Neljapäev, 21. aprill 2016.
https://www.meiemaa.ee/index.p...
Valitsuskoalitsiooni poliitikud armastavad meile kõikvõimalikel juhtudel rääkida euroopalikest väärtustest. Kuid kui küsida, missugune on nende euroopalike väärtuste definitsioon, jäävad selle propageerijad omadega hätta.
Ei saa ju avalikult tunnistada, et nende käsitluses tähendavad nimetatud väärtused eelkõige homoabielusid, omasooliste õigust lapsendada, eutanaasia legaliseerimist, vihakõne (sooviks samuti definitsiooni!) keelustamist, rahvusriikide ja -kultuuride tasalülitamist ning massiimmigratsiooni taganttõukamist. Rootsis on jõutud nn euroopalike väärtuste eest võitlemisega juba lausa nekrofiilia ja sodoomia seadustamise nõudmiseni. Jälk, kui tsiteerida kirjanik Kivisildnikku.
Ajaloolise mälu hävitamine
Nn alaarenenud ühiskonnana Eesti siiski nii kaugel veel ei ole. Kuid “euroopalikud väärtused” sisaldavad veel üht olulist komponenti. Selleks on rahvuste ajaloolise mälu moonutamine või – kui hästi läheb – hävitamine. Just viimast tähendab meil ühtäkki välja käidud idee nimetada okupatsioonide muuseum ümber Vabamuks. Põhjendused on, nagu alati, pragmaatilised. Muuseumi senine nimetus pidi olema sisulist tegevust piirav, see ei kõneta enam nooremat põlvkonda ja mis peamine – niisugusena ei tasu muuseum ennast majanduslikult ära.
Loomulikult pole ükski toodud argumentidest tõsiselt võetav. Õõvastav on aga see, et keegi nime muutmist toetavatest poliitikutest (esirinnas president Toomas Hendrik Ilvese ja välisminister Marina Kaljurannaga) ei räägi muuseumi kontekstis väärtustest, mida see esindab.
Need väärtused on midagi palju enamat kui raha. Need kujutavad endast lugupidamist meie lähiajaloo katsumuste vastu, austust nende kümnete tuhandete inimeste vastu, kes kommunistlike repressioonide käigus hukkusid, sandistusid, oma vara kaotasid või kes isegi ellu jäänuna pidid sageli üle elama füüsilisi ning hingelisi kannatusi. Selliseid, millest maksumaksja kulul elanud Ilvesel ja Kaljurannal pole õrna aimugi.
Meie europoliitikud püüavad meid veenda, et peame vaatama tulevikku ja mitte kibestama ennast vanadele haavadele soola raputamisega. Paraku – kui vaatame üksnes tulevikku, ei austa me neid, kes võõra võimu käe läbi hukkusid või vaimselt sandistusid ega ka neid, kes okupatsiooniaastate katsumustes vastu pidasid ja endas mitme põlvkonna vältel unistust Eesti iseseisvuse taastamisest kandsid. Nendeta ei oleks praegu Ilves president ja Kaljurand välisminister.
Tegelikult peame seda ametliku meelemuutuse rida kahetsusväärselt pikendama. Selle alla mahub ka Teises maailmasõjas saksa mundris sõdinud meeste mahavaikimine meie oma poliitilise establishment’i poolt ja kohati koguni nende kui natside demoniseerimine.
See on häbiväärne, sest ilma nende meeste kangelaslikkuseta poleks olnud võimalik Eesti järjepidevuse tagamine Otto Tiefi valitsuse moodustamise läbi, nendest kümnetest tuhandetest inimestest rääkimata, kellele rinde peatamine Sinimägedes andis võimaluse läände pageda. Eriti peaks seda fakti meeles pidama vabas maailmas sündinud ja üles kasvanud Ilves.
Ent on muudki, mis käsitletavasse konteksti sobitub. Okupatsiooni rehabiliteerimine paistab selgelt välja ka peaminister Taavi Rõivase ja välisminister Marina Kaljuranna keeldumisest tegeleda Venemaalt okupatsioonikahjude nõudmise küsimusega. Ja seda hoolimata asjaolust, et 2004. aastal on riigikogu vastava otsuse vastu võtnud.
Täpselt samas rööpas on valitsuspoliitikute kidakeelsus, kui neilt küsida, kas 5,2 protsenti Eesti vabariigi Tartu rahulepingu järgsest territooriumist on endiselt okupeeritud. Sõna “okupatsioon” ei ole võimalik nende suust isegi tangidega välja kiskuda.
Ent laiendame pisut teemat. Eesti riikluse taastamise aegsete põhimõtete ja väärtuste revisjonism on hirmutaval määral jõudnud ka muudesse valdkondadesse. Nii näeme järjekindlaid katseid lõdvendada meie 1989. aastal vastu võetud keeleseaduses paika pandud põhimõtteid. Selle viimaseks näiteks on riigikogus hiljuti läbi surutud seadusparandus, mis kaotab keelenõuded taksojuhtidele.
Kordades veelgi ohtlikum on revisjonism, mis toimub meie ülikoolides, kust eesti keelt sõna otseses mõttes välja surutakse. Taustal hiilivat küsimust, kui kaua peab eesti keel vastu kultuurkeelena, kui ta kaotab omakeelse teaduse, ei ole aga enam poliitiliselt korrektne küsida.
Rahvusriigist rääkimine on äärmuslus ja rassism
Poliitiliselt veelgi ebakorrektsem on rääkida Eestist kui rahvusriigist. Juba sajandivahetusel kuulutati see ebaviisakaks, sest see mõjuvat solvavalt meie kõrval elavatele venelastele. Selle asemel hakati rääkima kodakondsusel põhinevast riigist. Nüüd oleme jõudnud olukorda, kus seoses Euroopat tabanud massiimmigratsiooniga on rahvusriigist rääkimine muutumas suisa äärmusluseks ja rassismiks.
25 aastaga on Eesti ühiskond viidud olukorda, kus suur osa omal ajal inimesi liikuma pannud väärtustest on ümber defineeritud, maha vaikitud või ebanormaalseteks kuulutatud.
Tunda uhkust oma rahvuse üle on natsionalistlik, tunda uhkust oma kultuuri üle on ksenofoobne, võidelda rahvusriigi eest on rassistlik, nõuda eesti keele oskust on sallimatus, väidelda ja võidelda oma põhimõtete eest tähendab viha õhutamist.
Ma tahan siinkohal selgelt ja ühemõtteliselt kinnitada: me ei lepi sellega! Me ei lepi niisuguse pea peale pööratud maailmaga. Seisame veendunult selle eest, et Eestist ei saaks 21. sajandil orwelliku maailma orjade vabariiki. Pole mingit kahtlust, et me võidame. Sest meiega on terve mõistus.