Olen sõprade hulgas ennustanud juba aasta-paar, et üks tõenäolistest ohtudest Eestile on hiiliv pruunsärkluse tõus siin. Hitleri suunas kalduvad või piiluvad inimesed toovad kaasa mitu probleemi.

Esimene nähtus on minu isiklikul arvamusel seotud Eesti ja Läti vaesestumisega, millel on mitmed juured. Üks juurtest on halastamatu kokkuhoiukurss mis on võetud selleks, et saavutada Maastricht kriteeriumid. Need annavad mäletatavasti võimaluse ühineda euroga. Ei hakka siin käsitlema seda, mida oleks tulnud teha majanduse osas teisiti, aga fakt on (olenemata sellest, kas minu tõlgendused ja eelistused on õiged), et dramaatiliselt vaesestuv ühiskond on hea pärusmaa pahanduste tegijatele. Rahulolematus ei tugevda poliitilist stabiilsust, seda kulunud tõde pole isegi vaja välja öelda.

Eestis liigub juba aastaid kummalisi seltskondi, kellede natsilembelisus või vaatamine selles suunas tundub pidevalt kasvanud olevat. Neid grupeeringuid-seltskondi on mitu. Kes "käib kellega", see pole alati selge. Mõned on süütumad kui teised, mõned on minu arust väga ohtlikud.

Esiteks määritakse normaalse rahvusmeelsuse või patriotismi mainet. Selline rahvuslus soovib, et Eestil läheks hästi sotsioloogiliste näitajate perspektiivist, ja et saaksime tunda mõõdukat normaalset uhkust selle üle, et oleme tublid olnud ühes või teises valdkonnas. Eestiaegne vaimsus. Olulised on demograafilised näitajad ja ränne, lojaalsuse küsimused on samuti tähtsad.

Kuid tagasi kummaliste seltskondade juurde. Kõigepealt on välismaised kaagid kasutanud Eestit kurjasti. Risto Teinonen ja mingi ameerika "Aryan brotherhoodi" tüüp kes siin vahepeal elas. Teinose suhtes kaldun arvama, et ta ei ole Vene tööriist, aga ei saa kindel olla. Pole välistatud, et Vene luure on sokutanud Eestile kaela nii Bäckmani kui Teisose.

Siis tegelased kes on seisukohal, et rahvuslik mõtlemine on tervitatav ja kes vaatavad viltu kapitalismi jämedamate ilmingute peale. Süütumad sorti rahvussotsialistid, võiks öelda. Mittedogmaatilised.

Edasi: on ka mõned isikud kes on elanud Läänes, ja puutunud kokku sealse "skinhead" kultuuriga. Teise Maailmasõja küünla ümber veidi liiga usinasti lendavaid koisid leidub ka.

Mitmed ringkonnad sekeldavad perifeerial. Jüri Liim aitas omal ajal Tiit Madissonil ja Andres Kraasil luua Rahvuslaste Keskliitu. Need viimased kaks kandsid tollal musti särke, visiitkaardid olid mustad, saali seintel rippuv atribuutika meenutas veidi vabadussõjalasi, aga ka Müncheni õllesaalisid 30. aastatel. Liim on end vahepeal eraldanud Madissonist. On ka teisi inimesi, kes minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt käivad noatera peal. Ei loetle siin siiski nimesid.

Ilmselt saaks veel mõningaid ringkondi nimetada, kellede pärast muret või ebamugavustunnet tunnen, aga TULEB LAHUS HOIDA neid, kes on mingisugused "stiilipidude" korraldajad ja lapsikuteks jäänud ning suhteliselt väheohtlikud fetishistid, ja need, kes on kardetavad ja võivad olla otsese ülesandega neid asju ajamas.

Paljud, kes tunnevad huvi kodumaa käekäigu pärast ja kes on liikunud veidi intensiivsemalt nendes ringkondades, keda võib pidada Nõukogude okupatsiooni perioodi "vastupanuliikumise" tõelisteks liikmeteks, või kes on olnud nende toetajad, on rääkinud avalikust saladusest. Nimelt vabastati Gulagist mõningaid poliitvange ennetähtaegselt "allkirja vastu" (s.t. isikud, kes kompromiteeriti KGB poolt üht viisi või teisiti) ja teisi, kes ei läinud kunagi kompromissile. Asitõendid? Võta näpust. Aga mõned käituvad paremini ja teised vähem hästi.

Tuleb juurelda: milliste näiliselt isamaaliste isikute käitumine on selline, et see kahjustab Eesti huve? Kes ulatab vastasele malakaid, millega Putini baltivaenulik valitsus saab meie mainet kergesti kahjustada meie poolehoidjate hulgas? Eestist hoolivad mittefanaatilised inimesed ei seltsiks vene marurahvuslastega, ja eriti mitte sellistega, kes on vaenulikult häälestatud teiste rahvaste suhtes.

Mida rohkem aega mööda läheb pärast Jeltsini surma, seda rohkem Kremlist juhitavaid või siis mõjutatavaid salakavalaid skeeme me näeme.

Vabandage minu "arvamusloo" tonaalsust, aga mind ajab Tiit Madissoni ja tema kaaslaste tegu sellist "uut" ERSP-d luues, nagu nad praegu teinud on, tõsiselt nihelema.

Ma ei rõõmusta ka selle üle, et Eesti võimuladvikus on mitmeid "endisi", minevikus komparteisse kuulunud asjamehi- ja naisi, aga neist on küllaltki palju räägitud-kirjutatud. Tehtud pole suurt midagi. Ent see uus areng tuleb teisest spektri otsast (või kas tuleb? Tegelikult on demokraatia ja vabadus ühes gamma otsas ja äärmuslus on teises otsas). See on kõhedustunnet tekitav. On meil tõesti vaja selle organisatsiooni liikmeskonna laienemist? Selle muutumist teguriks Eesti maastikul? Madisson on näidanud varem, et ei viitsi projektidega pikalt jannata, ja annaks Jumal, et ka see kord see nii kulgeb. Ometi arvan, et natsilembelisus mõningates eesti ringkondades on kasvav oht, eriti mis puutub siltidesse, mida pahatahtlikumad venelased armastavad meile kaela riputada. Ja mis puutub Lääne inimestesse, kes ei oska seda värki analüüsida.

Karta tuleb naaberriikide "false flag" operatsioone, kus mingi nähtus tundub näiliselt Eestis sündinud olevat, kuid tegelikult ei ole.

Mulle isiklikult meeldib kolmas tee, demokraatia ja õigusriigi tee, Eesti tee, Tiefi valitsuse tee, seega ka tee mis viis Enn Sarve ja Jaan Krossi teravamatel aegadel nii Stutthofi kui Vorkutasse. Ei tohi meie noori võrgutada ebatervete ideoloogiatega.

Uus ERSP tuli ebameeldiva üllatusena ja mulle tundus, et pruunsärkluse kasvavast ohust Eestis oli vaja kirjutada. Aitäh lugemast ja kaasa mõtlemast!

Jüri Estam

Märkmed: