Lauri Vahtre ajaloolane (Isamaa)
https://arvamus.postimees.ee/6...
28. november 2018,
22. novembril lõid sakslased edukalt tagasi punaste rünnaku Jaanilinnale.
Kuus päeva hiljem tungis Punaarmee peale nii Jaanilinnas kui ka Joala väljal.
Vaatamata rünnaku tõrjumisele tuli eestlastel ja sakslastel Narva maha jätta.
2. Jalaväepolgu 4. rood enne sõjaliinile saatmist.
FOTO: Eesti Filmiarhiiv
Kuula artiklit
Nagu enamiku sõdade puhul reegliks, nii sõdisid ka Vabadussõja erinevad osapooled erinevaid sõdu. Vabadussõda oli see üksnes Eesti Vabariigi kaitsjatele – lihtsustatult öeldes eestlastele –, kõigile teistele midagi muud. Nõukogude Venemaa andis internatsionaalset abi eesti kommunistidele ja tõukas tagant maailmarevolutsiooni, soomlased pidasid hõimusõda, Vene valged kodusõda punastega, britid sõdisid Läänemere pärast ning saksa vabatahtlikud jätkasid Esimest maailmasõda. Kui taas lihtsustada. Kuid öeldu peaks selgitama, kuidas on võimalik, et sõda algas enne sõda.
Eesti väed jõuavad rindele
Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vācietis oli 18. novembril andnud Punaarmee 7. armeele käsu Eesti vallutamiseks ja esimene katse Narva hõivata tehti juba 22. novembril. Tol päeval seisid punaväe vastas üksnes sakslased, ühtki Eesti väeosa veel rindel ei olnud. Nõukogude Venemaa jaoks oli sõda sellega juba alanud, Eesti Vabariigi jaoks mitte. Sakslased lõid Jaanilinnale suunatud rünnaku kindlalt tagasi. Järgnes nädal aega vaikust, punavägi koondas jõude. Jõude koondas või õieti tekitas ka verinoor Eesti Vabariik.
28. novembril ründas Punaarmee uuesti. Nüüdseks olid Narva jõe joonele jõudnud küll vähesed, kuid olukorda arvestades mitte päris olematud Eesti jõud.
Kõike kokku arvates seisis Eesti poolel 1000 Eesti sõjameest ja teist sama palju sakslasi 406. rügemendist. Kuna positsioonide üleandmine lahkuma valmistuvatelt Saksa üksustelt Eesti üksustele oli alles pooleli, eksisteeris ka kaks juhatust – Eesti ja Saksa oma. Lisaks koosnesid Eesti väed ise 4. polgust (umbes 400 meest) ja kaitseliitlastest kumbki oma juhiga, kelleks olid polkovnik Aleksander Seiman ja alamkapten Heinrich Laretei. Operatiivselt oli üldjuht Seiman.
Kokku seisis Eesti poolel 1000 meie sõjameest ja teist sama palju sakslasi. Punaarmeel oli Narva-Jamburgi rajoonis umbes 3000 jala- ja ratsaväelast pluss 600–700-meheline eesti ja soome punamadruste dessant.
Neile hakkas peale tungima Punaarmee 7. armee 6. diviis, kellel oli Narva-Jamburgi rajoonis selleks ajaks umbes 3000 jala- ja ratsaväelast (sealhulgas kaks punast eesti polku) pluss 600–700-meheline eesti ja soome punamadruste dessant, mis pidi kolme sõjalaeva toel ründama Narva-Jõesuud.
Kokkuvõttes ei olnud ründajate ülekaal mäekõrgune, välja arvatud Narva-Jõesuus, mis otsustaski Narva saatuse, nagu peagi näeme.
Narva võetakse tangide vahele
Olles Jaanilinna ees 22. novembril valusa õppetunni saanud, panustas 6. diviisi juhtkond seekord tiibamisele, mis pidi olema kahepoolne: dessantüksus pidi tungima Narva-Jõesuust Narva selja taha Peeterristile, et lõigata läbi maantee, lõunast aga pidid 2. Viljandi eesti kommunistliku polgu võitlejad tungima Kulgu kaudu Paemurru piirkonda, eesmärgiga lõigata Soldina jaama juurest läbi raudtee ja telegraaf ning rünnata Kreenholmi asumit läänest.
Kaitsjate jõudude sidumiseks ja ilmselt ka tähelepanu kõrvale juhtimiseks ründas punavägi kõigepealt rinde keskelt, Jaanilinna idaserval Keldrimäe talu suunal. Kui lugeda seda omaette lahinguks, siis oligi Vabadussõja esimeseks lahinguks Keldrimäe lahing, kus ühel pool sõdisid eestlased ja sakslased, teisel pool vene ja eesti punakütid (46. kütipolk ja 15. Tartu eesti kütipolk). Pärastlõunaks olid kaitsjad saavutanud tõrjevõidu.
Ohtlikumaks kujunes aga olukord lõunas, Kreenholmi tööliskasarmute taga Joala väljal. Vaenlase liikumist Kulgu kandis oli küll märgatud, kuid ei osatud sellele piisavalt tähelepanu pöörata. Seetõttu muutus olukord keskhommikul, kui punavägi metsast väljuma hakkas, kriitiliseks. Tagatipuks avati tööliskasarmutest tuli välja servas seisvale Saksa suurtükile, mille meeskond varju tõmbus.
Õnneks käitusid kaitsjad, kes olid jällegi nii eestlased kui ka sakslased, külmavereliselt. Jaanilinna kindlusest, kus asus kapten Viktor Liivaku juhitud 1. pataljon, saadeti appi 20 Eesti sõdurit, kohale ruttas rühm sakslasi kuulipildujaga; Saksa rügemendiülem ooberst Holze peatas linnas umbes 30-mehelise verivärske Eesti üksuse, millele olid äsja püssid ja padrunid välja antud ning mis oli teel Jaanilinna, ja saatis selle samuti Kreenholmi juurde. Teel liitus nendega veel sõdureid, Saksa pioneeriväe laost saadi mõned käsigranaadid ja saksa sõdurid näitasid kiirelt, kuidas nendega ümber käia.
Joala lahingus peale tunginud punavägi lõi lõpuks vankuma ja põgenes, jättes maha arvukalt surnuid ja haavatuid. Langenute hulgas oli ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees ja Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee liige Jaan Sihver.
Abijõud jõudsid viimasel hetkel kohale ning avasid püssi- ja peagi ka kuulipildujatule. Suurtüki juurde jäänud Saksa sõdurid pöörasid suurtüki ringi (see oli algselt suunatud itta) ja asusid pealetungijaid tulistama, jalaväelased liikusid enamlastele vastu.
Visalt peale tunginud punavägi lõi lõpuks vankuma ja põgenes, jättes maha arvukalt surnuid, keda oli koguni 94, ja haavatuid. Langenute hulgas oli ka Eesti Punase Kütiväe Nõukogu esimees ja Eestimaa Ajutise Revolutsioonikomitee liige Jaan Sihver. Sellised kaotused, mis ületasid eestlaste ja soomlaste kaotusi Paju lahingus, tähendasid punastele tõsist hoopi. Joala lahing ei olnud kõrvalise tähtsusega kokkupõrge, vaid vähemalt Vabadussõja kontekstis mastaapne verevalamine.
Kaks lokaalset võitu ja taganemine
Paraku ei päästnud Joala väljal toimunu Narvat. Narva-Jõesuu lähedal nähti kolme Briti lipu all seilavat sõjalaeva, mis seejärel punalippe heisates jõesuhu sisse sõitsid. Üht sõjalaeva peeti muide kuulsaks Auroraks, kuid tegemist oli siiski sama tüüpi ristlejaga Oleg, mille britid hiljem põhja lasid. Saksa väeüksus konstateeris, et jõud on ebavõrdsed, ja taganes koos väheste eesti kaitseliitlastega.
Keskpäeval tuli punaste dessantüksus maale ja alevi komandant teatas sellest käskjalaga Narva. Seal valmistusid sakslased nagunii evakueeruma ja nüüd sundis teade neid vaid kiirustama. Samal ajal Narva saabunud kindralmajor Aleksander Tõnisson püüdis Eesti üksustega jätkata Narva jõe läänekaldal vastupanu, olles ilmselt teadmatuses Narva-Jõesuu dessandist. Jaanilinnast läänekaldale tõmbumine ei kulgenud paraku viperusteta, sest kärsitud sakslased õhkisid sillad pool tundi enne kokkulepitud aega ja osa Eesti sõdureid jäi – õnneks ajutiselt – paremkaldale.
Narva kaotamine oli Eestile suur löök. Riik jäi ilma suurest tööstuskeskusest, see muutus nüüd vaenlase baasiks ja marionetliku Eesti Töörahva Kommuuni pealinnaks, punaväe kätte langesid suured relvalaod.
Rinde hoidmise muutis võimatuks sama oht, mis oli sundinud sakslasi taanduma – Narva-Jõesuust läbi Riigiküla kaitsjate seljataha Peeterristile liikuv punavägi. Olukorrast täpsema ülevaate saanud kindralmajor Tõnisson andis taganemiskäsu. Taganedes toimus ka kokkupõrge teed läbi lõigata üritavate punaste dessantväelastega, kuid viimased löödi ilma pikemata laiali.
Narva kaotamine oli Eestile kahtlemata suur löök. Riik jäi ilma suurest linnast ja tööstuskeskusest, see muutus nüüd vaenlase baasiks ja marionetliku Eesti Töörahva Kommuuni pealinnaks, punaväe kätte langesid suured relvalaod. Kuid ühtlasi kogesid äsja formeeritud Eesti üksused kaotuse raames ka võitu ning Narvast väljatõmbumine, ehkki saadetud suurest segadusest, ei kujunenud kaoseks ega katastroofiks. Tugevalt kahanenud Eesti üksused säilitasid oma struktuuri ja olid valmis vastupanu jätkama ja esimesel võimalusel vastupealetungile asuma.
Punaste võimu alla
28. novembri 1918 pärastlõunal kella 15 paiku andis 1. diviisi ülem kindralmajor Aleksander Tõnisson 4. rügemendi ülemale ja kaitseliitlastele Narvast taandumise käsu, organiseeritud taandumine algas kolm tundi hiljem. 29. novembri hommikul sammusid punaste väesalgad vastupanu kohtamata mahajäetud linna, kus kuulutasid samal päeval välja Eesti Töörahva Kommuuni. 18. jaanuaril 1919 vabastati Narva 1. diviisi sõdurite ning soome vabatahtlike ühisel jõupingutusel.
Allikas: PM
