26. juunil möödub 6 aastat, 4 kuud ja 28 päeva 28. jaanuarist 2004, mil Võru maavanema Mait Klaasseni juures said kokku 7 inimest. Koosoleku päevakorras oli ainult üks küsimus – Eesti Ema monumendi püstitamine Võrru.
Vas.: Monumendi Eesti Ema skulptorid Riho ja Ilme Kuld, teisel pool maketti kiviraidur Margus Kurvits ja idee autor Hans Sissas.
Arhiivifoto
Arhiivifoto
Arutati, kus see monument peaks Võrus asuma; kes seda tööd hakkab organiseerima ja koordineerima; milliste ja kust saadud vahenditega töö lõpuks teoks saab. Loen Siiri Toomiku koostatud kolmelehelist protokolli number 1. Sealt selgub, et lisaks ülalmainituile võtsid koosolekust osa veel Võru linnapea Hando Hagel, abilinnapea Andres Kõiv, linnadisainer Reet Org ja Võru Kultuurimaja Kannel kunstiline juht Silvi Jansons ning siinkirjutaja. Komisjon oli esinduslik, täis indu, teotahteline ja igati otsustusvõimeline.
Kõnealusest küsimusest olin juba varem rääkinud presidentide Lennart Meri ja Arnold Rüütliga. Presidentide vastus oli nagu kokkuräägitult ühene: „Tänaseni pole me suutnud ema väärtustada, kui tahame aga rahvana püsima jääda, tuleb seda kindlasti teha, olete õigel teel, rahvas toetab!“
Edastasin presidentide arvamuse koosolekul osalenutele. Sellele vastuväiteid ei olnud. Sihtasutuse loomisest monumendi püstitamiseks loobuti. Leiti, et monument emale peab valmima rahvalt ja asutustelt kogutud annetustest. Maavanema ettepanekul otsustati ka avada Võrumaa Memento Ühenduse egiidi all pankades vastavad eriarveldusarved. Töö juhtimiseks ja organiseerimiseks moodustati töögrupp. Mind kui idee algatajat volitati töögruppi juhtima. Sain õiguse teha vajaduse korral jooksvaid kulutusi.
Keegi koosolekust osavõtnutest ei kujutanud tollal ette, kui raske või kerge selle eesmärgi täitmine on. Muutub aeg ja selles ka inimesed. Kuidas käituvad nad nüüd, aga mõni aeg hiljem? Ei osanud ka kujutleda, missugused nõuded ja ülesanded selle töö täitmise ette kerkivad ning kuidas seaduslikkuse piiridesse jäädes neid täita ja ületada. Ees ootas üllatusterohke tundmatu aeg, siis ei aimanud aga keegi et nii pikk… Kogesime head ja halba, vastutulelikkust, aga ka kurjust. Mis tulema pidi, see ka tuli, kuid kõik raskused ületati. Õnnestumistest tunti koos rõõmu, kurjus jäi varju, hajus.
Tänaseni on püsima jäänud 9-liikmeline töökomisjon, üks liige töö algusest alates. Tänu sellele, et komisjoni liikmed suhtusid oma ülesannetesse vastutustundega, sujus koostöö normaalselt. Kuidas kõigega hakkama saadi, on pikk, pikk jutt, aga jäägu see siinkohal üldsuse ette toomata, sest kahe-kolme sõnaga seda niikuinii ära ei ütle. Teeme seda parem läbimõeldult lähitulevikus.
Monumendi valmimisele kulunud 6,5 aasta pikkuses ajas on meile kõigile palju õpetlikku ja imetlusväärset, aga ka taunitavat, mis aga kokkuvõttes tõestab, et ühises mõttes ja teos on iga töö tulemuslik.
Raamatu annetajate ning üritust toetanud asutuste, ettevõtete ja ühenduste nimedega saab iga soovija kindlasti kiiremini kätte. Millal see toimub ja kuidas raamat soovijani jõuab, sellest räägime monumendi avatseremoonial ja hiljem ka ajakirjanduses.
Monumendi püstitamiseks annetustena kogutud summa on monumendi maksumusest ligi 60%, annetajaid on aga peaaegu 5000. Annetuste vastvõtmise lõpetan 26. juunil 2010. Täna aga ütlen kindlalt, et 26. juunil algusega kell 13.00 toimub Rõuge alevikus ürgse Ööbikuoru nõlval monumendi Eesti Ema pidulik avamine. Kinnitan teile, et tuleme sellega toime! Püsiva koha saab monument Rõuges aga juba 21. juunil.
Nendele, kes soovivad nautida jaanipäevajärgset lühikest Lõuna-Eesti suveööd, Rõuge looduse ilu, tunda selle hurma, vaadata valgustatud monumenti Eesti Ema öös, pakutakse öömaja turismitaludes. Võtke palun telk siiski kaasa! Kuidas monumendi avatseremoonia täpselt toimub, jäägu üllatuseks. Veel niipalju, kõik tulijad nii kaugelt kui lähedalt on heasse ja sõbralikku seltskonda alati oodatud ja teretulnud.
Kogu info kohapeal! Meeldiva kohtumiseni Rõuges!