Jaanipäev Tartumaal, Kiigeoru hiie suure künnapuu varjus.
Argielus oli tunda selget pööret järgmisel päeval, kesknädalal. Siis oli juba lühendatud tööpäev. Töö- ja puhkeaja seadus sätestab, et nelja riigipüha: uueaastapäeva, vabariigi aastapäeva, võidupüha ja jõululaupäeva eelsel tööpäeval lühendatakse tööaja kestust kolme tunni võrra. Seega said tavaliselt kella viieni töötavad jalga lasta kahest ja valmistuda ette maalesõiduks või muuks tähtsaks.
Osa meist vabanes kell 16 ja tunni pärast olime sõbrannadega pimedas jahedas Sõpruse kinos vaatamas uut eesti mängufilmi Stiilipidu. (Äärmiselt hästi veedetud kaks tundi.) Kui juba naistekas, siis naistekas ja läksime koos veidi istuma; Katariina käiku, itaalia restorani Controvento välilauda siidrit limpsima. Tekkis tunne, et oleme ainsad eestlased vanalinnas. Üleüldse oli suht vähe rahvast, aga need kes olid, olid ilmselgelt külalised, turistid. Ka meie seltskonna Piret lahkus vara — tädipoeg pidi ta kohe peale võtma, et Räpinasse sõita.
Viimase paari nädala ilm on Eestis olnud ülemõistuse imeline, aga kas see jaaniööks ka nõnda püsiks — see on iga-aastane suur loosi- ja muremäng. (Eestlastele meeldib kurta, kuidas jaanipäeval alati sajab — nagu needus.) Jaanilaupäeva keskpäeval oli 19 kraadi ja päikesepaiste vahel pilvetörtsusid, kui Kadriorus sörkides kuulasin „pleierit“ (sõnast player = kõrvaklappidega kaasaskantav raadio/muusika). Raadio 2-s küsitleti sünoptik Taimi Paljakult, et kuivõrd palju pingelisem on tema jaoks jaanipäeva ilmaprognoos ja kas saab ikka olla kindel, et kuskil Eestis täna ei saja. „Olulist sadu“ ei olevat tõepoolest kusagil oodata ja mis see väike suvine vihmasagar õige ära on?
Kadrioru pargi hiigeltammed ja kastanid, kogu tema roherüü oli imeline tol päeval. Õitsev ristik ja tiirutavad linnud. Eriti mõnus oli joosta mööda vana tuttavat rada, mis nüüd oli vaevu nähtav põlvini ulatuva rohu vahelt. Linnakal oli hetkekski maatunne seal sahistades. Eriti kui koju naastes märkas linnakas kuppudest punetavaid sääri. Nõgeseid ma ometi tunnen ja neid ma ausõna ei näinud, aga midagi seal oli, mis mu veel õrnad ja kahvatud kargukesed shokiseisu viis.
Laulupeo tänaval oli ilmne sõprade kogunemine, et autodekaravanina teele asuda. Tüdrukutel päevituskleidid, pruunid õlad ja rihmadega kingad, poisid loopisid magamiskotte ja upitasid õllekohvreid pagasiruumi. Siin ei tehta barbeque'd, siin grillitakse lõkkel: vorste ja liha vardas, mida nimetatakse sashlõkiks (türgi-tatari keelest). Siingi on hakatud tootma Tex-Mex (texase-/mehhikostiilseid) vürtsikaid vorste, on juustuga süstituid ja sadat sorti veel. Sashlõkiks saab osta sangaga plastist ämbrikesi juba marineeritud parajate sea- (nt. keefirimarinaadis), lamba-, kalkuni- ja metskitseliha tükkidega.
Aga kas maasikaid on juba valminud? ... ON. Kuid eesti omad olevat keskturul 45 krooni kilo; leedu magusaid sain varasuletud turu värava juurest viimaselt müüjannalt 18-ga. Kontrastiks oli varutud ka kaugelt maalt krevette ja mandariine, mida riisisalatisse panna, nagu Memm ikka suveti Torontos tegi. Singijupp kaasa, ja LÄKSIME.
Kirjutan teile neljapäeval, jaanilaupäeval, homne jaanipäev on reede ja siis edasi nädalavahetusse. Paremat kinki ei saa üks töökas eestlane endale ette kujutada. Nagu ka head suveilma. Torontos on pikalt soe; siin tuleb igat kaunist suvepäeva nautida ja hinges kanda.
Mõtlen teile, kes te parasjagu rühite tööpostil, paigus, kus suvepööripäevale eriti tähelepanu ei pöörata ja linnas, kus tagaaias niisama lõket teha ei tohi. (Kõige enam panebki kanadalast siin imestama, et kogu riik pühitseb midagi nii ühiselt ja üheselt.) Kell saab kohe 16, pealinnas on nüüd juba 22 kraadi (Räpinas kõige soojem, 27) ja mulgi on seljas väike lilleline kleit — hurraa! Ka Eestis saab!
Selliseid hiiglaslikke künnapuid on Kiigeoru hiieplatsil kokku 11 tükki. Seal sai sõpradega käidud möödunud jaanipäeval. See paik, kus esivanemad loodusjõudusid kummardamas ja neile ka ohverdamas käisid asub Haaslava vallas Tartumaal. Lähedal leidub rohkesti kive ja arvatavasti on siin olnud kivikalme. Praegu kaunistavad paika rohked metsalilled, salulohk oli kui valget pitsi täis tikitud. Suurima puu ümbermõõt 0,5 m kõrguselt on 5,4 m. Tema madalalt looklevate okste külge seotud paelad ja mündid mis jäetud maakividest altarikohale on tänasteks ohvriandideks. Fotol tunnetab Epp Remmel vana puu jõudu. Oma korda ootab tema õde Anu Konze. Fotod: Riina Kindlam
(PS: Künnapuu on jalaka sugulane ja väga tema sarnane kuid künnapuu (European White Elm) lehed on siledad ja hariliku jalaka (Wych Elm) omad karedakarvalised nii pealt kui alt. Künnapuu on Eesti metsades haruldaseks jäänud ja on looduskaitse all, jalakat on veidi rohkem, kuid ka hajusalt. Mõlemat sitke väärtpuiduga puud on kimbutunud seenhaigus, mis omal ajal Põhja-Ameerikassegi pääses: hollandi haigus, ehk jalakasurm — Dutch elm disease.)