Maarja Pärl Lõhmus:
2. EESTI KOLLEKTIIVNE TUNNETUS ehk REFLEKSIIVSUS 1988 – 2018:
meie ja nemad
Kollektiivne refleksiivsus on võimalik, kui ajakirjanike töö on avatud ja piiranguteta, eesmärgiks aga tegelikkuse tunnetamine, analüüsimine ja täpne sõnastamine.
Kui vaadata 1980ndate aastate ENSVs ajakirjanduse seisu, siis oli see pidev pinge- ja võitlusväli professionaalsete ajakirjanike, tihti ambivalentses rollis institutsionaalse juhtkonna ning GLAVLITi ja EKP kontrolli vahel.
Kogu 1980ndate jooksul on Eesti avalikkus olnud eriliselt ambivalente. Tugev ambivalentsus sai hoogu aastal 1978, mil juhtivate ajakirjandusväljaannete peatoimetajatele, ideoloogiatoimetajatele jm nomenklatuurile näitas EKP KK propagandaosakond raudkapist väljavõetavat salajast “Abinõude kohta vene keele õppimise ja õpetamise edasiseks täiendamiseks liiduvabariikides” (13.10.1978 ja EKP KK vastavat otsust 22.12.1978) kui nn venestusdokumenti ning mille lugemise ja millega tutvumise kohta tuli anda allkiri. EKP KK juhid vahetati 1980nda kevadel, võimule tõsteti Vaino ja Ristlaan. 1980nda olümpiamängude suve järel oli aga vaja leida nn põhjust, mille abil avanenut avalikkust maha suruda, kontrolli alla saada. Sobivaks vastuoludega episoodiks kujundati 1980 22. septembri Tele- ja Raadiotöötajate jalgpallimatš. Sügisel järgnes EKP KK karistustegevus ER ETV töötajate ja kultuurisfääri vastu ning selle reaktsiooniks omakorda “40kiri”.
1980ndate algust saame kirjeldada kui 7-8 aastat pidevat ideoloogilist-rahvuslikku vastasseisu; avalikkust kontrollis EKP KK süsteem tsenseeritud häälekandjatega ja Raadio-Televisioonikomiteega.
Avalikkuse võitlusväljaks oli ‘meie’ piir, mida partei võim üritas kontrollida ja suunata, lubamata uute mõttelaadide ja uute mõttelaadidega inimeste esile tulekut.
Kogu sovetiaja 1940ndast kui 1980ndate II pooleni domineerisid ENSV avalikkuse peavoolu nn veteranid -- nii 1940nda riigipöörde veteranid kui ka II maailmasõja nn punaveteranid. Nende veteranide maailmavaate abil kujundati sovetisüsteem Eestis, nende kanda anti kogu nn ideoloogiline aastaring. Kõikide sündmuste defineerimine ning mõtestamine käis parteiveteranide taktis 1980ndate II pooleni. Selle maailmapildi raamides oli peale kasvanud juba mitu sõjajärgset põlvkonda, kellel kodune tegelikkus ja ametlik avalikkus olid vastuolus.
Murranguliste 1980ndate ‘meie’ ja ‘nemad’
Oleme uurinud, kuidas ‘meie ja nemad’ on arenenud Eesti ajakirjanduses 20. sajandi jooksul (ajakirjandustekste kodeerides – dekodeerides) ja on näha näiteks, et 1980ndate algul jõuti sovetiseeritud Eesti avalikus ajakirjanduses selleni, et ka 1980-1985 domineeris ‘meie’ töölised; 1985 – 1989 aga ‘sarnaste huvide ja väärtustega inimesed’.
1980-1985 olid ‘nemad’ noored inimesed, kasvav sugupõlv ning kapitalistlike maade kodanikud, 1985- 1989 aga tolleaegne poliitiline eliit.
Kui 1980-1985 oli peamine ‘meie-nemad’ vastandus Nõukogude Liidu kodanikud versus pahad opurtunistid, kapitalistlike maade kodanikud, siis 1985 – 1989 pöördus ENSVs ‘meie-nemad’ vastandus loomeinimesed versus poliitiline eliit vastasseisuks.
Seega näeme, et vanameelne ENSV ajakirjandus hakkas 1980ndate algul vastanduma omaenda noorele põlvkonnale, seega ajakirjanduses üleval hoitav müüdiline sovetlik ‘meie’ ja ühiskonna inimeste kollektiivne refleksiivne ‘meie’ vastandusid.
1990ndatel oli peamine ‘meie’ sarnaste huvide ja väärtustega inimesed; peamine ‘nemad’ aga juba jälle poliitiline eliit; staatusrühmadest tõusid ‘nendeks’ välisriigid (Venemaa), monopolid ning ka riigiametnikud.
Vastanduses ‘meie–nemad’ domineerisid peamiselt sarnaste huvide-väärtustega inimeste ja poliitilise eliidi vahel.
‘Meie-nemad’ seis on tähelepanuväärne pöördelistes 1988 a Loomepleenumi ettekannete kõnedes. *
Aga näiteks Loomeliitude pleenumi lõppdokumendis NSVL peaprokurörile sm Rekunkovile on ‘meie’ nii “meie partei poolt alustatud perestroikakurss” kui “meie väikse rahva mõningad valuprobleemid, mille juured ulatuvad Stalini perioodi. … Barbaarsus algas Eestimaal 1941. aastal, kui ootamatult hakkas inimesi kaduma, suvel aga pandi toime esimene massiline küüditamisaktsioon”.
Samas dokumendis on Loomeliitude mõtteline ‘nemad’: Vastavalt ühispleenumi üksmeelsele otsusele pöördume Teie poole järgmises. Et kõik kohtuvälised represseerimisaktsioonid pandi toime NSVL Stalini aegsete keskorganite otsuste alusel, palume asjaomaste organite ees tõstatada nende otsuste kui inimvaenulike ja ebaseaduslike tühistamise küsimus. Siis ei peaks inimesed ennast alandama, me säästaksime neid inimväärikust solvavatest asjaajamistest. Paljude suhtes oleks see postuumne – neil pole ka ehk enam kedagi, kes nende au ja väärikust kaitseksid”. **
Aga küsime: MIKS on üldse vaja avalikkust ja adekvaatset kollektiivset refleksiivsust?
Selleks, et ühiskond saaks orienteeruda nii makro-, meso- kui mikrotasanditel, et suudaks kollektiivselt reaalsust ja eksistentsi tajuda, et suudaks mõista, mis on reaalsed valikud ja käitumissuunad.
Kollektiivne refleksiivsus ei ole parteiline poliitiline ideoloogiasuund ja ideoloogiaotsused, vaid kollektiivne refleksiivsus peab suutma arvesse võtta ka ideoloogiliste eesmärkide potentsiaalse mõju (ohud), mis ei ole kantud adekvaatsest reaalsusest ja eksistentsiaalsest ühishuvist, vaid mõtteliste valitsemissüsteemide erihuvist.
Keeruline olukord on siis, kui kollektiivset refleksiivsust üritatakse tugevalt suunata meedia ja tsensuuri vahenditega mingit dogmat ‘tõeks’ kuulutades ning sellele alluma sundides. See olukord võib nikastada nõrgemaid reflekteerijaid, kelle inimlik reflekteerimisvõime ja refleksiivsus võivadki deformeeruda ning tunnetusviga tekitab omakorda kaost või orienteerumatust.
Kollektiivse refletsiooni suurpidu 1. ja 2. aprillil 1988 aastal ütles ja sõnastas tõdesid, mille küsimine ja nimetamine oli GLAVLITi tsensuuriga kogu sovetiajal rangelt keelatud. Kas kujutame ette olukorda, et osa sõnavarast ja mõtlemisest on avalikkusest justkui amputeeritud, neid sõnu ei kohta avalikkuses üle 40 aasta?
Eesti ajalugu, Vabadussõda, eesti pagulasi ja Eesti eksiilorganisatsioone jms tsenseerisid GLAVLITi töötajad kogu perioodi sel määral, et isegi GLAVLITi tsensorid ise väitsid pärast 1988. a Loomepleenumit, et nendel sai nüüd selle kahe päeva jooksul töö otsa; ‘nagu värske tuuleiil pühkis ära kõik selle vale ja nende keelud, edasi tundus meie töö juba mõttetu’ (tsensor TS).
1988. a aprillini eksisteeris soveti- avalikkuses tõeline paradoks: tsensuuri ja GLAVLITi abiga hoiti ‘meie’na parteiveteranide maailmapilti ning kõik muud mõttesuunad kuulutati võõraks.
Loominguliste Liitude ühispöördumine NSVL peaprokuröri poole aga näitab, kuidas tegelikult olid ‘meie’ ja ‘nemad’: palutakse ju väärikuse tagastamist oma lähedastele oma rahva inimestele, kes olid hävitatud ‘nendena’ justkui ametliku sõbraliku ‘meie’ poolt – selliseks kujundas ja sellisena hoidis GLAVLIT Eesti avalikkust kogu sovetiseerimisperioodil. Ja sellises seisus olid pered, kellel tuli ‘nendelt’ paluda inimväärikuse taastamist.
Loomeliitude pleenum 1. ja 2. aprillil 1988 oli ‘meie’ ja ‘nemad’ ebanormaalse moonutatud avalikkuse lõppvaatus ja Eesti kollektiivse refleksiivsuse taastamise algus.
Kollektiivne refleksiivsus on vajalik ühiskonna perspektiivide seadmiseks ja ühishuvidest lähtuvaks ühiskonna arendamiseks.
Viide:
* Eesti NSV Loominguliste Liitude juhatuste ühispleenum, 1.-2.aprill 1988. Tallinn: Eesti Raamat,
* NSV Liidu peaprokurörile sm A. Rekunkovile. (ibid. lk 230 – 231).
Eesti NSV loominguliste liitude juhatuste ühispleenu mil, mis leidis aset 1. ja 2. aprillil 1988 Tallinnas, arutati laialdaselt suundi ja võimalusi meie partei poolt alusta tud perestroikakursi süvendatud arendamiseks. Ühisplee num toetas partei poliitilist joont üksmeelselt.
Arutelu objektiks olid ka meie väikese rahva mõnin gad valuprobleemid, mille juured ulatuvad Stalini peri öodi. Nõukogudemaa keskajakirjanduses, aga ka Eesti NSV ajakirjanduses ja arvukail koosolekuil on esile too dud süngeid materjale ja üksikfakte, mis ei jäta kaht lust, et Stalini ja tema ümber tegutsenud isikute polii tika oli väga paljus kuritegelik Kaitstud ei olnud keegi, ka V. I. Leninile kõige lähedamad ja ustavarnad revo lutsionäärid, kes Stalini poolt julmalt represseeriti. Ent kohutavaid kannatusi tekitati ka tervetele rahvustele, eriti väikerahvustele paljudes regioonides, nende hulgas üks tõsisemaid ohvreid ühemiljonilise elanikkonnaga Eesti NSV.
Barbaarsus algas Eestimaal 1941. aastal, kui ootama tult hakkas inimesi kaduma, suvel aga pandi toime esi mene massiline küüditamisaktsioon. Sõjajärgsetel aasta tel toimusid uued aktsioonid, kus kohtuväliselt, kohati sellest Eesti NSV tippjuhtidele midagi täpsemalt teata matagi, asusid tegevusse NSV Liidu MGB ja MVD eri nõupidamised. Eesti NSV-st küüditati Siberisse ja kaug põhja piirkondadesse kümneid tuhandeid kohalikke elanikke, enamikus naisi ja lapsi (kõige massilisemad kohtuvälised küüditamised leidsid aset 1949. a.).
Sellised leninismist väärdunud poliitika tagajärjel toime pandud aktsioonid sundisid kogu meie rahvast elama alalises hirmus ning see periood rõhub praegugi' rahva teadvust. Ehkki Stalini juhitud rühma inimvaenulik tegevus on üldiselt tunnustatud kuritegelikuks, pole selle poliitika ja tegevuse aluseks olnud akte, sealhulgas omal ajal rangelt salastatuid, kõiki ikka veel ebaseaduslikeks tunnistatud. Süütult represseeritud inimesed aga ootavad, et nad rehabiliteeritakse. Neid inimesi on Eestimaal tuhandeid.
Vastavalt ühispleenumi üksmeelsele otsusele pöördume Teie poole järgmises.
Et kõik kohtuvälised represseerimisaktsioonid pandi toime NSV Liidu Stalini aegsete keskorganite otsuste alu sel, palume asjaomaste organite ees tõstatada nende otsuste kui inimvaenulike ja ebaseaduslike tühistamise küsimus. Siis ei peaks inimesed ennast alandama, me säästaksime neid inimväärikust solvavatest asjaajamistest. Paljude suhtes oleks see
postuumne - neil pole ka ehk enam kedagi, kes nende au ja väärikust kaitseksid.
