21. – 24. veebruar 2013 Autoreis nr 3, Uus-Meremaa, Põhjasaar, vulkaanilised alad
Hommikune praam tõi meid kenasti Põhjasaarele, millega on meil seotud palju ootusi. Päris mitu tundi veetsime veel Wellingtonis. Ilus linn, miks seal mitte aega veeta. Samas oli meil ka üks huvitav kohtumine. Kohtumispaiga leidsime suurivaevu, sest kohviku nimi oli hiljuti muudetud ja otsisime juba olematut paika. Paraku jäi ka meie „partner“ tulemata. Hiljem andis ta endast uuesti märku ja kokku me saime. Selleks isikuks on keskealine Eestis sündinud mees Serge Kramar. Poolenisti sakslasena pääses ta kümneaastaselt koos emaga elama Saksamaale, sealt ca 5 aastat tagasi tuli Uus-Meremaale ja nüüd elab Wellingtonis ja töötab IT-mehena riigiasutuses. Tema huviks olid minu Eestimaa filmid ja ka eesti muusika. Nii me veidi vestlesime ja siis oli aeg teele asuda.
Wellingtonist väljasõit venis paraja ummiku tõttu. Mõne aja pärast saime hoo sisse ja esimene peatus oli alles Mastertonis. Järgmine peatus oli ühes tundmatus väikelinnas, mis aga paistis silma oma huvitavate stiilsete arhitektuurilahenduste poolest. Pildistasime ja rändasime peagi edasi.
Edasine sõit takerdus veidi, sest suur maantee oli mingi ahelavarii tõttu suletud. Saime ringiga sellest mööd, aga on põhjusi rääkida veidi liiklusest. Kui Aafrikas ja Vietnamis, näiteks, liikluseeskirju justkui polnudki, siis liiklejad arvestasid üksteisega uskumatult palju. Ei olnud seal probleemiks ei ükski pööre peateele või parklast väljasõit. Siin aga ajavad kõik oma õigust taga. Ei näegi naljalt, et keegi hoogu maha võtaks, et teisel oleks lihtsam oma pööret teha või rida vahetada, või siis et jalakäija üle tee pääseks. Nii kimatakse ka väikestel külateedel ja osades asulates maksimaalse lubatud kiirusega, s. t. 100 km/h. Kitsastel teedel ja sildadel (mis on veel eriti kitsad) on see päris jube. Eks nii tulevad ka avariid.
Meie püüdsime aga ohutult liigelda ja nii jõudsime õhtuks Feildingi kandis ilusasse piknikukohta ööbima.
Taupo linn on üsna uut tüüpi ja mitte kuigi huvipakkuv, sest pikka ajalugu tal ei näi olevat. Laiad tänavad olid palistatud kauplustega, mis samuti sügavat muljet ei jätnud. Eeemalt mäelt vaadates polnud tal aga vigagi.
Peale Taupot pöörasime kohe Huka kose juurde. Kose juurest algas aga 3-kilomeetrine rada soojaveeallikateni. Rada oli jõe kaldal, ronides kogu aeg üles-alla. Vaated jõele olid imeilusad. Allikatest tulev vesi on talumatult kuum. Nii oli sobilikuks supluskohaks jõekäär, kus jõeveega segunenult oli ikkagi tõsiselt kuuma vanni tunne. Kuum vann väsitas päris ära ja tagasitee üle mägede oli raske.
Sõita me kaugele ei saanud, sest märkasime üht uut viita, mis suunas vulkaanilisse orgu. Turismitalu oli matkaraja ette valmistanud ja nii saime pool tunnikest päris huvitava looduse keskel matkata. Geisreid (kuigi vaid auru puhuvaid) oli sel territooriumil 22. Põnev väike seiklus!
Liikudes Rotorua suunas vaatasime õhtu eel põgusalt üle veel Wal-O-Tapu geisrite oru ja kuuma veega suplusbasseinid Waikite orus, kus olime ka 11 aastat tagasi ujunud. Aga aeg oli juba hiline ja viimastesse kohtadesse tuleb homme veel tagasi tulla.
Just see päev oli meie pakkunud kauaoodatud Uus-Meremaa tunnet. Lõunasaar oli küll ilus, aga alles Põhjasaarel saad aru, et oled sellises meredetaguses paigas nagu on seda Uus-Meremaa. Kordumatud maastikud, geisrid, maooride kultuur – just need on meie jaoks selle saareriigi peamisteks tunnusteks.
Uus päev, 23. veebruar algas meil kenasti. Sel päeval olime täiega Estonian World Review korrespondendid. Saime selle kanali jaoks videofilmi tegijaina tasuta sisse nii Wal-O-Tapu vulkaanilisele alale (kokkuhoid 65 dollarit) ja ka Waikite basseinidesse ujuma (40 dollarit). Siin oli määrava tähtsusega Vaado Sarapuu poolt meile kaasa antud kiri. Suur tänu sulle, Vaado! Mõlemad kohad pakkusid loodusimede vaatemängu, mis meid filmides-pildistades päris hasarti ajas. Kolmas koht, kus me kirja abil sisse saime, oli Te Puia nimeline eriliselt üleshaibitud koht (piletid olnuks 2 x 59 dollarit). Te Puia asub Rotoruas ja hea juurdepääsetavuse ning massilise reklaami tõttu on külastajaid tohutult. Päris hästi tegutses sealne geiser, muud mudaaugud ja tiigid olid keskpärased. Jalutuskäigu lõpus oli veel pooletunniline maoori rahvamuusika kontsert. Oli huvitav, kuigi eelmisel korral oli esitus ja show märksa paremad.
Meie tegime kahel päeval rattaga oma ringid. Järve kaldal oli nii väikesi vulkaanilisi alasid kui ka palju linde. Teisel rattaringil sattusime kesklinnast vaid kilomeetri kaugusel paikevasse linnaossa, kus jällegi kuumaveeallikaid, maooride kunsti ja elulaadi saime üsna vahetult uudistada. Nii me tähistasime sportlikult ja õhtul ka väikese veiniga Eesti Vabariigi aastapäeva. Sama päeva õhtul sõitsime veel linnast välja Okere kose juurde, kus järve kaldal mõnusa õhtu veetsime ja hommikul lähedal asuvat koske külastasime.
Muuseas, eelmisel korral väga muljetavaldavale tegutsenud vulkaaniline linnapark oli oma väe peaaegu täielikult kaotanud. Kahju!
25. – 27. veebruar 2013 Autoreis nr 3, Uus-Meremaa, Põhjasaar, Coromandeli poolsaar
Pikemad sõiduotsad on seljataga. Siirdume Coromandeli poolsaarele, mis on Põhjasaare üks loodusimesid. Kuni Taurangani (suur sadamalinn, hulga tööstust) sai veel hoogsalt sõita, siis aga muutusid teed väga kitsasteks ja käänulisteks. Sealsed liikluskorraldajad lubavad ka neil teedel sajaga kihutada, kuigi pimedates kurvides üle 60-70 ei taha kuidagi sõita. Kohalikud aga risti ette ei löö ja eks neid õnnetusi siis ka ikka juhtub.
Tairua linnakesest ei osanud midagi erilist arvata – väike koht, mõned poed, turismiinfo. Just infopunktis soovitati meil käia naabruses asuval mäel Mount Paku (218 m). Tõusu lõpukolmandik tuli jalgsi minna, aga juba tõusul olid vaated linnale, lahele ja rannale suurepärased. Mäe tipp pakkus veel enamatki!
Järgmine sihtkoht oli võrratu rand ja seal asuv koobas Cathedrial Cove. Olime seal ka varem käinud, aga head muljed vajasid värskendamist. Parklast rannani tuli oma 45 minutit mägisel rajal üles-alla liikudes sammuda. Jälle väike jalgsimatk! Ka sel rajal oli palju võrratuid vaateid, põhieesmärk oli aga ikkagi rand koopaga. Rand koosneb kahest poolest, neid eraldab paras kaljune mägi, millest avar katedraali kujuline koobas läbi viib. Rahvast käis seal palju, aastaid tagasi oli selles kohas ka Gerd Kanter oma pulmapilte teinud. Pildistasime meiegi.
Õhtu eel sõitsime veel läbi kena Whitianga linnakese, ületasime veel mõned mäekesed ja jõudsime Kuaotunu külas rannikule ööbima. Päikeseloojangu ajal valmis toit, väike vein maitses hästi. Kõik oli OK, koht oli ju kaunis. Paraku Coromandeli poolsaarel on keelatud vaba telkimine, mida öösiti käiakse ka kontrollimas. Trahvid on suured. Meie saime tänu kogemustele hästi hakkama.
Hommik oli küll veidi pilvine aga teel Coromandeli linnakeseni (ca 30 km üle mägede) pakkus jälle pildistamisrõõme. Seda eriti ca 300 m kõrguselt kurult, kus avanes vaade merelahele, kus oli kümnete kaupa erinevas mõõdus saarekesi. Selliseid vaateid on poolsaarel võimalus palju nautida. Coromandelist tegime veel ca 70 km pikkuse ringi põhja poole. Suurelt jaolt kitsastel kurvilistel kruusateedel üle mägede sõites olid kiirused väga väikesed, aga seda enam saime vaateid nautida.
Õhtul sõitsime läbi Thamesi linnakese Aucklandi. Tahtsime enne suurlinna öökorterisse jääda, paraku algasid juba kaugelt pihta eeslinnad, milledel enam vahet ei tulnudki. Nii sõitsime Aucklandi sisse, ööbisime ilusa vaatega mäenõlval elamurajoonis, tegime pargis süüa ja nautisime veini.
27. veebruari pühendasime peamiselt linnale. Auckland on päris ilus. Merelahed ja künklik reljeef loovad planeerijatele ja arhitektidele palju häid võimalusi. Kell 15 andsime auto rendifirmasse tagasi ja õhtupoolikul rändasime juba ainult ratastel. Käisime vaatamas üht väga põnevat surnuaeda (eri usulahud erinevates surnuaia piirkondades, kõige huvitavam aga ikkagi maooride osa. Küll sel on tohutult (kunst)lilli ja igasugust mõeldamatut butafooriat kokku tassitud. Mõni hauaplats on kujundatud toaks, kus on erinevaid esemeid ja ka laud toolidega, mõni on nagu piknikuplats, mõni jällegi kasvuhoone. Seda kõike peab oma silmaga nägema!
28. veebruar – 3. märts, lend ja vahepealsed toimetused
Lend kulges normaalselt. Vaid Sydneys maandudes olime juba vaid mõnekümne meetrini laskunud, kui mootorid taas võimsalt tööle pandi ja lennuk kõrgustesse sööstis. Tegime pika ringi mere kohal, kapten selgitas midagi väga segaselt (nagu oleks keegi maandumisrajal ees olnud?!), uuel katsel lasti rattad juba väga varakult välja. Võimalik, et ratastega oligi mingi probleem olnud. Ei tea.
Hommikupoolik oli Sydneys veel kuiv, aga ilmteade ähvardas vihmaga. Käisime Linda juurest läbi, ostsime talle uue teleka ja tegime koos hea õhtusöögi. Mina parandasin samal ajal eest ära murdunud kapiust. Hea, kui mõni mees vähemalt mingilgi hetkel majas on.
Märtsikuu esimene päev oli vihmane. Puhkasime ja käisime turul. Sain lõpuks videofailides back-upi arvutisse teha. Oht on ju tõsine, et ühel hetkel elektroonika tõrkuma võib hakata ja kõik filmitu võib kadunuks osutuda. See võttis aega terve öö ja pool päeva. Nüüd peaks kõik korras olema. Sel õhtul pidi Linda suure õhtusöögi korraldama, aga millegipärast jäi see ära.
2. märtsil tegutseme vaba programmi alusel vastavalt ilmaoludele. Ju sõidame rattaga ringi, rannailma kahjuks veel pole. Pühapäevaks lubati paremat ilma ja siis on kava koos Lindaga Kiamas käia. Sel päeval on ka 2 sünnipäeva. Palju õnne, Viivi ja Heidi! Heidi kutsus meid ka Brisbane peole. Kahju, et minna ei saa, on meil ju järgmisel hommikul lend Tasmaaniasse.
Uute uudisteni juba Tasmaaniast!
Kirjatsura ametis oli Rein