Toomas Tiivel, Eesti suursaadik Rootsis
Kuuskümmend aastat on möödunud umbes 80 000 eestlase ja 7000 eestirootslase (rannarootslase) põgenemisest 1944. aastal. Umbes 25 000 eestlast ja kõik eestirootslased tulid Eestist Rootsi.
Selle sündmuse meenutamine ja tähistamine on olulised 2004. aasta suvel ja sügisel. Väljarändamine oli traumaatiline nii neile, kes lahkusid, kui ka neile, kes ühel või teisel põhjusel jäid Eestisse.
On õige meenutada, et oli palju neid, kes lahkusid, kuid kas tapeti või said surma teel vabadusse, oli palju neid, kes soovisid lahkuda, kuid ei suutnud otsustada küllalt kiiresti või jäid lihtsalt lahkumisega hiljaks – mis juhtus nendega?
Siin on oluline mõista olukorra lootusetust pärast kahte brutaalset okupatsiooni Eestis – kommunistliku Nõukogude Liidu oma 1940–41 ja rahvussotsialistliku Saksamaa oma 1941–44. Väga paljud lahkunutest olid samas veendunud ja lootsid, et nad võivad paari aasta möödudes naasta vabasse Eestisse.
Neil, kes lahkusid, ei tulnud mitte ainult maha jätta oma kodu ja kodumaa, vaid nad pidid kohanema ühiskonnaga, mis oli suhteliselt halvasti valmis nii suure hulga inimeste vastuvõtmiseks ja integreerimiseks – kuni Teise maailmasõjani oli Rootsi pigem riik, kust lahkuti, mitte kuhu tuldi.
Sellele vaatamata olid eestlased vägagi edukad õppima rootsi keelt ja lõimuma Rootsi ühiskonda ning on sellest ajast paljuski aidanud kaasa Rootsi enda arengule.
Peab siiski rõhutama, et paljudele, eriti vanemas eas inimestele polnud lõimumine üldsegi mitte lihtne. Sellisele tunnustatud luuletajale nagu Marie Underile, mitmekordsele Nobeli kirjanduspreemia nominendile, kes oli sunnitud kodumaalt põgenema enam kui 60 aasta vanuses, pidi see olema eriti valuline.
Need, kes jäid Eestisse, pidid omakorda taluma julma Nõukogude okupatsiooni. Lisaks sellele küüditati
60 000 eestlast neljakümnendate aastate lõpus Siberisse.
Hästiorganiseeritud ja aktiivse eestlaskonna olemasolu Rootsis mõjutas Rootsi avaliku arvamuse kaudu kahtlemata ka Nõukogude Liidu poliitikat eesti kultuuri, keele ja rahva suhtes ning võis mõjutada teataval määral isegi poliitvangide olukorda.
Et ühelt poolt austada neid, kes põgenesid, ja väärtustada nende panust Rootsi arengutesse poliitikas, majanduses, kultuuris ja teaduses, teiselt poolt neid, kes jäid ja hoidsid elavana Eesti rahvusterviklikkust, traditsioone ja ka vabaduslootust – mis oli otsustav iseseisvuse taastamisel –, kui ka neid, kes hoidsid elavana eestirootslaste kultuuri ja ajalugu, on eelseisval sügisel plaanis korraldada mitmeid üritusi nii Eestis kui ka Rootsis.
1944. aastal toimunu ühendab meie rahvaid ka praegu, 60 aastat hiljem.
Lisaks on oluline hoida ajalugu elavana, et mõista paremini nii meid endid kui ka meie ümbruskonda. Praegusel kiiresti muutuval ajal on see eriti oluline noorema põlvkonna jaoks. Kord kirja pandud ajalugu ei ole staatiline.
Tihti arendatakse uute leidude ja uurimistöö tulemusena uusi teooriaid, avalikustatakse salajased dokumendid, meie arusaamad ja hinnangud muutuvad aja jooksul.
Kui kunagistest sündmustest on möödunud piisavalt palju aega, on vähem isiklikke emotsioone, mis mõjutavad toimunu esitamist. See ei tähenda mingil juhul seda, et kordamine ja selgitused poleks vajalikud.
Uued põlvkonnad ei kujuta tihti ettegi, mis olukord toona valitses, miks juhtus just nii ja mitte teisiti ning miks inimesed käitusid just nii, nagu nad käitusid. Ajalugu on tervik – on vaja näha asju mitme nurga alt ja kuulata erinevaid osapooli.
Teise maailmasõja järgsel külma sõja perioodil oli ajalugu erinevatel põhjustel filtreeritud või moonutatud mitte ainult Nõukogude Eestis, vaid ka Rootsis.
Sellega seoses on ühtviisi oluline õppida minevikust ning purustada väärarusaamised ja müüdid, mis on visad levima. Tasub meenutada näiteks keele õppimise tähtsust lõimumisel teise ühiskonda ja selle ühiskonna liikmeks saamisel.
Nõukogude Eesti peaaegu hermeetiline isolatsioon välismaailmast oli see, mis tekitas müüdi kodumaa eestlaste hulgas, et eestlased välismaal «põgenesid», et elada mugavamat elu, ning vastupidi, müüdid, mis olid levinud sama isolatsiooni tõttu välismaal, et kodumaa eestlased on kõik kas kommunistid või viimaste kollaborandid.
Mõned hiljuti avaldatud raamatud pakuvad uusi andmeid ja heidavad uut valgust neile küsimustele: Maarja Talgre memuaarid «Leo tütar» (rootsi keeles 2003, eesti keeles 2004), professor Carl Göran Andræ «Sverige och den stora flykten från Estland 1943–1944» (2004) ning kahtlemata ka inimsusevastaste kuritegude uurimise Eesti rahvusvahelise komisjoni publikatsioonid «Nõukogude okupatsioon Eestis 1940–1941» (2004).
Mineviku üle arutlemine võib olla vahel valuline, kuid see aitab kindlasti kujundada paremat tulevikku.