Sellel aastal käisin Metsaülikoolis juba kolmandat aastat järjest. Eelneval kahel aastal õpetasin ainult rahvatantsu, kuid sel aastal pidasin lisaks loengu, mis oli seotud minu doktoritöö teemaga. Rääkisin keelemaastiku uurimisest ning keelemaastikul kasutatavst keelemängust. Muidugi õpetasin ka rahvatantsu.
Tantsima tulid mulle juba tuttavad näod, kuid ka need, kes tegid tutvust nii rahvatantsu kui ka Metsaülikooliga esimest korda. Rõõm oli jälgida
tantsijate arengut nädala jooksul. Kui esimeses tunnis oli nii mõnelgi kaks vasakut jalga või kaks paremat poolt, siis nädala lõpuks sai selgeks õpitud juba päris mitu tantsu, mida uhkuse ja enesekindlusega lõpupeol esitada. Õpetaja süda jäi rahule.
Sain sel aastal Metsaülikooli "audoktori" kraadi ("ülikoll"), mille andmise traditsioon algatati juba MÜ algusaastatel. See antakse tavaliselt kellellegi, kes on vähemalt kahel aastal Metsaülikoolis edukalt loengut pidanud, kuid seekord otsustati see anda mulle kui armastatud rahvatantsuõpetajale. Minu jaoks oli see suur ja positiivne üllatus. Tunnen end juba täitsa nagu omainimesena.
Minu jaoks teevadki just inimesed Mestaülikooli nii eriliseks. Kui vahel oma sõpradele räägin, mis see Metsaülikool on, siis peavad nad mind veidi hulluks, et lähen nädalaks ajaks teisele mandrile kuhugi Kotkajärve metsa telkima.
Selleaastase, 52. Metsaülikooli nimi "kokkukuuluvus" on aga olnud igati sobilik selle nädala (ja üldse Metsaülikooli) kirjeldamiseks, sest veeta nädal MÜ perega on vägagi südantsoojendav.
2019 Kotkajärve Metsaülikooli muljed - Marleen Kedars
Metsaülikool | 27 Aug 2019 | EWR
Metsaülikool
TRENDING
