Mõlemaga seostuvad mu varasest lapsepõlvest mingid mälestused. Mäletan, et isa hoidis oma kirjutuslaua sahtlis kriimustatud pommikildu, kuhu oli graveeritud: „9.III 1944 — venelaste mälestus Tallinna pommitamisest“.
5. märtsil 1953 õppisin aga I klassis, kus õpetaja poolt väriseva häälega ette loetud Stalini surmateate peale puhkesid mitmed mu sõbrad ohjeldamatult nutma. Mulle jäi täiesti arusaamatuks, kuidas klassiõde Aili võis nutta, kui ta isa oli just paar kuud varem Siberi vangilaagris surnud. Aga meelde on jäänud, et traagiliseks osati „Suure Juhi“ surm kujundada tõesti. Kui matusepäeval üürgasid kõik paberivabriku viled, millega ühines isegi „susla“ kõrvulukustav sireen, pidid kõik inimesed naelutatult seisma jääma, ükskõik kus nad parajasti viibisid. Alevi peatänaval jälgis seda terve nuhkide „parv“. Ajad olid sellised. Nüüdseks on selgunud, et Stalin suri mitte ajuverevalumi tagajärjel, vaid diktaatori mürgitasid tema lähikondsed, kes kartsid, et ta tõmbab N. Liidu sõtta Ühendriikidega. Seda teemat käsitletakse peagi ilmuvas teoses „Stalini viimane kuritegu”, mis on koostatud uute arhiivimaterjalide alusel ja mida põgusalt puudutas 5. märtsil New York Times.
Lugeja teab muidugi suurepäraselt Stalini seost Tallinna pommitamisega, mistõttu sellel pikemalt peatuda pole mõtet.
Mäletan ka, et 1960-ndate algul, kui Stalini teod ja isikukultus olid juba hukka mõistetud, nägin Gruusia kodudes ikka veel tema seinasuuruseid portreemaale.
Ent isegi nüüd, aastal 2003 kujunes Stalini 50. surma-aastapäev suurejooneliseks avalikuks sündmuseks, eriti tema sünnikohas, Gori linnas, kus liiguti rongkäigus Stalini ausambani ja kaeti see üleni lilledega. Gruusia kommunistide juht kinnitas seal oma kõnes, et peagi tulevad kommunistid Gruusias taas võimule ning tasuvad Stalini „püha ürituse reetmise eest kätte“. Selleks pole neil 1,4%-lise toetuse juures muidugi mingeid väljavaateid.
Stalini surma järel vallandus Kremlis 1953.a. võimuvõitlus kurikuulsa siseministeeriumi juhi Lavrenti Beria ja NLKP Keskkomitee sekretäri Nikita Hrushtshovi vahel.
Viimasel ajal on Moskvas ilmsiks tulnud mitmeid üllatavaid arhiivileide, mis aitavad Beria plaane Baltimaade suhtes täpsustada. Muuhulgas taheti nn. uue rahvuspoliitika raames edutada kohalikku päritolu inimesi (s.o. eestlasi) juhtivatele kohtadele ja lõpetada brutaalne vägivallapoliitika.
Ühes märgukirjas juhitakse tähelepanu isegi sellele, et Saksa okupatsiooni ajal Eestis viibinud isikuid on arutult ja põhjuseta tembeldatud kodanlikeks natsionalistideks. Siiski ei maksa siin ülearu suuri illusioone ka teha, sest arhiivides pole pisimatki vihjet selle kohta, nagu kavatsenuks Beria Baltimaade iseseisvust taastada. Pigem võis Beria silmas pidada hoopis tsaariaegse Balti erikorra jäljendamist.
Muidugi oleks naiivne süüdistada ainuüksi Stalinit kõikides N. Liidu territooriumil toimepandud inimsusevastastes kuritegudes, terroris, repressioonides ja genotsiidis, sh. ka Tallinna pommitamises 9. märtsil 1944. Tal oli agaraid ja pugejalikke käsilasi ehk rohkemgi kui vaja.
Prantsuse valgustusfilosoof Charles de Montesquieu ütles kunagi, et ajalugu on teatud kindlaid sündmusi ümbritsev lärm või kära. Siiski on ajaloo lehekülgedele jäädvustatud sündmusi, mis ei kujuta endast mingil juhul lihtsalt melu, kuna faktid kõnelevad ise enda eest. Viimaste hulka tuleks kindlalt paigutada ka mõlemad möödunudnädalased tähtpäevad.
Me ei tea, mida Moskva arhiivikeldrite sügavused veel peidavad. Ajaloolise tõe (mitte lärmi) esiletoomine jätkub. See käib ka maailma suurimaks türanniks peetava Stalini kohta, kes elas enda poolt sõnastatud küüniliste (või isegi võigaste) põhimõtete järgi: „Surm lahendab kõik probleemid. Kui pole inimest pole probleemi...“ ja „Üks surm on tragöödia, miljon surma on vaid statistika“.