78aastane Ratzinger on pikka aega olnud Vatikani traditsioonide valvaja. Ta on esimene sakslasest paavst pärast 11. sajandit ning teenis alates 1981. aastast Johannes Paulus II Usudoktriini Kongregatsiooni juhina. Sellel ametikohal distsiplineeris ta kiriku dissiente ning hoidis kõrgelt kiriku traditsioonilisi väärtusi.
Ratzinger sai 78aastaseks läinud laupäeval.
Paavst Benedictus XVI tuli pärast valimist Püha Peetruse basiilika rõdule ning lehvitas ja naeratas rõkkavatele kümnetele tuhandetele inimestele Püha Peetruse väljakul.
„Kallid vennad ja õed, pärast suurt paavsti Johannes Paulus II valisid kardinalid mind – tavalist alandlikku töölist Jumala viinapuuaias,” ütles ta.
„Asjaolu, et Jumal saab töötada ja tegutseda isegi ebapiisavate vahenditega, lohutab mind, ning kõigepealt usaldan ma ennast teie palvetesse,” ütles uus paavst. „Ma usaldan end teie palvetesse.”
Rahvas vastas talle, hõigates: „Benedictus! Benedictus!”
Uus paavst valiti 2 päevaga ning kuue hääletuskorra järel.
Joseph Ratzinger sündis 16. aprillil 1927. aastal. Ta oli juhtiv teoloogiaprofessor ning enne Usudoktriini Kongregatsiooni juhiks asumist oli ta Müncheni peapiiskop. Kardinaliks sai ta 1977. aastal ehk paavst Paulus VI ajal.
Ratzinger distsiplineeris traditsioonide valvajana Ladina-Ameerika liberaalse teoloogia esindajaid ning mõistis hukka homoseksuaalsuse ja geiabielud.
Benedictus XVI räägib kümmet keelt.
Uus paavst, senine kardinal Ratzinger soovis 75aastasena oma kohalt lahkuda, kuna tundis, et on liiga vana. Lojaalsusest Johannes Paulus II vastu jätkas ta siiski.
Ratzinger on vanim kardinal pärast Clementinus XII, kes valiti 1730. aastal samuti 78aastasena paavstiks. Samuti on ta esimene sakslasest paavst pärast Victor II, kes valitses roomakatoliiklasi 1055. kuni 1057. aastani.
Eelmine Benedictus, numbriga XV valitses roomakatoliiklasi 1914. kuni 1922. aastani. Ta oli mõõdukate vaadetega võrreldes eelkäija Pius Xga, kes püüdis piirata doktrinaalset modernismi.
Veel enne konklaavi algust esmaspäeval kritiseeriti Ratzingerit tema kuulumise pärast Natsi-Saksamaa noorteorganisatsiooni Hitlerjugend.
Saksamaal pole kunagi eriti välja tehtud Ratzingeri Hitlerjugendi minevikust, kuid kõige innukamateks vaenlasteks on siiski osutunud just tema kaasmaalased.
Samas on selge, et sel ajal astusid paljud noored sakslased sellesse organisatsiooni ega teadnud midagi natside korraldatud õudustest. Ratzinger ise on öelnud, et Hitlerjugendisse astumine ei olnud vabatahtlik, vaid kohustuslik.
Ratzinger oli natside vastase politseiniku poeg ning Hitlerjugendist visati ta välja, kuna ta õppis religiooni.
Isegi Iisraeli ajaleht Jerusalem Post avaldas Ratzingeri kaitsva artikli, kus kolumnist Sam Ser leidis, et kui Ratzinger oleks olnud natside toetaja, oleks see tulnud viimase 60 aastaga välja. „Ometigi näitas Ratzinger kogu aja jooksul, mil ta kiriku heaks töötas, oma panust suurt juutide ja katoliiklaste vahelistesse suhetesse,” kirjutas Ser.
Ratzinger mängis Usudoktriini Kongregatsiooni juhina olulist rolli Vatikani ja paavst Johannes Paulus II leppimisel juutidega, valmistades ise ette dokumendi „Mälestus ja lepitus”, kus roomakatoliku kirik tunnistas juutide halba kohtlemist sajandite vältel.
Kolumnist kirjutas ka, et isegi Iisraeli holokaustimuuseum Yad Vashem ei pidanud Hitlerjugendit märkimisväärseks.
Eesti Päevaleht Online
