Toronto mulgid otsustasid sel aastal tähistada oma aastapäeva vaikselt. Võimsad juubelipidustused on seljataga, laulu- ja tantsupeod kodumaal peetud, tohib ehk elu pisut kergemalt võtta. Kuid kokku tulla tahad ikkagi, ennast ja Mulgimaad ühiselt kiitmata jätta mulgi uhkus ei luba.
Korraldatigi seekordne aastapäevapidu esmaspäeval, 21. septembril Eesti Maja kohvikus. Uksed hoiti avali ka harilikele eestlastele ja kelleltki ei küsitud sisenemisel ’kas sul kotus om?’, et eitava vastuse puhul vastajat sulase juurde juhatada. Istuti lihtsalt sõbralikult koos, meenutati endisi aegu armsal Eestimaal ja võrreldi praegusega, ning nagu muuseas anti märku, et kauneimad paigad on siiski Mulgimaal ja helgeimad mälestused seotud nendega.
Mulkide Seltsi vanem Helju Salumets edastas oma muljeid suvisest Eestist, kus ta oma õe Helgi Sooaruga veetis üsna mitu nädalat. Vabaduse samba avamine oli muljetavaldav, laulu- ja tantsupidu võimas rahvuslik meeleavaldus. Ei jäänud külastamata ka Lagedi Sõjamuuseum, kus võis näha furoori tekitanud Lihula sammast, mis omal ajal nii näotul ja häbiväärsel viisil kõrvaldati. Tartus äratas võõristust ilmalik pulm, millest jumalasõna kramplikult eemal hoiti, kuid mis sellegipoolest leidis aset Toomkiriku kõrvalruumides. Muidugi külastati sünni- ja kodulinna Viljandit, kus nii palju on positiivses suunas edasi arenenud, kuid kus hakkas silma ka üht-teist nukrakstegevat. Vana armas Viljandi järv on süvendamata, kaldad roosse kasvanud ja vesi ujumiseks kõlbmatu. Jõukamad sõidavad Pärnu randa suplema, teised igatsevad halli paadimeest, kes ammu enam üle vee ei sõua. Sooje tervitusi saatis kõigile Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak.
Ka Villi ja Ester Mandra veetsid osa suvest kodumaal. Villi võrdles lühidalt olnud ja olevat, oma varasemaid kodumaa külastusi praegusega. Läks mõttes tagasi aegadesse, mil me ise siin mandril uut elu alustasime. Sama pidid läbi tegema kodueestlased selle ainsa vahega, et nende uus algus leidis aset oma kodumaal.
Õpetaja Kalle Kadakas kõneles oma elamustest ESTOl, kus ta Eesti Rahvusteatri koosseisus osales. Muidugi lõi ka temas mulgi päritolu uhkelt välja, sest näidend „Kurat proovib hammast“ on ju omaaegse Sakala toimetaja Arnold Sepa looming. Tundis aga uhkust ka torontolasena, kuna siinne teater oli esindatud kui ainus kultuuriseltskond väljastpoolt Eestit. Eesti elamustele vajutas oma kurva pitseri hüvastijätt raskesti haige isaga, kelle matusele ta pidi tagasi lendama vahetult pärast Torontosse naasmist.
Lõpuks võttis lühidalt sõna EV Kaitseväe peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik, keda pole veel pensionile lastud, sest politsei peakaplaniteenistus vajas rajajat. Tõi huvitavaid näiteid oma tegevusest. Mõned nõukogudeaegse kasvatusega kõrgemad ohvitserid ei pidanud kaplanite olemasolu vajalikuks ja nõudsid häälekalt nende arvu vähendamist. Kuid kui vähendamist tegelikult rakendada püüti, ei olnud ükski pataljoniülem valmis oma kaplanist loobuma.
Kohal viibis ka ajaleht Võitleja esindaja Ilor Tamm, keda tervitati aplausiga.
Ühislaule saatis akordionil Voldemar Palo. Käidi lauldes läbi kõik kopliveered, lohud ja laiad kivid, söödi kamakäkki ja kaotati karmanist väitsed. Paari haigestunud aktiivset mulki tervitati ühise kaardiga, soovides head paranemist.
Perenaine Ülle Veltmann rõõmustas sooja toiduga. Ei, praad see ei olnud. Mulk praadi ei söö, tema tahab küdsä liha. Oli küdsä küll ja hästi maitsev. Kiitust jagati talle ohtralt.
Tänu ka mulkidest korraldajaile lihteestlaste poolt.
