Eesti Vabariigi presidendi kõne
3. mail 2017
Lugupeetud juhataja härra Peter Voser,
lugupeetud Šveitsi Liidunõukogu liige Johann Schneider-Ammann,
kõrgeausused,
auväärt külalised,
lugupeetud ISC meeskonna liikmed! Tänan teid pingutuste eest selle konverentsi korraldamisel!

Eesti presidendina esindan ma maailma ainust digiühiskonda, millel on oma riik – selle moodustab kogu Eesti elanikkond ehk kokku 1,3 miljonit inimest.



Meie ühiskond on teinud läbi suure murrangu, et kodanikel ja ettevõtetel oleks igakülgselt digitaalne keskkond suhtlemiseks nii riigiasutuste kui ka erasektoris tegutsevate partneritega. On aga tähtis meeles pidada, et seejuures ei ole Eestis tuldud välja uue tipptehnoloogiaga. Kõik tehnoloogilised lahendused, mida me kasutame, on mujal maailmas järele proovitud – peamiselt erasektoris – ja end igati õigustanud. See on odavam ja usaldusväärsem suund. Osa sellest põhineb koguni avatud andmetel, nimelt meie e-hääletamise süsteem, nii et kõigil oleks võimalus püüda seda häkkida, aga seitsme aasta jooksul pole keegi veel sellega hakkama saanud.



Eestlaste murranguline uuendus ei ole mitte tehnoloogia, vaid miski muu – silla ehitamine ettevõtete ja riigi vahele, et aidata inimestel, nii noortel kui ka vanadel, saada pakutavatest digiteenustest kasu. Eestlastel on juba 17 aastat olnud digitaalne isikutunnistus, mille abil nad saavad allkirjastada dokumente, sh eraõiguslikke lepinguid, ja neid ajatempliga varustada, kasutada tervet hulka avalikke teenuseid, maksta trahve ja makse, teha päringuid registrites, muuta teenusepakette ja lihtsalt saata krüptitud e-kirju.



Pole olnud kerge panna eri põlvkondade esindajaid seda kasutama, kuid tänu Tiigrihüppe sihtprogrammi raames järjekindlalt pakutud koolitustele tuldi sellega toime ka vanemaealiste seas, kes mõistsid peagi, miks on parem ajada näiteks pensioniametiga asju arvuti teel, mitte sõita selleks bussiga kohale. Isegi kui algusaastatel oli arvuti sageli käepärast ainult külaraamatukogus, võttis sinna minek ikkagi märksa vähem aega kui linnasõit.



Kõik ID-kaardid on alates 2001. aastast seotud digitaalse isikutunnistusega. Digitaalne identiteet omandatakse sünniga, automaatselt ja nagu muuseas – arstid lihtsalt sisestavad vastsündinu andmed tervishoiu andmebaasi ega peagi rohkem midagi erilist tegema. Nad täidavad sel hetkel rahvastikuregistri ametniku ülesandeid seda ise märkamata! Pärast seda saavad vanemad oma ID-kaardi abil anda lapsele, kel on digitaalne identiteet juba olemas, ka nime. Kui nad soovivad, võivad nad seejärel juba sünnitusmaja palatis esitada avalduse sotsiaalteenuste saamiseks, taotleda lasteaiakohta jne. Uus digiühiskonna kodanik ongi sündinud.



Nii avalikus kui ka erasektoris kasutatakse turvaliseks identifitseerimiseks ühte ja sama süsteemi X-tee, tänu millele on võimalik pakkuda lugematul hulgal teenuseid. Nüüdseks on osa neist teenustest kättesaadavad ka teiste riikide kodanikele – e-residentidele.



Digilahendustele üleminek pole olnud sunniviisiline. Ent kuna need lahendused on lihtsad, odavad ja kättesaadavad, on nende kasutamine nüüdseks iseenesestmõistetav. Ja need peavadki olema lihtsad, odavad ja täiesti töökindlad, mitte liiga uuenduslikud ega ka alles katsetamisjärgus. Need ei olegi seda. Need on kõigile kättesaadavad ja toimivad alati. See näitab, et ühiskonna jaoks tervikuna võib tehnoloogia suuremahuline kasutuselevõtt, isegi kui ei ole tegu oma ala viimase sõnaga, tasuda end rohkem ära kui väheste käsutuses olevad tõeliselt uuenduslikud lahendused. Te kõik olete seda ise kogenud – miljonite inimeste elu on muutnud paremaks taskukohased autod või pesumasinad, mitte aga ekspeditsioonid Kuule. Seda on ühiskonna digiteerimisel oluline meeles pidada.



See, et meil pole vaja minna riigiasutustesse kohale, aitab hoida kokku 2% riigi SKTst. Samuti on Eestis jäänud alles võrdlemisi väike hulk pangakontoreid. Ka postkontorite asemel on nüüd hoopis pakiautomaadid. On tavaline, et saadetise kohalejõudmisest annab teada mobiiltelefonile saabunud lühisõnum. Ehk märkasite, et ma ei räägi enam avalikest teenustest. Inimeste mugavus ja soovimatus järjekorras seista aitab ettevõtetel suuresti kulusid kärpida tänu automatiseeritud lahendustele ja seejuures ei tule neil muretseda klientide kaotamise pärast.



2% SKTst on väga suur sääst ning see tuleb selgelt kasuks tavainimestele ja VKEdele, kes ei saa endale lubada suuri halduskulusid, et kontrollida oma äripartnerite identiteeti, suhelda ametiasutustega või kasutada riiklikke andmebaase. Sel kõigel on oma osa ka tõsiasjas, et Eesti paigutati juba 2006. aastal IMFi edetabelis jõukate riikide hulka. Me ise peame oma sissetulekutaset endiselt keskmiseks, võrreldes Põhjamaade omaga, kuid üldjoontes on meil läinud üsna hästi, arvestades, et olime 1991. aastal Nõukogude okupatsiooni alt vabanedes vaene rahvas.



Suundun nüüd pärast digitaalse murrangu läbi teinud ühiskonna toimimise käsitlemist teiste silmapiiril terendavate küsimuste juurde, mis viivad tehnoloogia rakendamise tulemusel meie ühiskondi uute murdepunktideni.



Keskendun neist kahele: esiteks tuleviku töökohtadele ja teiseks millelegi, mida mulle meeldib nimetada Alice’i imedemaa probleemiks.



Niisiis tuleviku töökohad. Tööstussektoris kaovad töökohad tõepoolest kiiresti ning ma kuulen kummalisi arvamusavaldusi, et peaksime seepärast kehtestama kodanikupalga ja selle jaoks vahendite leidmiseks maksustama robotid. See kõlab üsna absurdselt. Ma kahtlen, kas riigid oleksid lõiganud tööstusrevolutsioonist täit kasu, kui oleksime maksustanud traktorid ja maksnud kodanikupalka kõigile, kes põllumajanduses oma töökohtadest ilma jäid. Pole kahtlustki, et selline üleminek oli enamiku inimeste jaoks sotsiaalselt keeruline ja läks kalliks maksma, kuid seda seepärast, et haridus, tervishoid ja muud sotsiaalteenused, mis on meile tänapäeval kättesaadavad, olid tollal puudulikud. Alamkeskklassi ja vaeste jaoks, kel tuleb nüüd seista silmitsi tööhõive langusega tööstussektoris, pole seekordne muudatus enam nii hirmutav.



Selle asemel, et pärssida inimeste kohanemisvõimet ja rääkida kodanikupalgast, peaksime keskenduma võimalustele, mida moodne tehnoloogia pakub ühiskonna kui terviku tulu teenimise suutlikkuse suurendamiseks. Tehnoloogiline areng ei peaks tähendama pelgalt tõhusamaid tööstusprotsesse ja sellest tulenevat töökohtade kadu. See esindab hoopis kõikehõlmavat muudatust ja puudutab iga inimest.



Tegelikkuses on muljetavaldav osa tehnoloogilise arengu tulemusel tekkinud töökohtadest oma olemuselt ametioskuste või hariduse mõttes üllatavalt laiapõhjalised. Neid võiks isegi nimetada egalitaarseteks võimalusteks. Need töökohad pole ainult neile, kes on nutikad, hea haridusega ja tehnoloogia valdkonnas kodus. Tõepoolest, sellised töötajad paistavad silma tehnoloogilise taristu loojatena, kuid mõned kõige kiiremini kasvavatest ettevõtetest pakuvad tegelikult teenuseid, mis on uskumatult lihtsad või mille olemasolust polnud meil varem aimugi.



Võtame näiteks internetivestlused – pikemal kujul Facebookis või lühivormis Twitteris. Või Uberi ja Airbnb – need võimaldavad inimestel teha oma vabad vahendid teistele teenustena kättesaadavaks. Need on kõige mastaapsemad kordaminekud, kuid sedalaadi näiteid on ka VKEde seas. Raamatupidaja võib töötada kümne maailma eri nurkades asuva ettevõtte heaks. Tuleb küll möönda, et tema tööturg pole üleilmne, sest ta peab kursis olema iga riigi seadustega, kuid kindlasti on see suurem kui füüsiline keskkond, kus tuleb tööle sõita auto, bussi või rongiga. Mis puutub käsitööndusesse, mis on ajast aega olnud üks karjäärivõimalus nende jaoks, kes pole soovinud omandada akadeemilist haridust, siis varem sõltus siin võime tulu teenida sellest, mil määral suudeti pakkuda oma kaupa kohalikul turuplatsil, või siis hiljem, 20. sajandil, sõlmida müügilepinguid näiteks suveniiripoodidega. Aga kuidas on lood tänapäeval? Toon näiteks ühe lõuna-aafriklase, kes elab Eestis kaheksa tuhande elanikuga väikelinnas ja valmistab tippklassi vibusid – tema leiab ostjaid miljardite inimeste seast üle maailma ja kõik nad on temast tõenäoliselt kaugemal kui 200 km.



Need näited rõhutavad, kuidas aitab tehnoloogia traditsioonilistel tegevusaladel suurendada tulu teenimise võimet ja vähendada turustuskulusid. Samuti loob tehnoloogia kasutamine ja tõik, et tänu tõhususe suurenemisele jääb paljudele inimestele rohkem vaba aega, pidevalt uusi töökohti, millest meil pole veel aimugi. Praegu räägitakse neist, kes reisivad ringi ja teenivad raha oma Youtube’i videote pealt, kuid keegi ei tea, millistest uuest „töökohtadest” me järgmiseks kuuleme.



Kokkuvõtteks võib öelda, et uute töökohtade loomine ei lõpe industriaalajastuga, täpselt nagu see ei lõppenud agraarühiskonna hääbumisega, vaid üleminek peaks vaeste ja kehva haridusega inimeste jaoks olema kergem tänu praegustele sotsiaalsüsteemidele ja ülemineku demokraatlikule olemusele, mis loob uusi võimalusi kõigi ühiskonnaklasside jaoks.



Nüüd jõuame juba mainitud Alice’i imedemaa probleemini – kolmanda teemani, mis on seotud ühiskonnas toimuva murranguga. Kindlasti mäletate, et kui Irvik Kass haihtus, jäi tema naeratus õhku rippuma. Rääkides praegust tööturgu ja ka inimeste tööharjumusi puudutavast murrangust, tuleb kindlaks teha, kas meie juhtimismudelid suudavad sellega toime tulla. Või kas meie maksubaas, näiteks sotsiaalmaksu baas, haihtub koos tööstussektori töökohtadega õhku? Kui me pole kindlad, et naeratus jääb alles ka pärast kassi haihtumist, tuleb eeldada, et industriaalajastust kantud sotsiaalkindlustussüsteem ei saa pärast tööstusühiskonna töömudeli kadumist püsima jääda.



Tõepoolest, uued töökohad ja elatise teenimise viisid – kas või Youtube’i videote tegemine, mida paljud ei suuda veel ehk päris tööks pidada – ei ole seotud kindla asukoha ja seega ka mitte konkreetse riigiga ning neid pole tööandja, töötaja, varalt teenitud tulu jms seisukohalt kerge määratleda. Veelgi keerulisemaks teeb asja see, et töötatakse mitmes valdkonnas rohkem kui ühe kliendi heaks ning majanduse keskmes on ettevõtete asemel hoopis enam üksikisik ja tema loodav lisandväärtus. Samuti tuleb arvestada, et selline tegevus ei ole pidev, vaid hootine, et inimesed teevad oma töös pikki pause, kui nad saavad seda endale vähegi lubada – ja see on muutumas aina tavalisemaks –, et lihtsalt elu nautida, kuni raha jätkub. Töötada kaheksa tundi päevas 12 kuud aastas ja 30 aastat järjest ning siis pensionile jääda – see pole noorema põlvkonna esindajate soov.



Ent meie pakume neile sotsiaalset tuge, kui nad seda teevad. Mis on tulemus? Paljud inimesed ei seo end karjääri algusaastatel sotsiaalkindlustusmudeliga, ent otsustavad sellega liituda alles hiljem, kui neil tekib teatud teenuste järele vajadus – näiteks arstiabi, laste kooliharidus jne. Pensionisüsteem on ainus, millest ei saa hilisema liitumise korral täit kasu, sest võimalus pensionisammastesse maksimaalselt investeerida on jäänud kasutamata. Kuid kõik muud süsteemid – näiteks tervishoid ja haridus – on selles suhtes täiesti kaitsetud. Jah, me võime ju öelda, et kes ei taha vanamoodi tööd teha, jääb lihtsalt sotsiaalkindlustusest ilma. Aga see ei peluta neid, vaid nad lihtsalt loobuvad sotsiaalsetest tagatistest. Me kaotame suurima osa maksutulust, mis tuleb inimese eluringi jooksul toimuvast väärtusloomest – see hõlmab eluaastaid 20–35 ja ehk isegi hilisemat iga, kui pole vajadust lapsi koolitada. Need inimesed liituvad süsteemiga alles kunagi hiljem. See pole riikide jaoks kestlik ega vastuvõetav, täpselt samamoodi nagu pole nende jaoks kestlik olla viimased, kes sunnivad inimesi teenuste kasutamiseks kuhugi minema.



Valitsused peavad hakkama mõtlema, kuidas tuua praegustesse mudelitesse suubuvasse maksuvoogu, mida toidab eluaegne tegevus tööandja, töötaja, ettevõtja, FIE või üürileandjana, juurde uusi allikaid. Juurdevool neist allikatest ei ole pidev, see on pigem katkendlik nire kord ühest, kord teisest. Seda ei saagi ehk enam seostada ühe konkreetse riigiga. Me püüame panna suurettevõtteid maksma igas riigis õiglast osa maksudest. Kas suudate ette kujutada, et püüame jõuda iga digitaalse nomaadiga kokkuleppele selles, kus ta peaks makse maksma? Aga me siiski tahame, et nad maksaksid makse ja panustaksid mingil moel riiklikku sotsiaalkindlustussüsteemi. Nemad soovivad sama, kuid ühes kohas paigal püsimine, ühel töökohal töötamine, olgu siis pidevalt või vaheaegadega, et mitte sellega kaasnevatest tagatistest ilma jääda, ei sobi lihtsalt mitte kuidagi nende vaadetega tööle ja elule. Kui me ei paku neile paindlikke liitumisvõimalusi, tõrjume nad süsteemi jäikusega lihtsalt eemale. Ma ei tea, kuidas seda olukorda lahendada ja sellega toime tulla, kuid minu arvates tuleb sellega nii kiiresti kui võimalik midagi ette võtta. Võidavad need, kes tegutsevad kiiresti, sest digitaalsed ja muud nomaadid seovad end vaid nende kohtadega, kus neile on loodud paindlikumad tingimused maksude maksmiseks ja tagatiste kasutamiseks.



See on järgmine ühiskondlik murdepunkt – meil tuleb kujundada ümber ettekujutus töötamisest ja varasematel arusaamadel põhinevad sotsiaalsed mudelid. See murrang on juba toimumas, samal ajal kui riigid maadlevad alles eelmisega – üleminekuga digitaalteenuste pakkumisele. Eestlasena tunnen ma kergendust, et saame keskenduda meie ees seisvale uuele ülesandele, sest oleme eelmisega kenasti ühele poole saanud. Tänan kuulamast!

Märkmed: