Iivi Zajedova )
2019. aasta septembris möödub 75 aastat massilisest eestlaste põgenemisest naasva Nõukogude terrori eest. Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. See tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele traagiliselt. Siiani pole teada, kui palju põgenejaid hukkus. Paljudel tuli maha jätta kodumaa, varandus, tihti pere, ja uues ühiskonnas ootasid neid ees kohanemisraskused. Alates Rootsi põgenike- ja Saksamaa DP-laagritest (kus varitses ka sundrepatrieerimise oht) võideldi kõikide olemasolevate vahenditega oma elu, rahvuslike veendumuste ja Eesti Vabariigi taastamise eest. Oldi kindlad, et see oli ajutine minek – Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.
Aja möödudes sai selgeks, et koju tagasi ei saa niipea. Uutes asukohamaades loodi eesti seltse, koole/pühapäevakoole, üllitati lehti, loodi kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, teatreid jne., hoides selle toel eestlust. Ehitati oma jõul üles Eesti Maju, osteti maatükke (Kotkajärve, Seedrioru, Koitjärve jne.), et õpetada lastele enda rajatud suvelaagrites (skaudi-, gaidi-, suvelaagrid) eesti keelt ja kultuuri, hoidmaks eestlust. Selle toel organiseeriti regionaalseid ja ülemaailmseid, siiani korrapäraselt toimuvaid Eesti päevi (näit. Lääneranniku Eesti Päevi aastast 1953, Eesti Päevi Austraalias aastast 1954, Eesti Päevi Põhja-Ameerikas ja Kanadas aastast 1957, ESTO-t aastast 1972, ESTIVAL-i aastast 1983), mille järjepidevust võib pidada fenomenaalseks nähtuseks.
Kultuur ja poliitika käisid käsikäes. Mis muud see oli kui väljaspool Eestit asuvate eestlaste suunatud ühistegevus EV taastamiseks!
Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (New Yorgis peakonsul Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsulid Kanadas), tegutsesid paljud eestlaste ja baltlaste ühised organisatsioonid: eesti seltsid, veteranid, USA eestlaste keskorganisatsioon – Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), ja sellega seotud organisatsioonid: Ülemaailmne Eesti Ühing, Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK, ing. k. JBANC) ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).
Nimetamata ei saa jääda ka BATUN ehk Baltic Appeal to the United Nations (Balti Apell ÜRO-le), mille rajasid 1966. aasta veebruaris New Yorgis ühiselt Baltimaade pagulasnoored. BATUN andis külma sõja aastail olulise panuse, et ÜRO-s arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides, tutvustades anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist ning korraldades istumisstreigi „New York Timesi” toimetuse sissekäigu ees tänaval ja trepikojas. Selle tulemusena hakkas ajaleht pöörama okupeeritud Balti riikides toimuvale varasemast enam tähelepanu.
1986. aastal moodustas Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa kogukond rahvusvahelise Musta Lindi päeva komitee, mis pani aluse rahvusvahelisele kampaaniale kolmel mandril, et teadvustada läänemaailmale Molotov–Ribbentropi pakti kestvat mõju. Samal aastal toimusid Musta Lindi päeva meeleavaldused 21-s linnas, sealhulgas Londonis (Ühendkuningriik), Washingtonis, New Yorgis, Perthis (Austraalia), Stockholmis ja Ottawas.
Eesti pagulaste suhted mitte-eestlaste organisatsioonidega oma asukohamaal tugevdasid ning laiendasid mõju rohkem kui see kõik oleks toimunud vaid endi keskel.
Eestis on peetud mitmeid konverentse suurpõgenemise teemal. 14. septembri 2015 TLÜ konverentsil öeldi esmakordselt avalikult välja vajadus viia Eesti kalendrisse suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana. Kodumaalt Siberisse küüditatute kannatusi on Eesti mälestanud leinapäevana massiküüditamiste aastapäevadel 25. märtsil ja 14. juunil.
Kätte on jõudnud 2018. aasta, aga meie rahva suurpõgenemise mälestuspäeva ei ole veel välja kuulutatud. Paraku pole teadmised põgenemise põhjustest ja ka väliseestlaste võitlusest ja tegevusest Eestis eriti levinud. Pole püstitatud mälestusmärki ega pole ka Eesti õppekavas, kooliõpikutes peatükki, mis selgitaks suurpõgenemise põhjuseid (miks ja millal) ja eesti pagulaste tegevust Eesti taasiseseisvumisel. Teave suurpõgenemisest ei ole jõudnud suure osa eesti inimesteni.
Külastades eesti kogukondi väljaspool Eestit, võib nn. uustulnukatel tekkida küsimus: mis inimesed, mis rahvas see on, tähendab kõik needsamad pagulas- ja väliseestlased; kust, miks ja millal nad tulid ning MIKS me sellest Eestis nii vähe teame? Kodueestlane hoomab, et oleme ju ikkagi üks rahvus, ühed Eestis, teised laiali mööda läänemaailma, ja küsib endalt: kas see peabki niimoodi jääma?
Kui meie ise, eestlased, nii vähe teame oma kaasmaalaste tegevusest väljaspool Eestit, siis pole imestada, et ka paljud Eestis elavad teiste rahvuste esindajad ei tea suurpõgenemisest ja eesti pagulusest eriti midagi. Neile jääb niimoodi ainukeseks alternatiiviks jääda uskuma ida poolt tulevat propagandat. Peab lisama, et tegelikult ei teata suurpõgenemisest ega ka välis-eesti vastupanuliikumisega seotud tegevusest paljudes teisteski maades.
Teabe levimisele aitaks palju kaasa, kui me oma riigis vähemalt kord aastas tähistaksime 1944. aastal toimunud eestlaste massilist põgenemist sissetunginud vaenlase eest ja järgnevat välis-eesti tegevust Eesti taasvabastamiseks. Arutlused konverentside kitsamas ringis ja pelgalt juubelite puhul ei too teadmisi laiemalt kogu Eesti ühiskonna teadvusse.
Ja kes võidaks sellest, kui teadlikult lähenetaks üksteisele ja viidaks palju intensiivsemalt kokku meie lahutatud rahvusgrupid, seda nii Eestis kui väljaspool kodumaad? Muidugi mõista võidaks sellega eesti rahvas tervikuna! Kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Ja kas ei peitu just siin ülesanne nii väliseestlaste keskorganisatsioonile ÜEKN-ile kui ka Riigikogule ja Eesti Vabariigi valitsusele?
Huvi lähenemiseks on olemas mõlemal poolel, kuid üle tuleb saada vastastikusest võõristusest ja teha tuleb rohkem ja kiiremini.
Selleks, et mäletada 1944. aasta põgenemise kannatusi, aga samuti tunnustada pagulaseestlaste märkimisväärset panust Eesti riigi õigusliku järjepidevuse säilimisse ja taasiseseisvumisse on vaja lisada meie rahvuslikku kalendrisse eraldi mälestuspäev. Selleks päevaks sobib üks septembrikuu päevadest, et meenutada 1944. aasta sündmusi, mil kodumaalt põgenemisel hukkus teadmata arv eestlasi nii maal kui merel põgenikelaevadel, sealhulgas ka ühel suuremal laeval „Moero“.
3. mail 2018 võttis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu täiskogu selle ettepaneku vastu.
1944. aasta suurpõgenemine ja eestlaste pagulaspäeva tähistamise tähtsus (3)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Kogu Tiefi valitsus ja selle juurde kuuluvad isikud – umbes saja inimese ringis – taganes läände ja jõudis Matsalu lahe kaldale. Nende hulgas olid ka endised "ernalased " Talgre ja Toom. Neil oli raadioühendus “Abwehrile” kuulunud raadiosaatja abil Rootsiga, kust teatati, et saadetakse välja kaater. Kuid see pidi tulema nagu varemgi kaugematele Moonsundi saartele, kuhu tuli minna kohalike sõiduvahenditega.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea.
Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.
P.S.
1944. aasta 21. septembril püüdis Tiefi valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rindeväeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitkaga oli lootusetult katkenud.
“Haukka–Tümmler” luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused vaid Rootsi välisdelegatsioonile.
Neil päevil kihas kogu läänerannik põgenikest. Kakeldi paadikohtade pärast ja võimaluse eest pääseda üle mere maksti muinasjutulisi summasid. Rahvuskomitee vana abimees, toosama Tauksi saare kalur lubas kogu Tiefi valitsuse kohale toimetada niipea kui kaater on saabunud.
Ta käis saarel mitu korda, kuid teatas, et kaatrit ei ole tulnud. Nii kestis see seni, kuni Nõukogude tankid kohale vurasid ja kõik laiali jooksid, kes kuhu suutis. Ainult neil, kes olid juba varem omal jõul otsustanud põgeneda, õnnestus ära sõita, suurem osa jäi maha.
Nagu hiljem selgus, oli kaater käinud Rootsist koguni kolm korda, kuid kalur vedas oma paadiga kohale oma häid tuttavaid, öeldes kaptenile, et neid tegelasi, kelle järele paat oli saadetud, ei ole. Kapten, kes ei tahtnud tühjalt tagasi sõita, võttis kaluri toodud inimesed peale.
Pärast ebaõnnestunud katset Rootsi põgeneda jooksid Tiefi valitsuskabineti liikmed laiali ja igaüks varjas ennast, kus sai. Mõned neist arreteeriti üsna pea.
Vaid informeeritum Uluots siiski jõudis õigele saarele ja pääses sealt edasi Rootsi.
P.S.
1944. aasta 21. septembril püüdis Tiefi valitsus organiseerida rahvuslikke kaitsejõude. Kuid kontakt nii rindeväeosade ja soomepoistega kui ka admiral Pitkaga oli lootusetult katkenud.
“Haukka–Tümmler” luuregrupi raadiosaatja abil edastati Uluotsa käskkirjad, valitsusdeklaratsioon ja valitsuse korraldused vaid Rootsi välisdelegatsioonile.
Paljud eestlased (kadakasakslased) lahkusid koos baltisakslastega juba aastatel 1939 – 40 nagu ka Eesti sõjaväeluure eesotsas kolonel Maasinguga lahkus koos salajase dokumentatsiooniga praktiliselt täies koosseisus Saksamaale Abwehri teenistusse.
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)
Aastatel 1943 - 44 evakueeris Rootsi sakslaste nõusolekul 6 000 eestirootslast.
Saksa laevastik oli valmis juba 1944. aasta juuli lõpus alustama ka eestlaste evakueerimist.
Pärnust, Rohukülast ja Saaremaalt lahkusid Saksa laevad aga tühjalt, vaid Tallinnas laevad täitusid. Puudus eestlaste soov kodumaalt lahkuda, lisaks takistas lahkumist Pitka meeste vastutegevus.
Saksa 18.armee välipolitsei teatel vallutasid Pitka mehed hiljem Toompeal komandatuuri hoone, mis tõi kaasa selle, et ei saanud väljastada tõendeid Saksamaale sõiduks.
Talupidajad teatasid, et nemad ei lähe mitte kuhugi, sama teatasid ka tööstustöölised. Sellist lahkumist võrdsustati Saksamaale tööteenistusse minekuga.
Lahkus intelligents ja vähe laiema silmaringiga isikud, ka need, kes ei saanud aastatel 1939 - 40 Eestist lahkuda, sest Uluotsa valitsus tühistas 1939. aasta sügisel välispassid, aga eelkõige need, kes olid Saksa ajal teinud koostööd sakslastega ja nende perekonnad.
Otsest kampaaniat põgenemiseks ei saanud teha ei Eesti Omavalitsus ega ka Saksa võimud, sest seda oleks "Julgeolekupolitsei ja SD" allasutus "Gestapo" saanud tõlgendada paanika tekitamisena jne.
Seega, kes vihjetest aru sai, see lahkus, kel nupp vähem nokkis, see trügis laevadele alles septembri keskel või jäi hoopis maha.
1944. aasta hilissuvel alustasid sakslased oma pooldajate evakueerimist Eestist ka Rootsi.
Läbirääkimisi Rootsi võimudega pidas Saksa välisministeeriumi ametnik dr. Kleist. Rootsi laevastik sai loa läheneda Saaremaale Karala piirkonnas, kus sakslased avasid 10 - 15 km pikkuse rannalõigu põgenikele. Sakslased andsid endale aru, et kõiki soovijaid ei suuda nad enam evakueerida. Rootsi politsei, kes registereeris saabunud põgenikke, hoiab nende isikute andmeid ja tausta siiani saladuses. Ka USA missioon Rootsis abistas põgenikke Baltikumist. Ametlikes dokumentides näidati, et raha eraldati juutide päästmiseks, kuigi väidetavalt juute põgenike hulgas ei olnud. Muidu poleks aga raha ja muid vahendeid lihtsalt eraldatud, sest see oleks olnud liitlaste vaheliste lepingute rikkumine. Samas on teada ka Felix Karsteni ja Raoul Wallenbergi transfertehingud: juudid Rootsi, vastu transpordivahendeid jm. Kas mõni neist tehingutest toimus siiski ka läbi Eesti?
Rootslaste andmeil jõudis 1944. aasta sügiseks Rootsi umbes 25 000 põgenikku Baltikumist. Neist 23 000 olid pärit Eestist, Lätist 1600, Leedust paarsada. ( Leedus teatavasti SS – diviise ei loodudki, sest sealne omavalitsus seadis eeltingimuseks, et need alluksid Leedu omavalitsusele ja sõdiksid vaid Saksamaa liitlasena.)
Mälestuspäeva asutamine ja selle sisu laialdane tutvustamine, tähenduse põlistamine ja rahvuslikku ajalooteadvusse kandmine on EV kultuuri -ja haridusministeeriumi põhimõtteline kohustus, millele valitsus peab andma administratiivse jõu ja kindlustama juriidilise kaitse.
Praegune olukord, mis vene nõukogude okupatsiooni tulemusel lõhestatud rahvuskeha ja vaimu ühendamise vajalikkusele mitte mingisugust tähelepanu ei pööra, tuleb otsustavalt lõpetada. Eriti alandav on , et väliseestlaste meeletu pingutus ja titaanlik tegevus Eesti omariikluse taastamisel on tegelikkuses tunnustamata ja väärtustamata, meie rahvuslikke vabadusvõitlejaid -väiseestlasi, olgu nad poliitikud, kirjanduse või kultuuritegelased, emamaa noorsugu ei tea ega tunne. Ja poolharitlastena ehk ei pea vajalikukski tunda. See kõik räägib isamaakasvatuse puudumisest, eestluse elujõu allikate kõrbeliiva juhtimisest, taasiseseisvusaja tühitööst rahvusliku kasvatuse alal.
Suurpõgenemise mälestuspäeva sisseviimine on mõistagi vaid rahvusliku konsolideerimise, ühendamise ja tegeliku Eesti Vabariigi taassünni tunnistamise esmane ning juriidilis-kohustuslik samm. Ees seisab aga terve epohh tööd, pingutusi, kultuuristamist ning harimist nõudvaid eestluse taassünnile suunavaid tegevusi, mis vajavad kõik uut mentaalust, uusi inimesi ja uut vaatenurka poliitiliste prioriteetide vallas, kus väliseestlusel on oma mõtestav, juhatav ja taastav roll. Eestluse edasiarendamine nõuab uut hingamist. Ennekõike aga uut hingestatust...!
Praegune olukord, mis vene nõukogude okupatsiooni tulemusel lõhestatud rahvuskeha ja vaimu ühendamise vajalikkusele mitte mingisugust tähelepanu ei pööra, tuleb otsustavalt lõpetada. Eriti alandav on , et väliseestlaste meeletu pingutus ja titaanlik tegevus Eesti omariikluse taastamisel on tegelikkuses tunnustamata ja väärtustamata, meie rahvuslikke vabadusvõitlejaid -väiseestlasi, olgu nad poliitikud, kirjanduse või kultuuritegelased, emamaa noorsugu ei tea ega tunne. Ja poolharitlastena ehk ei pea vajalikukski tunda. See kõik räägib isamaakasvatuse puudumisest, eestluse elujõu allikate kõrbeliiva juhtimisest, taasiseseisvusaja tühitööst rahvusliku kasvatuse alal.
Suurpõgenemise mälestuspäeva sisseviimine on mõistagi vaid rahvusliku konsolideerimise, ühendamise ja tegeliku Eesti Vabariigi taassünni tunnistamise esmane ning juriidilis-kohustuslik samm. Ees seisab aga terve epohh tööd, pingutusi, kultuuristamist ning harimist nõudvaid eestluse taassünnile suunavaid tegevusi, mis vajavad kõik uut mentaalust, uusi inimesi ja uut vaatenurka poliitiliste prioriteetide vallas, kus väliseestlusel on oma mõtestav, juhatav ja taastav roll. Eestluse edasiarendamine nõuab uut hingamist. Ennekõike aga uut hingestatust...!
Arvamus
TRENDING
