http://herkel.net/?menu_id=208...
Kui Eestit tuuakse vanast rasvast veel mõnigi kord teistele eeskujuks, siis peab see ka meie endi poolt sisuga kaetud olema. Ja seda mitte minevikuvormis, vaid ikka olevikus ja veel enam tulevikus!
2013. aastal tagandas meie teadvusest küll Euroopa võlakriisi apokalüptilised helid, kuid Euroopa hakkamasaamine on endiselt habras. Ja järelikult ka meie endi oma. Euroopa lähinaabruses sõlmunud sündmustest küünivad enim esile Süüria ja Ukraina. Oma erineval moel mängivad mõlemad vägagi minoorseid noote.
Keemiarelva kasutamine Euroopa lähinaabruses, meie võimetus sellesse otsustavalt sekkuda ja paljus põhjendatud hirm sekkumise tagajärgede ees kinnitavad, et maailm pole turvalisem paik kui aasta tagasi. Pigem vastupidi. Illusioon Araabia kevade positiivsetest tulemustest on purunenud.
Oma väärtusruumi saab Euroopa laiendada ikkagi vaid idapartnerluse suunal, kuid siingi ei jäänud tagasilöök tulemata. Ukraina kaldumine Venemaa mõjuvööndisse pole küll lõplik, kuid täna oleks optimism enesepettus. Euroopa väsib kiievlaste vastasseisust kiiremini kui Ukraina euroopameelsed. Viimaste lootus on häbistada Janukovitšit ja tuua muutus uute presidendivalimistega, kuid kas see õnnestub?
Ühtäkki on Venemaa Euroopa laia publiku jaoks vabastatud poliitvangide maa. Loomulikult ei muuda Hodorkovski ja Pussy Riot’i tüdrukute vabastamine süsteemi, kuid ta muudab Putini süsteemi imidžit. Pealiskaudne küll, aga see on sammuke paariariigi staatusest välja – sellal kui mõnigi Venemaa surve all ägav riik ei suuda demokraatia ja inimõiguste vallas mingeid positiivseid samme astuda.
Eestil ei tule arvestada mitte üksnes kehva kliimaga Euroopa jätkusuutlikku ühistööd silmas pidades, vaid ka võimalusega, et peagi üritab Venemaa Ukraina järel juba teisi naaberriike sihikule võtta. Me ei pruugi erandiks jääda.
***
Eesti poliitika peamine ülesanne on hoida kodanike usku oma riiki, valmisolekut selle nimel panustada ja demokraatlikus protsessis kaasa lüüa. Selleks, et kodanikud ei hääletaks jalgadega, olgu siis Eestist lahkudes või lihtsalt loobudes riigi asjus kaasa mõtlemast.
Uus aasta möödub paratamatult 2015. aasta Riigikogu valimisteks valmistumise tähe all. See „eel-aasta“ näitab, kas ja millisel määral on olemasolevad erakonnad valmis end muutma, asetama üldised huvid kõrgemale korporatiivsetest ning kaasa minema paradigmavahetusega, mida ühiskond ootab.
2013. aastal väljendus ootus Rahvakogu ja arvamusfestivali näol. Nad osutasid tõigale, et poliitiline võim on liiga suletud, liiga arrogantne ja dialoogivõimetu. Sellest on tehtud mõned sümboolsed järeldused, kuid mitte ühtegi praktilist järeldust olukorra muutmiseks.
Eneseunustuse hetkedel puistavad poliitikaloojad endiselt pärleid nagu „Riigikontroll ei vali, mida paberile paneb“ (Ligi ja ligilähedaselt ka Ansip); „Parlament ei ole Rahvakogu täitevorgan“ (Maruste) või „500 liiget ei ole partei, vaid sõpruskond“ (Ergma). Liigagi varjamatult kumab läbi, et miks te, lollid, meid ometi tüütate, riik on ju valmis ja riik, see oleme meie! Samas on Maruste teisal vähemalt möönnud, et parlamendierakondade „riigistamine“ ülerahastamise kaudu on probleem.
Selline erakonnakartelli võimumonopol annab piirjooned ka poliitilise tõe monopolile. Lubatud on peamiselt kartellisiseste jõujoontega haakuv kriitika ehk kõik see, mis käib Savisaare pihta. Tõepoolest, niisugune avalike vahendite kuritarvitamine, nagu Tallinn seda teeb, on pretsedenditu, ent samas on seda lubav reeglistik ju kogu kartelli looming.
Meie poliitika peab kartellierakondlikust suletusest ja seda tsementeerivatest, ligi veerandsajandi vanustest vastandustest välja pääsema palju kiiremini, kui Edgar Savisaar poliitikast taandub. Peame suutma pakkuda tekkinud ummikseisudele lahendusi juba järgmisteks Riigikogu valimisteks.
Et poleks häbi haldusreformi pärast, mida tehakse ligi paarkümmend aastat. Et ettevõtjad, kultuuritegelased ja kõik teised tunnetaksid oma riiki, mitte ei peaks koonduma riiklike lolluste vastu, nagu paari viimase kuu jooksul on korduvalt juhtunud. Et poliitika oleks igaühe asi, mitte kitsa kildkonna pärusmaa.
Kildkondlik mõtlemine kidub provintslikuks ja see on ohtlik. Taibakem siis, et suutlikkus ajada asju paremini ja avatumalt on muuhulgas julgeoleku tagamise küsimus, Eesti kestmise küsimus. See on rahvusvahelise kaaluga küsimus ses mõttes, et kui Eestit tuuakse vanast rasvast veel mõnigi kord teistele eeskujuks, siis peab see ka meie endi poolt sisuga kaetud olema. Ja seda mitte minevikuvormis, vaid ikka olevikus ja veel enam tulevikus!