Eestis, Lätis ja Leedus ühel ajal korraldatud küüditamise eesmärgid olid lõpule viia 1947. aastal alanud kollektiviseermine, mis ei olnud majanduslike surveabinõudega õnnestunud, ning nõrgestada relvastatud vastupanuliikumist, mis oli saanud toiduainete näol toetust talumajapidamistest.
Küüditamisoperatsiooni ettevalmistused algasid 1949. a jaanuari keskel pärast kolme Balti liiduvabariigi parteijuhi kohtumist Staliniga. 29. jaanuaril määras NSV Liidu Ministrite Nõukogu väljasaadetavate arvu, väljasaatmispiirkonnad ning operatsiooni korraldamisega seotud olulisemad ülesanded. Kolmest Balti liiduvabariigist tuli ühtekokku välja saata 87 000 inimest – Leedust 25 500, Lätist 39 000 ja Eestist 22 500 inimest ehk 7500 perekonda –, määrates nad eriasumisele Jakuutia ANSVsse, Krasnojarski ning Habarovski kraisse, Omski, Tomski, Novosibirski ja Irkutski oblastisse. Väljasaatmisele kuulusid "kulakud" koos peredega ning metsavendade ja „natsionalistide” perekonnad. Väljasaadetavate kinnipidamine ning nende raudteejaamadesse toimetamine jäi Riikliku Julgeolekuministeeriumi ülesandeks, Siseministeerium tegeles väljasaadetavate konvoeerimise ja edasitoimetamisega sihtpunktidesse.
Mastaapse operatsiooni korraldamiseks kasutati ka sõjaväe ning piirivalve ressursse, samuti kohalikke parteiaktiviste, kolhoosnikke ja ametnikke. Ühtekokku arvestati operatsiooni korraldamisel ca 21 000 isiku osavõtuga. Eestisse toodi väljastpoolt juurde üle 1000 operatiivtöötaja ja ca 4000 sõjaväelast Karjalast, Leningradist, Minskist, Moskvast ja mujalt. Mõni nädal enne küüditamist moodustati maakondades operatsiooni korraldamiseks üle 2000 operatiivrühma. Üks operatiivrühm pidi tegelema nelja pere väljasaatmisega.
Operatsioon nimetusega „Priboi” („Murdlaine”) käivitus liiduvabariikide pealinnades kell 4, maakondades kell 6 ning see tuli ära teha kolme ööpäeva jooksul. Küüditamisprotsess pidi plaanide kohaselt toimuma järgmiselt: operatiivrühmad viidi autodega nende tegevuskohta, kus nad pidid jalgsi varjatult lähenema hoonele ja blokeerima selle. Seejärel sisenes rühma vanem sõdurite saatel majja, tegi kindlaks seal viibinud isikud ning otsis ruumid läbi, teatades seejärel perekonnapeale otsuse väljasaatmise kohta. Pärast asjade kokkupakkimist tuli väljasaadetavad toimetada pealelaadimispunktidesse. Operatsiooni kaasatõmmatud partei- ja nõukogude aktivistid jäid väljasaadetavate eluruumidesse, et nende mahajäänud vara üles kirjutada ja kohalikele võimuorganitele üle anda. Küüditatute vara kuulus konfiskeerimisele. Nad ise olid määratud eriasumisele igaveseks ajaks.
Küüditatud toimetati kogumispunktidesse (raudteejaamad), kus nad paigutati ešelonidesse. Viimane ešelon väljus Eestist 29. märtsil. Julgeolekuorganite andmetel saadeti küüditamiseoperatsiooniga Eestist välja 7552 perekonda ehk 20 702 isikut.
Siberis allutati väljasaadetud rangele järelevalvele. Nad kinnistati konkreetsetesse piirkondadesse, kust oli keelatud lahkuda. Väljasaadetute töö- ja elamistingimused olid piirkonniti väga erinevad ning inimeste käekäik võis sellest lähtuvalt drastiliselt erineda. Raskem oli olukord peredel, kus tööl käis vaid ema, kes pidi toitma lapsed ja tihti ka üks-kaks vanavanemat. Sellise kooslusega pered võitlesid ellujäämise eest peaaegu kogu asumisel viibimise kestel. Kokku suri 1949. aastal küüditatutest asumisel ca 15 protsenti.
Küüditatute olukord hakkas muutuma pärast Stalini surma 1953. Esimesed otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954, kuid massiline vabanemine jäi aastatesse 1957–1958. Viimased vabastamisotsused tehti alles 1965. a.
Vabastamine ei toonud kaasa konfiskeeritud vara tagastamist ega andnud õigust ilma Eesti NSV Ministrite Nõukogu loata endisesse elukohta elama asuda. Tihti oli küüditatul keelatud elada Tallinnas, Tartus jt suuremates linnades, saartel ning piirialadel. Ametikeelud jm eri liiki piirangud jäid küüditatuid saatma veel aastateks pärast asumiselt naasmist.
http://www.cfp.ee/foto/kogumik...
http://www.estonica.org/et/194...
