67 aastat tagasi, 1944. a. 9. märtsi ööl ja 10. märtsi varahommikul hävis N. Liidu lennuväe barbaarsete pommirünnakute tagajärjel umbes viiendik ja sai kannatada ligi pool Tallinna hoonetest, maha põles suur osa kesklinnast Harju tänava ümbruses; purunesid ajaloolised hooned ja kultuurimälestised. Hukkus ligi 600 inimest, vigastatuid oli ca 500. Selle terroriakti – inim- ja kultuurigenotsiidi – traagilist aastapäeva meenutame igal aastal. Paljud lugejad mäletavad Tallinna pommitamise üksikasju, isegi isesugust kõrbelõhna, siiani.

Rünnak Tallinnale polnud muidugi ainus. Aastatel 1942-1944 pommitasid venelased Narvat õhust 23 korda. Kuna nad ei suutnud linna alistada, otsustati see maatasa teha. Ajaloolisest hansalinnast jäi järele vaid rusuhunnik, millele kerkis hiljem täiesti erineva palgega, sisuliselt vene linn. On paradoksaalne, et Moskva ajas Narva hävitamise sakslaste kaela, esitades isegi sellekohased fotod süüdistusdokumentidena Nürnbergi tribunalile! Kuid pomme puistati mujalegi – Kautla ümbrusesse, Jõhvile, Tapale, Tartule, isegi Petseri kloostrile ja 22. septembril Pärnule, kus pommirünnakute tulemusena säilis vaid kolmandik linna ajaloolisest hoonestusest. N. Liit pidi ometi olema teadlik kultuuriväärtuste kaitsest relvakonfliktide korral, millest kõnelesid 1899. ja 1907. a Haagi konventsioonid ning 1936. a Washingtoni pakt, kuid sellest muidugi ei hoolitud.

Nii käis siis Nõukogude Eesti “vabastamine”, mille kohta tol ajal N. Liidu tagalas ilmunud ajaleht Rahva Hääl kirjutas: “Peame olema teadlikud, et viimane, otsustav võitlus meie armastatud sünnimaa sakslaste küüsist vabastamisel on toonud ja toob raskeid ohvreid meie rahvale. Teame, et Tallinnas on õhurünnaku ajal saanud kannatada hooneid […] Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad!” Laastud!? Kas selle all mõeldi hukkunud ja haavatud Eesti kodanikke, peavarjuta jäänud inimesi ja ühe hansapärli – Tallinna kesklinna hävitamist?

Kummaline, et rahvusvaheline ajakirjandus toetus Tallinna pommitamist puudutava info edastamisel nõukogude infoagentuurile TASS. Mõistagi eitas N. Liit oma osalust Tallinna ja teiste Eesti linnade barbaarses hävitamises. Aga võitjate üle teatavasti ju kohut ei mõisteta. Võib-olla oleks lõpuks aeg see aegunud tõdemus prügikasti heita?

Alates 1989. aastast korraldab Eesti Muinsuskaitse Selts 9. märtsi Tallinna suurpommitamise ohvrite mälestamist Siselinna kalmistul, Niguliste kirikus ning küünalde süütamise tseremooniaga Harju tänaval. Seda tehti ka tänavu. Helisesid Tallinna kirikute leinakellad, president Toomas Hendrik Ilves süütas 9. märtsi õhtul mälestusküünla Harju tänaval, meenutamaks 1944. a märtsipommitamise ohvreid. Eesti press läks sellest sündmusest peaaegu vaikides mööda, piirdudes vaid lühiuudiste ja mõne fotoga. Seltskonnakõmu, kuritegevus, valimised ja kõik muu näib kahjuks olevat olulisem kui 67 aastat tagasi toimepandud genotsiid.

Märkmed: