., kui Vabadussõda oli juba käimas, määrati sõjavägede ülemjuhatajaks.
Laidoner oli suurte võimetega strateeg, kes oli saanud sõjalise hariduse suurriigi sõjakoolides ning võtnud osa Esimesest maailmasõjast. Ta esimeseks ülesandeks oli Eesti armee ülesehitamine, käivitades kohe Sõjakooli, kuna rinne vajas ohvitsere. Johan Laidoner oli sõjamees, kes ei ratsutanud küll lipp käes vägede eesotsas, nagu näeme vanades filmides, kuid oskas Vabadussõja viia esimesel võimalusel naaberriikide (Vene, Läti) territooriumitele, et anda eesti maamehele võimalusi põlluharimiseks, millest olenes rahva toit.
Pärast Vabadussõja võidukat lõppu kandideeris Põllumeeste Kogude erakonnas Riigikogusse ja oli seal välis-, eelarve-, rahandus- ja riigikaitsekomisjoni esimees ja mitme panga ning aktsiaseltsi juhatuse liige. 1928.a. valiti Laidoner Tartu Ülikooli audoktoriks. Samal aastal Eesti Spordi Keskliidu esimeheks ning 1934.a. Eesti Olümpiakomitee esimeheks.
Laidoner on jätnud jälje ka Eesti välisteenistusse. Juhtis Eesti delegatsiooni tööd Rahvasteliidu juures Genfis, olles viimase volinikuks 1925.a. Türgi-Iraagi piiritüli lahendamisel. 12. märtsil 1934 kutsuti Laidoner riigivanem Konstantin Pätsi poolt kaitsevägede ülemjuhatajaks. Riigis kuulutati välja kaitseseisukord.
12. juunil 1940 vabastas president Päts Nõukogude Liidu okupatsioonivõimude nõudel kindral Laidoneri Eesti sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Kuu aega hiljem, 19. juulil 1940 küüditati ta koos abikaasaga Venemaale, kus arreteeriti aasta hiljem. Viibis mitmetes vanglates kuni surmani 13. märtsil 1953.a. Vladimiri vanglas ning on maetud tundmatusse hauda sama linna kalmistul. Kindral Laidonerile on annetatud Vabadusristi I liigi 1. järk ja III liigi 1. järk.
Johan Laidoner on jätnud Eesti spordi- ja riigikaitse ajalukku olulise jälje, mida vähesed teised inimesed on teinud. Vähem tuntud on tema tegevus noortega. Laidoner oli Kaitseliidu hõlma all tegutseva skautliku poisteorganisatsiooni Noored Kotkad peavanemaks. Kui 1936.a. kehtestati noorsoo organiseerimise seadus, sai kõigi noorsoo-organisatsioonide patrooniks vabariigi president ja peavanemaks sõjavägede ülemjuhataja või juhataja, kelleks oli sel ajal Laidoner.
Noorte Kotkaste peavanemana külastas Laidoner Eestis toimuvaid suviseid laagreid, kus jälgis alati huviga poiste tegevust. Mäletan tema visiiti ühte sellisesse spordilaagrisse Viljandi Männimäel, kus ta hoiatas meid katma oma kehasid kõrvetava päikese eest, mis olevat kahjulik inimnahale. 15-16aastaste põhjamaa poisikestena igatsesime päikese järele ja tundsime rõõmu pilvituist ilmadest. Alles Kanadas elades on selgeks saanud päikese vähki tekitav toime inimesele.
Ajaloo tagantjärele hinnang, eriti eesti nooremate ajaloolaste poolt kindral Laidoneri tegevusele, pole alati olnud heakskiitev. On otsitud vastust küsimusele, miks alistuti 1939.a. N. Liidule ilma pauku tegemata, kuna sõjavägi oli valmis ja treenitud välisvaenlasele vastuhakkamiseks. Sõjaväe koosseisus oli 16.000 meest, mitu korda rohkem kui praeguses Eesti Kaitseväes. Veeretada vastutust vaenlasele allaandmise otsuse tegemisel ainuüksi kindral Laidonerile või tolleaegsele presidendile Pätsile ei ole õige. N. Liidu ultimaatumit arutati 26. septembri 1939.a. Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühisel koosolekul, kus osales vabariigi juhtkond. Otsustati alustada läbirääkimisi Moskvaga. Lepingu ratifitseerimise otsus tehti koosolekul, millest võttis osa 31 valitsuse ja parlamendi liiget. Rahvahääletust ei saanud ju selles küsimuses korraldada.
1940.a. sündmuste ajal, kui vene väed olid juba Eestis asuvates baasides, ei olnud vastuhakkamine enam mõeldav. Järgnes N. Liidu poolt täielik Eesti territooriumi okupeerimine, kuigi seda serveeriti maailmale vabatahtliku liitumisega kahe riigi vahel.
Johan Laidoneri elutööle õige hinnangu andmisega tegeleb praegu Eestis Kindral Johan Laidoneri Selts ja Laidoneri Muuseum asukohaga Tallinna lähistel Viimsi mõisas. Nende ülesandeks on säilitada, uurida, vahendada ja eksponeerida kindral Johan Laidoneri elu ja tegevusega ning Eesti sõjaajalooga seotud materjale teaduslikel ja hariduslikel eesmärkidel.
Ervin Aleve
Artikli kirjutamisel on kasutatud allikmaterjalidena: Eesti Vabadussõda 1918-1920, Eesti Entsüklopeedia, Sõdurileht, autori varasemaid artikleid samal teemal ajalehes Vaba Eestlane ja isiklikke mälestusi.
