Tarmo Multanen
28.september 1994, varahommik
Ärkame toanaabriga nagu ikka varakult, kell kuus. Siin Guersney saarel on mul tavaks saanud esimese asjana peale tõusmist telekas sisse lükata, BBC uudiste peale. Tänase hommiku peamine ja vist ka ainukene uudis paneb aga südame võpatama: Ferry Estonia disaster, Estonia on uppunud....
Kuidas nii, ei suuda meel ja mõistus sellega leppida... Nägime ju laeva alles nädal tagasi, ei ole võimalik. Mina ja mu hotellikaaslane, kaks Condor 9 pootsmani, olime just toimetanud oma laeva Tallinn-Helsingi liinilt siia St.Peter's Port'i sadamasse, et see järgmisele, Trinidad ja Tobago, meeskonnale üle anda
Sellel päeval töötegemisest midagi välja ei tule. Töökaaslased on rusutud.Kolleegidelt Uus-Meremaalt ja Briti saartelt jagub kaastundeavaldusi.Samuti hotelli personalilt.
Suurem mure on aga minu toanaabril. Ta vend töötab Estonial. Helistame, ei saa Eestiga ühendust, liinid kinni. Helistame veel. Ja veel. Lõpuks saab ta ema kätte, see rahustab , et vennal on parasjagu vaba vahetus, ei hullu.
Nädalapäevad hiljem ( sõber lendas siiski 30.sept. kodumaale) selgub koletu tõsiasi: vennal oli vaba vahetus ning nad otsustasid tüdruksõbraga Stockholmi vaatama minna.Vabapiletiga, oma laevaga. Neid ei leitud kunagi.....
Päev möödub teleka ees uudiseid ahmides ja välismaa kolleegidega arutledes. Kaadrid pääsenud kapten Pihtist on eredalt meeles. BBCle vahendajaks mingi Saksa kanali filmitu.
Ehk kunagi selgub tõde....
