11. juuli 2016
Aadu Jõgiaas
www.FORTE.ee
Pääse, EV Riiklik Piirikaitseamet
Delfi ja Eesti Päevaleht ootavad kuni augustini lugejate meenutusi, pilte ning videoid Eesti taasiseseisvumise ajast aadressil . Aadu Jõgiaas saatis oma meenutused 25 aasta tagusest ajast. Avaldame ta kirja muutmata kujul.
Täna, 25 aastat tagasi asus Eesti Vabariik lisaks tegutsevale piirivalvele kontrollima raadioeetrit. Varem oli kogu selline tegevus olnud ainult Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) ja Nõukogude armee käes. Eesti Vabariigi valitsus oli juunikuus andnud korralduse moodustada Toompea lossi salajane sidekeskuse, mille loomisega seonduvast on üksikasjalikumalt võimalik lugeda augustikuus ilmuvast raamatust „Veretu võitlus Eesti eest 1991“. Avaldan mõningad valitud tekstilõigud mainitud raamatust, mis seonduvad täpselt tänase päevaga 25 aastat tagasi.
5. mail 1992 andis Edgar Savisaar Vikerraadios intervjuu Ain Saarnale, kus ta ütles: „Kui ma õieti mäletan, siis sai raadiosidekeskus loodud kuskil juunikuus ja tal oli kolm põhilist ülesannet. Esimene oli tagada Baltikumi riikide valitsuste vaheline side. Leedus oli ka niisugune moment, kus kogu side lõigati ära. Ja valitsus osutus täiesti abituks. Nüüd oli meil vaja korraldada side nii Balti riikide peaministrite kui valitsuste vahel ja võin öelda, et alates19. augusti õhtust nii mina kui Leimann ja teised valitsuse liikmed, kellel oli vaja, pidasime Läti ja Leeduga sidet just nimelt raadio kaudu. Teine eesmärk oli vabariigisisese side tagamine. 19-nda õhtul ütlesin ma Vikerraadio eetris välja mõtte: „Küsimus poliitilisest üldstreigist ja kodanikuallumatusest on lähema 24 tunni küsimus. Selleks tuleb valmis olla ka siis, kui meil seda raadio või televisiooni kaudu välja kuulutada enam ei õnnestugi.“ Tähendab, me nägime võimalust, et massiteabevahendid lihtsalt ei ole enam valitsuse ja Ülemnõukogu kontrolli all – seal istuvad juba ohvitserid raadio-teletöötajate asemel – ja selleks puhuks pidi olema võimalus kodanikuallumatust organiseerida. Järelikult oli vaja oma sidevõrku, oli vaja ka sidevõrku maakondadega. Kolmas eesmärk oli eetri pealtkuulamine, sõjaväe pealtkuulamine ja vajadusel vaenlase segamine vahenditega, mis meil selleks olid. Sidekeskus oma ülesanded ka täitis."
Loe veel:
Peale valitsuselt korralduse saamist asusin komplekteerima väga erinevat raadio- ja elektrontehnikat Toompea lossi rajatava sidekeskuse jaoks. Kogu see töö toimus Põlvas, kus asusid piirivalve sidetöökoda ja ladu. Põlva raadiospetsialist Olavi Tomson valmistas veel viimase hetkeni mitmesuguseid automaatseadmeid, mis kergendaksid tööd sideseadmete teenindamisel. Ta tegi koguni mitu nii „tarka“ raadiosignaale edastavat majakat, et nende signaal sisaldas teavet selle kohta, kelle korraldusel häire antakse; samuti olid nende majakate signaalid kuuldavad vajalikes vastuvõtjates nii autodes kui kodudes kogu Tallinna linna piires. Tõin 10. juulil 1991. aastal Toompea sidekeskusse palju erinevaid aparaate alates amatöörsidevahenditest ja lõpetades Nõukogude Liidu militaartehnikaga.
Kolonel Tarmo Ränisoo on meenutanud oma teenistust sidekeskuses: „Peagi, kui Toompea lossi sai tehnikaga sisse kolitud, pandi ka esmased antennid üles ja sidekeskus osaliselt tööle. Järgmisel päeval otsiti piirivalve reservkompaniist juurde veel mõned julged, kõrgust mitte kartvad ronijad mehed, kes vedasid pikad traatantennid lossi katuste alla. Meist keegi ei tahtnud ronida, sest lossipööningul lae all liikumine nõudis meeletut julgust: sinna olid liikumiseks paigutatud paksud, kuid kitsad puuplangud ja all oli kohati 5-6 meetrit tühjust.“
Eesti valitsuse salajases sidekeskuses teenivatel piirivalve sideväelastel oli esmane ülesanne pidada ööpäevaringset raadiovahti ja teha signaaliluuret. Selle tegevuse tulemusena moodustus meil Tallinna linna ja lähiümbruse raadioside kasutamisest andmebaas. Olles raadiolevi poolest väga soodsas ja kõrgel asuvas paigas oli meile kuulda isegi Soome kaudu kasutatav NMT mobiilside, mille telefoniaparaate tol ajal Eestis juba liikus. Samas kõik raadiosideks vajalikud antennid asusid Toompea lossi katuse all ja mitte ühtki neist ei olnud väljapoolt näha. Seega valmistus Eesti valitsus 1991. aastal tavatuks ehk mittekonventsionaalseks sõjaks, mida defineeritakse kui „sõjalist tegevust sissijõudude kaudu või koos nendega, et võimaldada ... okupatsioonivõimule survet avaldada, teda häirida või ta kukutada“.
Et luua vajadusel rahvusvaheliste organisatsioonidega side, kontakteerusime välismaal elavate raadioamatööridega ja leppisime kokku võimalikus kaasabis (paroolid, sagedused, kutsungid jmt). Peagi olime raadioside poolest võimelised koostööks kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli, kiirabi ja isegi Nõukogude armee sideüksustega. Raadioside toimis samuti põhiliste strateegiliselt tähtsate objektidega, nagu raadiomaja, Pirita saatekeskus, Eesti Energia, loomulikult ka kodukaitse- ja piirivalveüksustega.
Loomulikult oli kogu meie tegevus vastuolus mitmete Nõukogude Liidus kehtinud seadustega, ning kõigele sellele oleks võinud järgneda väga raske kriminaalkaristus. Paljud inimesed ei teagi kui rangelt oli alles 25 aastat tagasi reklementeeritud raadioside seadmete kasutamine. Selle meenutamiseks avaldan NSV Liidu sidemäärustiku ühe punkti: „Lubade väljaandmine ettevõtetele, organisatsioonidele ja asutustele iga liiki raadiosaatevahendite ja kõrgsagedusseadeldiste ehitamiseks, ülesseadmiseks ja ekspluatatsiooniks, töösageduste ja kutsungite määramine, samuti nende kasutamise kontrollimine toimub sätestatud korras NSV Liidu Sideministeeriumi ja liiduvabariikide sideministeeriumide poolt. NSV Liidu kodanikud, samuti välismaa ettevõtted, organisatsioonid, asutused ja kodanikud ning NSV Liidu piirides asuvad kodakondsuseta isikud võivad sidevahendeid ehitada, üles seada ja kasutada ainult NSV Liidu Sideministeeriumi loal.“
Aadu Jõgiaas,
KL Toompea malevkonna toetajaliige
