Anneli Rõigas
15. September 2017 · Tallinn, Estonia
Käesoleva loo kirjutamise peamine ajend pole soov tõstatada küsimus, kas ja mida manustati juba pikemalt aega halveneva enesetundega akadeemik Endel Lippmaale juulis 2015 Põhja-Eesti Regionaalhaigla Mustamäe korpuses, ja mida manustati talle seejärel PERHi üksuses Hiiul, kus ta 30. juulil 2015 äkki suri.
Võiksite siiski olla teadlikud, et pärast oma hea sõbra surma vaatasin üle Hiiu nn taastusravi üksuse töötajate nimekirja ja leidsin sealt minu poega 2009. aasta sügisel hingamisraskustes inimestele keelatud fentanüüliga salaja uimastama asunud (ja kohe seejärel plaanitud haiglavahetuse tühistanud) ning enne seda mu poega ÜRO poolt piinamisravimiks hinnatud Haloperidoliga suures koguses koos endise Tartu kommunistarsti Aadu Liivatiga piinanud ja kopsupõletikus Oliveri Propofoliga salaja uimastanud dr. Ekke Nääbi nime, kes PERH Mustamäe üksusest oli Hiiule üle viidud. Mõned nädalad pärast Endel Lippmaa surma oli (kauase valitsuspartei IRLi liikme) dr. Nääbi nimi kadunud ka Hiiu üksuse kontaktidest.
Ja nüüd selle loo kirjutamise peamiste põhjuste juurde, kuna ma usun, et avalikkus võiks olla ka sellest teadlik.
MEIE ja NEMAD ehk LIPPMAA HOIATUS MULLE SUVEL 2008
AUGUST 2008.
Augustis 2008 heliseb mu telefon. Teisel pool on Endel Lippmaa. Jutt on lühike. "Meil on vaja kokku saada. Minu juures," ütleb Lippmaa.
Häälest on selge, et midagi on lahti ja olen varsti Rävala puiesteel Lippmaa kabinetis kohal.
"Sa oled NAD välja vihastanud," ütleb Lippmaa oma tugitooli istudes alustuseks. Rahustan ta maha, ma ei võta neid hoiatusi tõsiselt, sest ta on minu pärast oma muret üles näidanud nii mitu korda ja midagi väga halba ei ole ju juhtunud.
Mida ma olin siis teinud enne seda augustikuist 2008 kohtumist? Jäänud ette parvlaeval Estonia relvaveo korraldajate nimede väljaselgitamise katsetega, millest rohkem allpool. Esinenud Riigikogus 20. augusti klubi korraldatud konverentsil, kus meenutasin meie võidukat 1989 aasta MRP võitlust Moskvas ja minu enda üliriskantset otsust jääda 1991 aasta augustiputshi ajal Moskvas putshistidele vastu astunud Jeltsini peakorteriks olnud nn. Valgesse Majja ka pärast eesootavat sõjaväe rünnakuhoiatust ja osutanud üha jaburamaks kiskunud Eesti lähiajaloo võltsimisele avalikkuse teadvuses. Olukorras, kus õiged kangelased ja mõned üliolulised sündmused nagu see meie MRP võitlus 1989, millest algas N. Liidu lagunemine on unustatud kui mitte maha trambitud ja võltskangelasi uuele põlvkonnale kangelastena esitatakse. Viimane näide nt Hirvepargi 1987 kogunemise meenutamine tänavu, kui meenutati Vaba Euroopa eesti toimetuse rolli, millest jäi kindlasti noorele põlvkonnale vale mulje, et sellega oli seotud siis ka TH Ilves, kuigi Ilves toona selles toimetuses üldse ei töötanud ja selle toimetuse juhiks oli 1987 augustis hoopis üks väliseestlanna, kes hiljem Saksamaal autoõnnetuses hukkus.
THI Ilves ja (ka parvlaev) Estonia
Millega siis veel olin ma NAD nagu Lippmaa aasta ja üks kuu enne seda, kui mu elu pea peale keerati septembris 2009 välja vihastanud? Esiteks olin sattunud mingi jabura jälgimise alla oma ajakirjaniku tööga rahvusvahelises uudisteagentuuris Agence France Presse üsna algusest alates, kui kirjutasin 852 inimese elu nõudnud parvlaev Estonia uppumisest ja kaubalaeva asemel tuhande inimesega reisilaeval septembris 1994 korduvalt vene sõjaväelt saadud kraami vedanud ehk inimesi kilbina kasutanud relvaveo korraldajate nimede salastamisest - kirjutasin sellest septembrist 2004 alates AFP-s mitme aasta jooksul mitu lugu.
Võimalused seda kõike uurida olid napid, aga ma olen pidanud oluliseks nende isikute nimede teadasaamist, sest avalikkusel on selleks õigus. Viha, mida sellise teemaga tegelemine tekitab on olnud väga suur ja tuntav. Tekkinud küsimused ebameeldivad. Miks olukorras, kus on viidatud, et põhja läinud reisi ajal, mis toimus samal nädalapäeval, kui varasemad relvaveod Estonial septembris 1994 olid Stockholmi lähistel lennuväljal ootel USA kaubalennukid, kuid Eesti toonaselt suursaadikult Washingtonis, tuntud suurhangeldajalt Toomas H. Ilveselt pole avalikult kunagi isegi küsitud, kas ja mida tema sellest relvaveost teab?
Ansipi valitsus, minister Jaak AAVIKSOO ja Putini Gazpromi huvid
2007. aastal oli üldse esimene kord, kui ma tundsin, et vaatamata minu tööle Eesti digiriigi imidzi kujundamisel üle maailma levivas AFPs jpm Eesti mainet tõstnud artiklitele, mille ka Tartu Ülikool 2009 kevadel ühes Peeter Vihalemma juhitud uurimistöös/diplomitöös esile tõi on minust saanud mõne Ansipi valitsuse ministri, täpsemalt (IRLI liikme) JAAK AAVIKSOO, tänaseks väga häbiväärsel kombel Tallinna Tehnikaülikooli juhiks korraldatud Ilvese ühe lähima kamraadi vihaobjekt.
Nimelt olin avastanud 2007 valitsuse dokumente uurides, et ennast isamaalisena esitlev Jaak Aaviksoo oli toona 2007 juba heaks kiitnud Gazpromi taotluse alustada Eestis vetes uuringuid, sihiga, et seejärel ikka tehakse osa Putini torujuhtmest Eesti vetesse, millist tegevust teatavasti akadeemik Endel Lippmaa ägedalt vastustas, kuna tegu oli ilmselgelt Putini jaoks sõjalis-poliitilise, mitte pelgalt majandusliku huviga.
Kuigi AAVIKSOO oli kaitseministrina Gazpromi soovi juba heaks kiitnud ja Eestis võimu üle võtnud endise Tartu kommunistliku partei ametniku ANSIPI pressiesindaja firma oli juba Gazpromi huvide ajamiseks ka lepingu sõlmimiseni jõudnud, suutis akadeemik Endel Lippmaa juhtimisel avalikkuse surve Ansipit siiski sellest diilist loobuma. Nii nagu aastaid varem oli Endel Lippmaa suutnud ära hoida Ilvese ja toonase Mart Laari majandusnõuniku Kersti Kaljulaidi veetud plaani müüa maha Eesti elektrijaamad, mis oleksid tänaseks juba üsna kindlalt mõne idanaabri firma või varifirma käes, kui see tehing oleks teoks saanud.
Sügis 2008 - Aaviksoo kaitseministeeriumi ootamatu jaht Oliverile.
Sügis 2008 ehk aasta enne mu poja mürgitamist ja tapmist - Jaak Aaviksoo juhitud kaitseministeerium hakkab mu 25 aastast poega nõudma ootamatult sõjaväkke. Just, õigesti lugesite, pärast seda, kui Eesti kaitsevägi polnud minu poja sõjaväkke võtmise vastu mingit huvi tundnud, ei siis kui ta oli 18, 19, 20, 21, 22, 23 ega 24 soovis Kaitseministeerium äkki mu poja 25-aastaselt sõjaväkke võtta.
Veebruar 2009 ja minu kurdistumine -
- ehk kättemaks seoses KAPO ja Norman Aasa riigiprokuratuuri lohakale uurimisele viitamisega riigireetur Herman Simmi juhtumis.
Lugesite õigesti. SEITSE KUUD ENNE MU POJA MÜRGITAMIST JA TAPMIST PÕHJA-EESTI REGIONAALHAIGLAS sügisel 2009 kirjutasin veebruaris 2009 rutiinselt AFPle artiklit paljude tänaste Eesti riigi kõrgete KAPO/alias sellesse tööle võetud/jäetud KGB üksuse, politseinike, kõrgete riigiametnike, toona Jüri Pihliga abielus olnud, praeguse peaprokuröri ja koos Norman Aasaga mu poja tapmist väga tülgastusväärselt ka ise kinni mätsida aidanud Lavly Perlingu (LAVLY LEPP) jpt isikliku perekonnatuttava Herman SIMMI süüdimõistmisest NATO saladuste Putinile müüjana.
Ootamatult vaatas riigiprokuratuuri pressiteatest vastu Simmi värbajaks nimetatud ja end portugali ärimehena esitlenud vene spiooni täispikk nimi, mida varem ei oldud avaldatud. Ja mulle meenus, et sarnase nimega end esitlenud isik külastas mõned korrad kümmekond aastat varem ÜRO esindust Tallinna vanalinnas, kus ma 90ndate teisel poolel ÜRO koosseisulise ametnikuna lisaks ajakirjanduslikule tööle töötasin. Meil saladusi polnud, aga olime ilmselgelt ärritanud Vene saatkonda Põhjamaade rahalisel toel käivitatud muukeelsete elanike Eesti ühiskonda parema integreerimise nimel ettevõetud programmi koostamisega.
KAPO usaldamine - elu suurimaid valeotsuseid
TEGIN SEL PÄEVAL OMA ELU ÜHE SUURIMA VALEOTSUSE, ja kirjutasin nii KAPOle, riigikogu KAPO komisjoni juhile JAANUS RAHUMÄGIle, hiljem siseministrina KGB ga lähedalt seotud doktor Peeter Mardnat aidanud (IRL) KEN-MARTI VAHERILE kui ka praegusele justiitsminister URMAS REINSALUle riigikogus, et kõnealune Simmi värbaja on minu mäletamist mööda Eestis käinud küll, aga ma polnud päris kindel veel, kas tegu on ikka sama inimesega.
Ma ei teadnud 2009 talvel, et KA Ansipi ajal Riigikogu KAPO komisjoni juhiks tehtud reformierakondlane JAANUS RAHUMÄGI (nagu ka Lavly Perlingu 2014 riigi peaprokuröriks esitanud sots Andres Anvelt) on endine miilits, seega samuti Simmi tuttav. Ja unustasin sel hetkel, et Jüri Pihli ajal kagebiitidega küllastatud ja 2009 Raivo AEGi juhitud KAPOsse kirjutamine on sama, kui minna Moskvasse Punasele Väljakule ja seal see info kõigile ette kanda. Ka Ivar Tallo on kirjutanud, kuidas tema soov abistada Raivo Aegi juhitud KAPOt õige infoga tuli talle õige veidral moel tagasi.
Olin mitu aastat ÜROs töötanuna sügavalt sellest avastusest häiritud, et Vene riigi spioon oli "Portugali ärimehena" oma identiteedi kohta valetades külastanud ÜRO esindust Tallinnas, ja esinduse töötajaid lollitanud ning andsin oma avastusest teada ka mitmele oma rahvusvahelisele kolleegile ÜROs ja välispressis, sh kolleegidele AFPs.
See, mis Eestis toimuma hakkas, oli tülgastav.
Oli selge, et Simmi sõbrad Eesti julgeolekuasutustes polnud rahul, et nende lohakas töö sellises detailis paljastus. Olukord tundus ühel hetkel õige hirmutav. Ootamatult muutus Järve haiglas Teabeameti kõrval surnuks mu kasuisa vahetult enne minu sinna saabumist, kui minu majja sisenedes sealt üks meesterahvas välja tuiskas ja mõni minut hiljem helistas mulle JAANUS RAHUMÄGI.
Seitse kuud enne seda tragöödiat PERHis aga, pärast kohtumist KAPO vanemapoolse ametnikuga veebruaris 2009 Riigikogus KAPO komisjonis, kus mulle lahkelt kohvi pakuti, mida ma siiski eriti palju ei joonud oli halvenenud äkki järsult mu enda tervis - ma MUUTUSIN ühest kõrvast kurdiks mitmeks kuuks, ei saanud korralikult rääkida, mul olid tasakaaluhäired ja kuulmine taastus alles juunis 2009. Minu KAPO komisjoni Riigikogus jõudes toona viibis seal algul ka Jaanus Rahumägi. Kohal oli ka veel üks KAPO juhi Raivo Aegi alluv - üks neist endistest KGB töötajatest. kes nagu ma aastaid hiljem teada sain oli samuti KAPOsse tööle võetud ja 2014 Venemaale jalga lasknud Vene spioon Uno Puusepp, kes toona 2009 talvel Jaanus Rahumägi juhitud KAPO komisjonis minule toona valetas, et ta on Riigikogu ametnik.
Minu tänamise asemel, et olin andnud KAPOle olulist infot hakkasid mõned Simmi endised kolleegid tülitama hoopis mu lähedasi. Jne.
Talv 2009 - jälle Lippmaa kabinetis
Ja miks ma sellest seoses Endel Lippmaaga kirjutan? Sest nende sündmuste valguses otsustasin ka Endel Lippmaale asjade käigust teada anda, sest mul tekkis hirm oma lähedaste pärast. Selgus, et ma polnud siiski olnud KAPOt usaldades kõige naiivsem inimene, vaid Lippmaa ise oli astunud sama reha peale KAPOt usaldades, kui ta oli andnud mõned ajad varem teada KAPOle oma kahtlusest seoses mõnede oma instituudi nooremate kolleegide plaanitud tehingutega tema arvates Venemaa huvides.
Mis edasi hakkas juhtuma, seda juba teate. Mina olin esimene, kellele Ansipi-Ilvese tank piltlikult öeldes peale aeti.
Heiki LIndpere langes mõned ajad hiljem mäletatavasti haridusministriks tehtud multitalendi Jaak Aaviksoo viha alla, kes mingi söökla lepingu pärast toonase Mereakadeemia rektori, meid MRP komisjonis 1989 juristina aidanud Heiki Lindpere avalikult häbiposti naelutas ja vallandas.
Saatuslik vihje minu raamatus
September 2010. Andsin välja oma raamatu "Eesti Jõulud Kremlis. Sulepeaga idarindel", milles lisaks MRP võitlusele Moskvas kirjutasin pikemalt laulva revolutsiooni ajast ja elust ning ajakirjanduslikust tööst nii okupeeritud Eestis kui Soomes, kuhu mind 1989 Soome Infogentuuri Eesti korrespondendiks tööle kutsuti.
Lisaks kirjutasin ka endiste punaste - Andrus Ansipi ja ka mõnede teiste näite varal sellest, kuidas minus on kinnistunud veendumus, et inimesed, kes on kunagi alatud olnud võivad seda olla ikka ja jälle.
Tõenäoliselt lõin ka taas mõne KAPO mölaka jaoks valusasse kohta raamatu alguses toodud kirjeldusega sellest, kuidas KGB omal ajal inimesi pettusega endaga vanalinnas nn passilauda kohtuma kutsus, kui piirid juba veidi rohkem lahti läksid ja mõned inimesed välispassile järele minnes avastasid, et nendega nõuab kohtumist mitte passiametnik, vaid KGB ohvitser.
Olen enam vähem kindel, et selle lõigu põhjal võidi jõuda veel mõne KAPOs töötanud kagebiidi jälile ja taas oli saabunud Lippmaa osutatud hoiatuse "Sa oled nad välja vihastanud" materialiseerumise hetk.
See tegi mulle väga head meelt, et mõlemad mehed, kes mu raamatut 2010 septembris esitlema tulid Rahva Raamatu poodi Viru keskuses olid selle ettepanekuga kohe nõus, kui küsisin - mitte üksnes erakordne võitluskaaslane meie MRP võitluse päevilt, vaid ka mu elu parimaid ja ustavamaid sõpru akadeemik Endel Lippmaa, ja minu Kopli kunstikooli õpetaja, Siberis asumisel käinud Leo Tõnisson, kelle isa Aleksander Tõnisson juhtis Vabadussõjas võitlusi idarindel, oli hiljem Tartu ja seejärel Tallinna linnapea ja lasti nõukogude võimu poolt maha.
Aastal 2014, kui ka mul endal tekkisid taas mõneks ajaks 2009. aastaga sarnased sümptomid halvenes äkki järsult ka nende mõlema mehe - Endel Lippma ja Leo Tõnissoni tervis.
Mitu mu raamatus esile toodud inimest oli selleks ajaks ootamatult surnud.
Püüdsin Lippmaad teadlikult kõigest sellest, mis mu pojaga PERH Mustamäe haiglas oli toimunud ja mis edasi selgus võimalikult vähe koormata, aga ma tean, et teadasaamine sellest, mis Oliveriga juhtus, puudutas teda väga valusalt.
Oma mälestusteraamatus ja ka mujal on ta osutanud, et selleks, et haiglas ellu jääda, tuleb tänapäeval arstidest targem olla...
Lippmaa ja minu ühise tuttava, ühe PERHi tuntud arsti sõnul, kes minuga mitu pikka vestlust Endel Lippmaa surma järel maha pidas on pikka aega suveni 2016 Ansipi sõbra, reformierakondlase Toomas Vilosiuse juhitud nõukoguga PERHis tööl veel arste, kes olid omal ajal seotud KGBga ja seal antaksegi inimestele õdede poolt inimeste endi teadmata kanüüli/tilgutisse ja vahel ka arstide korralduseta medikamente ja vahel ka üledoose ja keegi ei vastuta.
Millise tülgastava jõhkrusega on Ansipi-Ilvese võimu ajal kinni mätsitud minu poja tragöödiat olete kõik näinud, ulatuslik pettus on nüüd viidud rahvusvahelisele tasemele ja nende inimeste alatusel, kes selle nimel tegutsenud ei näe põhja olevatki.
"Ikka on kahju, kui mõnest inimesest tankiga üle sõidetakse" teatas Andrus Ansip mulle telekaamerate ees Stenbocki majas 2012 pressikonverentsil, kui massiivne kinnimätsimine oli juba täies hoos.
30. juuli 2015, mis oli neljapev jäi Endel Lippmaa viimaseks elupäevaks. Kohtusin sel päeval Tallinnas sadamas Kai kohvikus varem kokkulepitult ühe kauase sõbra riigiametnikuga, kelle vend on üks viimaseid Ilvese suurimaid austajaid tänases Eesti ajakirjanduses.
Teel sellele kohtumisele oli end mu teele sättinud istuma mind pika pilguga saatnud KAPO juht Arnold Sinisalu, kelle vastas istus üks meie suursaadikuid. Kohvikus istusime algul väljas, aga siis riigiametniku soovil kolisime lauda, kus istus üks keskealine arvutiga mees. Soovisin lauda vahetada, aga mu kaaslane mitte. Rääkisin sellest, kuidas valitsus on püüdnud mu poja mürgitamist ja tapmist 2009 kinni mätsida ja kuidas selle tarbeks lasti sotsiaalminister Hanno Pevkuri alluvuses pool aastat pärast PERHis toimunut valmis võltsida "ajusurma seisundi"vale 2010 KGBga-ga lähedalt seotud Peeter Mardna poolt mu poja nälga ja ravita jätmise õigustamiseks pärast ta kooma langemist endise Tartu kommunistarsti Aadu Liivati valve ajal 12.okt 2009 õhtul vene medõe poolt salaja kanüüli mitme koosmanustatud südametegevust aeglustava medikamendi tagajärjel. Viimaste manustamist kinnitas augustis 2012 ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituut, ikkagi mätsiti Ansipi/Ilvese ametnike poolt üliraske kuritegu kinni.
Rääkisin pikalt ka Lippmaast ja et homme reedel (31. juuli 2015) kindlasti helistan talle.
Homset aga ei tulnud. Tund pärast 31. juuli 2015 hommikul Endel Lippmaa surmast PERHis teadasaamist sain teate, et ka teine minu raamatu esitlusel sõna võtnud mees, kelle tervis nagu minu ja Lippmaagi oma oli enam vähem samal ajal järsult halvenenud - Leo Tõnisson - oli samuti kaks päeva varem surnud.
Loetud päevad pärast Endel Lippmaa suu igaveseks vaigistumist 30. juulil 2015 käis Breznevi aegse mh vabadusvõitlejaid ahistanud ja vangi saatnud ENSV Ülemkohtu esimehe abi SIIRI OVIIR esimest korda avalikkuses välja Kadriorgu KERSTI KALJULAIDi nime Ilvese mantlipärijaks. Ja Toomas H. Ilves, kes peagi septembris 2015 oma amnestiakorraldusega ühe mitmest KAPO pikaaegse KGB staaziga PUTINI spioonist - Aleksei Dresseni - vanglast Eestis vabadusse Venemaal aitas korraldas juba augustis 2015 suurejoonelise peo Ärmal, kus kohal oli ka teine tema soosik enda ametijärglaseks MARINA KALJURAND. Viimane ülendati välisministriks suvel 2015 talle plaanitud presidentuuri eel kohe pärast seda, kui välisministeerium Kaljuranna asekantsleriks jur. asjus ja KEIT-PENTUS ROSIMANNUSe välisministriks oleku ajal olid esitanud 2015 Euroopa Inimõiguste Kohtusse kohtu eksitamiseks tõe pähe hulga valesid ja võltsitud pabereid. "Meie juristid oleme nagu arstid, me ikka vahel ei räägi tõtt," ütles Kaljurand hiljem bravuurselt ühes videos, mis tehti Tartu Ülikooli arstitudengitega kohtumiselt.
Anneli Rõigas
Lea Maarja Lõhmuse postitus FB