Päevaleht/Pressifoto, Arno Mikkor
Jüri Estam
Mäletan hästi suurt Eestit läbinud kaastundepuhangut 1988. a., kui suur ja laastav maavärin oli Armeeniat tabanud. Teame omast kogemusest tollest ajast, et eestlase süda pole sugugi nii põhjamaiselt jahe ja kalk, kui teine kord vildakalt väidetakse.
Kogu võrgustatud maailm on kaasa tõmmatud tänasesse ameeriklaste leinapäeva. Kes tavalise vaatlejana, kes USA vastasena, kes Ameerika liitlasena, kes kaastundeks võimelise inimesena.
Kui eesti inimesi küüditati aastatel 1941 ja 1949 ei märganud seda peaaegu keegi peale meie endi. Ka Balti riikide alistamist aastatel 1940 ja 1944 mäletavad peamiselt vaid eestlased, lätlased ja leedulased. Väikerahvaste tragöödiad ei pälvi sama suuri pealkirjasid kui suurrahvaste läbielamised. See pole mõeldud kurtmisena. Nii see elus lihtsalt on.
Loen mõningaid meil Eestis ja meil Euroopas ilmunud tekste ja arvamuslugusid seoses USA-s 10. a. eest läbi viidud rünnaku aastapäevaga teatud võõrastustundega. Otsin kaastunnet ja empaatiat, kuid ei leia seda just eriti tihti. Analüüsitakse küll, kaasa tuntakse vähem. Leidub hääli, kes parastavad: "ameeriklased on ise süüdi selles, mis juhtus neile 10. aasta eest - nad ei ole patuta." Aga siis võiks juba küsida, kas Utøya saarel hukkunud noorte inimeste saatus oli neile paras?
Tänane päev - 11. september - on eestlaste liitlasriigi Ameerika Ühendriikide leinapäev, ja leinapäevadel ei ole kohane rääkida päevapoliitikast, nii nagu oleks ebasünnis püüda kasutada Vabariigi aastapäeva erakonnapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.
Tahan meelde tuletada, et enamus lääneriikidest, eriti aga USA olid solidaarsed meiega pikkade okupatsiooniaastate kestel. Just Põhja Ameerikas on pikki aastatid tähistatud Musta Lindi päeva iga aasta 23. augustil. Kui olime okupeeritud, tähistati just Ameerika Ühendriikide Kongressis iga aasta 14. juunil Balti Vabaduse päeva, koos ühispalvustega eesti, läti ja leedu vaimulikelt.
Ameerika ja teiste liitlasriikide patrulllennukid müristavad perioodiliselt meie taevas. Erinevalt NSV Liidu veel lärmakamatest sõjalennukitest kutsub praegune meie liitlaste lennukite "vihmavari" minus esile head ja kaitstud tunnet.
Võime vaielda strateegia ja taktika üle. Et kas üks või teine poliitika või meede mis seob meid Ameerika Ühendriikidega on ikka see õige. Tahan aga järgmist kirjutada: minul on - väärtustepõhisele alusele toetudes - hea meel, et rabelesime välja Nõukogude Liidu raudsest haardest, ja et oleme jõudnud transatlantiliste heade suhete hoidmise suure - lausa imelise - eesmärgini välja.
Kindlasti ei valitse üksmeel kõikides küsimustes. Eesti pole täiuslik ja näeksin hea meelega, et mõned jooned ka meie liitlaste palgetes oleksid teistsugused kui nad tegelikult on. Tahtmine on teatavasti aga taevariik. Peame leppima sellega, et ilmalik maailm jääbki ebatäiuslikuks. Kuid see pole esmatähtis tänasel päeval.
Oluline on see, et meil on USA näol ustav ja pealegi veel teotahteline liitlane, mida ei saa öelda paljude teiste riikide kohta, kelledega Eesti heades suhetes on. Mis on oluline on see, et Eesti on jõudnud sellisesse seisundisse, mis oleks tundunud täielikult utoopilise unistusena veel alles veerandsajandi eest - USA on meie kaitsja, ja meie aitame kaitsta USA-d.
Eestlased on harjunud 14. juuni tähistamisega suhtelises isolatsioonis. Me tahame ju, et teised tunneksid Eesti ajalugu ja mõistaksid meie kunagisi kannatusi. Kuid me ei saa oodata, et teised rahvad ja kultuurid mõistaksid meid ja tunneksid meile kaasa, kui me pole ise valmis samaga vastama. Me ei saa oodata empaatiat teistelt kui me pole ise suutelised elama sisse sellesse, mida teised tunnevad ja kogevad. 9. september on kujunduslikus tähenduses ameeriklaste 14. juuni.