1941. aasta 14. juunil toimunud Balti rahvaste vaimse eliidi suurküüditamine oli avamänguks paljudele järgnenud küüditamistele, nagu Aadu Oll sellest hiljuti Eesti Elus kokkuvõtlikult kirjutas. Kuigi 1941. aasta küüditatute arv oli tunduvalt väiksem 1949. aasta küüditatute omast, mõjus see siiski rabamavalt kui hilisem terror. Meie rahva valdav enamus ei uskunud isegi kommunistidelt sellist jõhkrust. Võibolla just seepärast oleme siin Kanadas traditsiooniliselt mälestanud 14. juunit koos Läti ja Leedu saatusekaaslastega.

Käesoleval aastal toimus küüditamise mälestusteenistus 12. juunil baltlaste ühiskorraldusel leedulaste imposantses kirikus Lääne-Torontos, Resurrection Road'il.

Teenistus algas lippude defileega, kus eestlasi esindas Toronto Eesti Võitlejate Ühing oma lipuga ja kolme rahvuse vaimulikkude sisenemisega. Selle avatseremoonia tarbeks vajaliku orelimuusika eest hoolitses Charles Kipper, kes oli organistiks ka kõikidele koraalidele ning hümnidele.

Algussalmid luges peapiiskop Udo Petersoo, mille järel Toronto Eesti Meeskoor esines Charles Kipperi juhatusel kahe lauluga: „Sanctus“ - K. Türnpu ja „Orjade koor“ G. Verdi ooperist „Nabucco“.

Järgnes pühakirja lugemine kolme rahvuse keskesinduste esimeeste poolt. Leedu esindaja Aleksandrs Budrevics luges Jeremia Vana-Testamendi 29. peatüki salmid 4-14, Läti esindaja Ruta Zilinskas luges Efesose epistli 6. peatüki salmid 10-17 ja EKNi esimees Avo Kittask luges Johannese 17. peatüki salmid 20-26.

Oma jutluses õp. Vytas Staskevicius kõrvutas juutide orjapõlve Egiptuse vaaraode hirmuvalitsuse all baltlaste saatusega 50-aastase okupatsiooni kestel.

„Juunikuul, kui kevad vaheldub suvega, kui kõik lööb õitsema ja kasvama, küüditati kümned tuhanded süütud ja rahuarmastavad kodanikud loomavagunites orjadena Siberi vangilaagritesse, kus neid ka loomadena koheldi. See oli puhtakujuline rahvaste hävitamine - genotsiid.

Neile, kel õnnestus põgeneda punase terrori eest, on Kanada võimaldanud luua uue kodu. Oleme selle eest tänulikud. Kuid need, kes jäid kodumaale, ei kaotanud lootust, et kunagi kodumaa jälle vabaneb. Ükski võim ega vägi ei saa hävitada inimese lootust ja tungi vabaduse järele. Ja Jumal on meid kuulnud ja meid aidanud. Kuid küüditamise haavad ei ole mitte täiesti paranenud, vaid annavad end tunda nii vaimselt kui ka majanduslikult.

Meie noored on nüüd kolmas generatsioon pärast meie kunagiste DPde Kanadasse asumist. Nende elu on meie poolt kergele järjele seatud. Aga kus nad on? Siin mälestusteenistusel pole neid näha, ka mitte teise generatsiooni noori. Võibolla peaksime võtma eeskuju juutidelt, kes alatasa õpetavad oma lastele juutide ajalugu ja ülekohut, mis neile tehtud. Võibolla peaksime ka oma lastele õpetama oma holokausti.“

Järgnevalt bariton Avo Kittask esitas Charles Kipperi orelisaatel väga haaravalt ja kunstiküpselt aaria „It is enough“ F. Mendelsohni oratooriumist „Elijah“.

Järnesid palved kodumaa eest.

Eestlaste palve esitas praost Joel Luhamets, lätlaste palve esitas õp. Ivars Gaide ja leedulaste oma õp. Algimantas Zilinaskas. Iga rahvuse palve ajal sammus altari ette noor rahvarõivas neiu põleva küünlaga, millega süütas küünla altaril. Eestlaste küünlasüütajaks oli Kirsti Oja.

Toronto Eesti Meeskoor esitas Charles Kipperi juhatusel A. Topmani „Requiemi“, millele järgnes kirikupalve õp. dr. Anita Gaide poolt.

Lõpupalve ja õnnistamise toimetasid peapiiskop Udo Petersoo ja õp. Augustinas Simanavicius, millele järgnesid kolme Balti riigi ja Kanada hümnid.

Kogu mälestusüritus oli hästi kavandatud ja laabus veatult.

Märkmed: