Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts sündis 23. veebruaril 1874 Tahkuranna vallas. 1898.a. lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cand. jur. kraadiga. Aastatel 1901—1905 andis ta välja rahvusliku meelsusega ajalehte Teataja.
1905.a. sai K. Päts Tallinna linnapea abiks, kuid samal aastal emigreerus ta Shveitsi, kust siirdus Soome ja naasis 1909.a. Eestisse. 1909—1911 viibis ta Peterburi vanglas. Sealt pääsedes hakkas välja andma ajalehte Tallinna Teataja ja aktiivselt osalema poliitilises tegevuses. Ta organiseeris Eesti rahvusväeosade loomist ning juhtis Eesti Maavalitsust.
1918. a. sai temast Eestimaa Päästmise Komitee esimees; ta juhtis Eesti iseseisvaks kuulutamist ja moodustas esimese Ajutise Valitsuse, kuhu kuulus ka pea- ja siseministrina.
Aastatel 1921—1934 oli Konstantin Päts korduvalt Eesti riigivanem.
12. märtsil 1934 tegi koos kindral J. Laidoneriga sõjaväelise riigipöörde, mis teataval määral halvas riigi parlamentlikku riigikorraldust. Aastail 1937—1938 oli Konstantin Päts riigihoidja ja 1938.a. sai ta Eesti Vabariigi presidendiks.
Kui NSV Liit Eesti okupeeris, vahistati ja küüditati president Päts koos perega NSV Liitu. Ta suri vangistuses ja maeti 1990. aastal ümber Metsakalmistule.
40 aastat — kauem kui ükski teine Eesti poliitik, oli Konstantin Päts meie vabariigi riigitüüri juures ühes või teises kõrges ametis. Kuid mitte ainult. Lugedes tema tegevusest jääb mulje, et Päts jõudis riigi esimese mehena kõikjale: tähtsate sise- ja välispoliitiliste ning riigivalitsemise kohustuste kõrval oli tal aega külastada koole, haiglaid ja sõjaväeosasid; ta pööras erilist tähelepanu kodukaunistamisele ega unustanud perekondlikke väärtusi. Eesti riigivanemana või presidendina tuli K. Pätsil palju välisreise teha.
Olles 1918.a. Ajutise Valitsuse peaminister, seisis ta ülitähtsa otsuse ees. Oli tema valik, kas astuda relvadega vastu Venemaa bolshevistlikele hordidele või mitte. Ta kallutas selle otsuse sõja poole. Teame, et 1939. aastal oli presidendi otsus risti vastupidine ja see sai saatuslikuks nii meie riigile kui talle endale ja ta perekonnale. Ajaloolased jäävadki vaidlema selle otsuse õigsuse üle. Ometi on raske uskuda, et tookordne vastuhakk venelastele oleks kujunenud võidukas, ehkki see näidanuks meie sirgeseljalisust ja maailmakuulsat jonni.
Kloostrimetsas, Tallinna Botaanikaaias kasvab paljude eksootiliste taimede ja puude seas Eesti tammesid. President Päts ütles ühes oma kõnes: „On minul väike ja armas kohake siin linna külje all, soo- ja liivaküngaste vahel. Tuiskliiva-seljandikul männijändrikega segi kasvab seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, sest liiv toidab vaevalt mändi, tamme jaoks on seal liiga kehv laud kaetud. Aga see tamme sugu võitleb, kiratseb ega kao!“
Jah, Konstantin Päts teadis, et Eesti rahva saatus oleneb tema sisemisest elujõust, mitte aga rikkalikult kaetud võõrast lauast. See kehtib tänagi meie endi ja meie vabariigi kohta.
Oleme oma juured sügavasti sisse ajanud kodumaa mulda,
iga paelõhe, soo, rabamülka ja liivakingu sisse on meie tahte terasjuur puurinud
ja siit ei kisu meid ükski välja.
(Teose „Sajandi sada suurkuju“ ainetel )