Hoian käes soomepoiste ajakirja Põhjala Tähistel käesoleval aastal ilmunud 31. numbrit, väljaandjaks Soomepoiste Klubi Torontos, toimetajateks Hannes Oja, Paavo Loosberg, Ylo Mark Saar ja Peeter Kaups (†). Ilmumine on jõudnud otsaga tagasi Torontosse, sinna, kus see 1956. a pihta hakkas. Mõni number on ilmunud Rootsis, eelnevad numbrid 21—30 toimetati ja anti välja Eestis. Kokku tähendab see 50 aasta jooksul 1200 lehekülge ajaloolise väärtusega kirjasõna.

Põhjala Tähistel ainevald on läbi aastate jäänud samaks. Esmajoones on avaldatud asjalikke ülevaateid ja isiklikke mälestusi sõjateekonnast. Teiseks on toodud soomepoiste liikumise jooksvat kroonikat ning tagasihaaravat dokumentatsiooni ja statistikat. Ning kolmandaks luulet ja meeleolulisi palasid soomepoiste ridadesse kuuluvailt kirjanikelt. Nii ka viimati ilmunud 88-leheküljelises numbris, mille tuumikuks on Taavi Kaupsi päevikuvormis kirjeldus viimastest päevadest Tallinnas, Kloogal ja Paldiskis, 17.—22. IX 1944. Eriti huvipakkuvalt on Kaups pannud kirja mitte ainult seda, mis juhtus ja mis ta tegi, vaid ka seda, mida tema ja teised noored ohvitserid neil päevil mõtlesid.

Vello Salo esitab kokkuvõtliku statistika, kui palju soomepoisse oli ja mis neist sõjas ja hiljem sai. Seda arvestust olen käesolevas artiklis kasutanud. Soomepoistest rääkides või kirjutades esitatakse avalikkusele mõnigi kord ebatäielikke või isegi ekslikke andmeid. Kes nad siis õieti on?

Aastail 1940—1944 kuulus Soome sõjaväkke nimepidi teadaolevalt 3337 eestlast, õigemini Eesti Vabariigi kodanikku. Pidagem silmas, et kõik astusid sinna vabatahtlikult, kedagi ei mobiliseeritud ega sunnitud. Seda näitab ka tõik, et mitusada saksa okupatsiooni ajal Soome pagenud eesti noormeest elas Soomes legaalselt, ilma et nad oleks sõdurimundrit selga tõmmanud. Nende ainsaks ja õiglaseks karistuseks on, et nemad ei saanud osaks ajalukku jäävast legendist.

Miks on soomepoisid kujunenud legendaarseks ja milles seisneb nende sõjasõidu tähtsus? Kuigi nende taplused Karjala kannasel olid päris ägedad ning vasturünnakul Kärevere sillapea purustamisel ja tõrjelahingus põhja pool Tartut otse surmapõlgavad, ja neist langes kõikidel rinnetel kokku 337 meest, ei ole see niivõrd sõjaline kuulsus. Suuremad lahingumehed sõdisid idapataljonides Leningradi all, Ilmeni ääres ja Volhovi soodes, „Narva“ pataljoniga Ukrainas või 20. Eesti Diviisi leegionäridena Narva jõel, Auveres ja Sinimägedes. Mainigem ka teisel poolel sõdinud Eesti Laskurkorpuse ränki lahinguid Velikije Lukis, Sõrves ja Kuramaal.

Legendaarsuse rajasid kaks vabatahtlikku sammu — astumine Soome armeese ja eelkõige tagasitulek. Narva ja Võru olid juba suure massiga pealesuruva Punaarmee käes, Tartu langemas, aga 2000 noort meest otsustasid tulla rahu sõlmivast Soomest, heaolumaa Rootsi käe-jala ulatuses, tagasi Eestisse, kus surm oli silmaga näha. Paljud selle leidsidki, kes rindel (Eestis langes 131), kes metsavennana (teada on langenuid 57), kes Vene vangilaagris (teada vähemalt 103 hukkunut). Aga tuldi ikka, kantuna rahvuslikust idealismist ja kohusetundest, nooruslikust ja mehelikust uljusest.

Soomepoisid ei ole ainult need, kes kuulusid Soomes 1944.a. algul eestlastest moodustatud 200. Jalaväerügementi. Mõiste on laiem ja hõlmab ka neid, kes läksid juba Talvesõtta, kes kuulusid „Erna“ salka ja saadeti suvel 1941 Eestisse, kes tegutsesid 1942—44 kaugluures Vene tagalas, kes sõdisid 1943 Rajajõel 47. jalaväerügemendi Vallila pataljonis ja neid, kes teenisid mereväes.
Soome Mereväes Teeninud Eestlaste Gild on andnud välja mahuka mälestusteose „Mereväe soomepoisid“ (Tallinn, 2003). Selle järgi oli Soome mereväes 411 eesti vabatahtlikku. Neist 16 langes kaitstes Soome vabadust ja 87 tuli tagasi Eestit kaitsma. Tagasitulijaid oli jalaväelastega võrreldes suhteliselt vähem, sest mereväelastel ei toimunud see organiseeritult, vaid tuldi omapead, sageli ilma loata.

Soomest tagasitulnute arvu kohta on esitatud puudulikke andmeid, piirdudes 19. VIII 1944 laeval „Wartheland“ Paldiski saabunud JR 200 ridadesse kuulunud 1752 mehega. Neile aga tuleb lisada „Haukka“ luurerühm, mitmed Peastaabis teeninud, hiljem järgi tulnud rügemendimehed ja mereväelased. Kõik kokku tuli Soomest tagasi Eestit kaitsma ligi 2000 meest.

Tagasitulnud mehed pandi vastu tahtmist saksa mundrisse ja lahutati kolmeks: rindekogenum I pataljon lülitati eestlastest koosneva 20. Relva-SS Diviisi 46. rügementi ja saadeti Tartu alla lahingusse. II pataljon allutati samale diviisile ja paigutati algul Kehrasse ja siis Tallinna-eelsele varupositsioonile. Sadakond hiljuti ohvitserikursuse lõpetanud lipnikku jäeti esialgu Kloogale. Väiksem osa neist lähetati täienduseks Sinimägedes ja mujal rinnet hoidvatesse saksa väeüksustesse. Näiteks Ahto Talvi, legendaarsemaid soomepoisse, kes lasi 1948.a. maha teda arreteerima tulnud Järvamaa julgeolekuülema kapten Sidorovi, suunati diviisi „Nordland“. Väino Esken saadeti brigaadi „Nederland“. Hiljuti Ühendriikides surnud arhitekt Hugo Roomann lähetati Wehrmachti üksusse, mille ridades sai Eestist taandudes raskelt haavata. Kloogale jäänud lipnikke hakati rakendama Eesti Diviisi tagavaraosades Paldiskis ja mujal.

Saksa sõjaväkke võtmise eest üle lahe läinud soomepoisid sattusid lõpuks ikkagi saksa väkke. Ja seda mitte ainult Eesti pinnal. Üle 300 soomepoisi olid pärast Saksamaale taandumist koos 20. Relva-SS Diviisiga Sileesia rindel ja sattusid sõja lõpul Tshehhi põrgusse (neid langes või hukkus 21). Sellest saab lugeda Heino Susi raamatus „Sarviku sulased“. Range vahetegemine, kes oli soomepoiss ja kes saksa väes, ei ole võimalik. Seda enam, et hulk soomepoisse olid saksa sõjaväes, kas Leegionis või idapataljonides, juba enne kui nad Soome läksid. Tsiteerin soomepoiss Ivar Grünthali:

„Vanad sõbrad, ahelikku
paiskas meidki lõpuks Saksa.
Ellujäänud vahelikku
elu võluda ei jaksa.“

Lisaksin mõned isiklikumad märkmed. Oma elus ja tegemistes olen igal pool kokku puutunud soomepoistega. Nad on minust kolm või rohkem aastat vanemad ja olen nende käest palju õppinud. Geislingeni Eesti Gümnaasiumis olid minust paar klassi ees soomepoistest koolivennad Taimo Pallandi ja Ylo Mark Saar. Ühendriikides ühinesin korp! Rotaliaga, kaasvendadeks soomepoisid Ragnar Mägi, Hugo Roomann, Hans Horn, Ylo Mark Saar, Felix Laansoo, Juhan Kivestu, Ilo Käbin, Gunnar Hiis — mainides neid, kellega ma ka isiklikult tuttavaks sain. Laansool käisin kord külas Vancouveri saarel Vaikse ookeani rannikul, Käbinit külastasin Läänemere rannal Karlskronas. Mõlema kodud olid tulvil raamatuid ja meeste mõte Eesti küljes kinni.

Aitasin toimetada ja välja anda ajakirja Vaba Eesti, kirjastajaks oli soomepoiss Imant Rebane, kaastoimetajaiks ja ajakirja lähemaiks kaastöölisiks Soome sinihalli mundrit kandnud Rein Marandi, Heino Susi, Max Lasberg, Hans Lebert, Georg Seim, Ilmar ja Olev Mikiver — 1948—1964 Rootsis ilmunud Vaba Eesti oli suures osas soomepoiste tehtud ajakiri ja ka Karl Talpak kuulus selle sõpruskonda ja kaastööliste hulka. (Vt. koguteos „Vaba Eesti tähistel“, Tallinn, 2000).

Võtsin soomepoiss Ivar Grünthalilt üle ajakirja Mana toimetamise ja väljaandmise. Trükkimise viisin Torontosse, kus aastate kestel osutasid suurt vastutulelikkust järjestikku kaks eesti trükikoda, Ergontype ja Oma Press. Ega neil minu ja Managa kerge ei olnud ja vaevalt, et nad Mana pealt nimetamisväärselt teenisid, kui üldse. Esimese omanik oli soomepoiss Endel Peek, teise soomepoiss Alfred Tamm. Ilma nendeta oleks Mana küll vist seisma jäänud. Mana kaastööliste seas oli rohkelt soomepoisse, nende nimed esinevad siin niikuinii, ei hakka kordama.

Managa seoses käisin Torontos, headeks tuttavateks said soomepoisid Hannes Oja, Johannes Vihma, Arved Viirlaid, Ilmar Heinsoo, Vello Salo jt. Kui olin „Vabadusraadio“ ja „Raadio Vaba Euroopa“ kaastööline, oli Münchenis eestikeelsete saadete juhatajaks soomepoiss Aleksander Terras, keda oli heameel külastada ka Stockholmis. Euroopas rännates tutvusin soomepoistest kirjameeste Ilmar Jaksi, Raimond Kolgi, Evald Uustalu, Ilmar Talve, Vello Pekomäe ja Robert (Rain) Rebasega, Eestis käikudel said sõpradeks soomepoisid Ain Kaalep, Sven Ise ja Ants Vaadre.

Soomepoisid on olnud vaba- ja vabadusmeelse vaimu kandjad. Neist oli palju abi pagulaskonna tihti kitsarinnaliseks kärbunud mõtete ja tegelastega heitlemisel. Ühiskondlike küsimuste ja eesti kultuuri vastu on soomepoiste keskel huvi olnud kõrge, nii nagu ka eespool mainitud nimed seda näitavad.

Märkmed: