Kevadel 2005 andis Tartu kirjastus „Loodusfoto” välja raamatu „400 eesti seent”, mille autorid on Kuulo Kalamees ja Vello Liiv. Teos peaks olema rõõmustavaks uudiseks kõikidele seenearmastajatele. Suuruselt on ta täpselt nagu kaanel seisab, „Seenestaja taskuraamat” – mahub ilusasti taskusse, metsa kaasavõtmiseks.
Raamat on igati nägus ja kvaliteetne — ilusate kaante vahel, heal paberil, ülimalt ilusad seenepildid. Kes on tuttav „Loodusfoto” kvaliteetse kujundusega, tunneb juba paari lehekülje keeramisel ära, kui palju on raamatu üldpildile kaasa aidanud kirjastaja. Võimalik, et heade piltide puhul on asi kergem, sest tõesti, piltide kvaliteeti tuleb eriti tunnustada. Seal on pakutud nii kunsti kui teadust – iga pilt on omaette kunstipärane looming, kuid suudab siiski ära näidata kõik vajalikud seene tundemärgid. Raske on parimat nende hulgast valida – olgu näitena esile tõstetud kasvõi nii pisikeste seente pildid, nagu on mügarkõrges (pilt 137) või jõhvnööbik (pilt 139). Tihti ei pöörata pisemate seente peale nii palju tähelepanu, kuid siin on ilmselt suurt vaeva nähtud iga pildi juures — vaeva, mis ennast ka mitmekordselt ära tasunud on. Kuna fotokunstnikuks on tunnustatud seenefotograaf ja punalehikute eriteadlane Vello Liiv, pole fotode taseme üle ka põhjust imestada.
Nagu me kõik teame, oleneb raamatu väärtus siiski sisust, mitte välimusest või piltidest. Siinkohal pole kuidagi vaja karta, sest autoriks on üks autoriteetsemaid seeneteadlasi, rahvusvahelise mainega professor Kuulo Kalamees. Tema sulest on paari aastakümne jooksul ilmunud kvaliteetseid kirjutisi, kahjuks olude sunnil mitte sellise tasemega väljaannetes.
Käesolevas raamatus on palju „kalamehelikku“ tarkust. Näiteks on piltidega ära toodud kõik erilaadsed seente asupaigad, igaühe puhul ka märgitud, milliseid seeni seal võiks leida. Erilise ja pildistatud rõhutuse on ka leidnud ohtlikult mürgised seened.
Iga selline raamat on teatud mõttes kompromiss. Taskuraamatust seenemäärajas on tavaliselt väiksem arv suuri pilte ja vähem informatsiooni. Siin on siiski pilte palju – 450+ seent on aukartustäratav arv. Kui arvestada, et meil täiesti puudub tõhusam kaasaegne seeneraamat, peab see täitma kahte ülesannet. Samas pole karta, et raamat infoliigne on, sest kõiki prof. Kalamehe teadmisi, isegi kõike, mis tema sulest juba avaldatud, polegi võimalik ühe kaanepaari vahele mahutada. Praeguseks on see ainus täiuslik eestikeelne seeneteatmik, mis käsitleb just eesti seeni.
Käesolev raamat on saavutanud hea tasakaalu. Julgen seda soovitada igale vähegi seentest huvitatud kaasmaalasele. Kel juba läänemaised seenemäärajad riiulil, võib selle teatmiku uhkusetundega nende kõrvale paigutada. Kel natuke huvi eestikeelse seeneterminoloogia vastu on, sellele ei oska paremat allikat soovitadagi. Lõpuks, kes isegi ei käi seenel, kuid on huvitatud, milliseid kõrgekvaliteetseid looduseainelisi raamatuid on võimalik tänapäeva Eestis ilmutada, ka sellele soovitan raamatut „400 eesti seent”. Kes kaval on, tellib neid palju, sest neist saab ilus kingitus ja kes teab, kas neid jõuluajal enam alles ongi.
