Teisipäeval, 21. septembril kogunes arvukas seltskond Toronto Eesti Maja kristallsaali, et tähistada päeva, mil kohalikud mulgid said (vähemalt kaardimängu reeglite kohaselt) jännist välja. Tegelikkus näitas muidugi sootuks midagi muud, sest õige mulk üldse jänni ei jää. Kui oma tööjõudu napib, kasutame võõrast. Oli aeg, mil toodi Poolast põllutöölisi, nüüd toome Tartumaalt pillimehi, peaasi et mulgi laule tunneb.

Koosviibimine algas tegelikult üsna tõsise ja piduliku noodiga. Mulkide Seltsi vanem Helju Salumets asus kõnepulti ja pärast kombekohaseid tervitussõnu meenutas päeva, mil seltsile 33 aasta eest vormiline alus pandi. Asutajaliikmeist, keda aplausiga tervitati, oli kohal neli: William Mandra, Elmar Tani, Jaan Vares ja Johannes Vihma. Meenutas samas ka aega, millest möödas kaks korda nii palju aastaid. September on ju kujunenud meile lahkumiskuuks. 66 aastat tagasi tuli jätta Mulgimaa, kus oli nii hää elada; jäeti uhked metsasalud, suured jõukad mulgi talud ja mõne lahutas saatus isegi kenast neiust, kelle sealt kunagi kaasaks sai.

Sama joont jätkas EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat oma tervituskõnes. Samal lainel püsis õpetaja Kalle Kadakas enne söögipalvet, kõneldes Mulgimaast nagu ta siinsete mulkide mälestustes püsib; ja lubades, et ametivend Mart Salumäe hiljem jutustab tänasest Mulgimaast.

Kui kohvikuperenaise kokakunsti piisavalt nauditud ja kiidetud, ning muidugi ka süntesaatori saatel uljast ühislaulu tehtud, oli aeg pöörata rõõmsam lehekülg ja mõnuleda päeva päikeselisemas pooles. Õpetaja Mart Salumäe tutvustas koosolijaile Mulgimaa tänaseid rõõme ja muresid, päevaprobleeme ja väljavaateid tulevikuks. Ta ei piirdunud aga vaid jutuga. Koos muusikust abikaasa Külliga esitasid nad mitu duetti, küll klaveri saatel, küll a capella. Muusikalised ettekanded võeti vastu soojalt ja esinaine tänas kõrva paitava külakosti toojaid lilleõitega.

Vaimulikupaari esinemine nakatas. Importmulk (abielu kaudu) Saima Varangu esitas meeleoluka humoreski, mille autorlus kaldus (kas osaliselt või täielikult?) kadunud mulgist sõnasepa Ellen Irsi poole. Tartlasest moosekant muutus isegi nii jultunuks, et söandas mulkide arvel võru keeles nalja visata. Lepituseks improviseeris Avo Kittask koos pillimehega lauludueti, milles ülistati Emajõge – seda viisakal ettekäändel, et eks see tartlaste au ja uhkus saa ju Võrtsjärvest alguse.

Ühislauluga ei oldud kitsi. Selle eest oli hoolitsenud Helgi Sooaru, kelle koostatud ja paljundatud laululehed olid laudadel kõigile käepärast. Õhtupoolik kulmineerus melanhoolse „Ajarattaga“ ning Helju Salumets saatis nii eht- kui võltsmulgid tänusõnade ja heade soovidega koduteele.

Eestlased Kanadas

TRENDING