Eeloleval sügisel täitub tõepoolest juba 60 aastat ajast, mil pidime sügistormides maha jätma oma armsa Eesti. Paljud põgenenuist on juba läinud teise ilma, kuid küllaltki paljud on veel siin ilmas, kandes jätkuvalt südamesopis põgenikutee valu ja vaeva. Meil leidub ka järeltulijaid, kellede meelde ja mällu on vanemad ja vanavanemad istutanud fakte ja mälestuskilde esivanemate maalt põgenemise põhjuste ja sellega kaasnenud vaevade vallast.

Rootsi post on heaks kiitnud eritempli, millega tembeldatakse saadetisi Dalarö postkontoris eestlaste suurpõgenemise 60. aastapäeva tähistamiseks. Templil on põgenikepaat merel, mis maabumas Rootsi rannikul, kust paistavad majade katused ja sümboolne tuletorn märkimaks ohtliku mereteekonna õnnelikku lõppu (Eesti Päevaleht, 24.06.04, lk.3).

Oma kirjapandud mälestustes on mul eredalt meeles, et noore põgenikuna ma erilist hirmu ei osanud tunnetada, kuid mind valdas ääretu üksilduse tunne, mis on jäänud mu sagedaseks saatjaks eluteel. Nagu paljudel teistelgi, ei olnud minuga kaasas ühtki perekonnaliiget.

Kolm Toronto eesti rühmitust on otsustanud korraldada põgenemise 60. aastapäeva mälestamise ürituse. Need on: Bibliograafia Klubi, Eesti Kultuuripärandi Klubi ja prof. Tiina Kirsi juhendatav elulugude kirjutamise rühm. Kavas oleks põgenemise mälestuste esitamine ja videolindistatud intervjuu põgenemise teemal. Hiljuti toimus Toronto Eesti Täienduskoolides projekt, kus õpilased intervjueerisid oma vanavanemaid põgenemise teemal. Loodame ka üht sellist lugu meie üritusel kuulda. Muusikalises osas oleme sondeerinud pinda Relvavendade Ansambli esinemiseks.

Põgenemise mälestamise õhtupoolik toimub

laupäeval, 16.oktoobril 2004
Tartu College'i saalis Torontos

Korraldame ka vastavasisulised näitused: AABS'i konverentsi haruldane fotonäitus Balti rahvaste põgenemise teemal, vastavasisulise kirjanduse väljapanek jne. Müügil on ja esitletakse esimest korda elulugude kirjutajate rühma jarjekordset raamatut Mälutunglad III.

Jah, mälestuste kirjutamisel on selgelt ilmsiks tulnud jäljed, mis põgenemine on jätnud inimhinge. Tihti on esimeste talletatud lugude hulgas just kodust lahkumise, kõige kalli ja unustamatu mahajätmise teemad. Mäletame okupeerijaid, mõtleme igatsusega oma sõdurpoistele ja nende lauludele, meenutame armsaid inimesi ja paiku, mis tulid maha jätta igaveseks. Loodame, et kavandatud õhtupoolikust kujuneb väärikas ausammas meie kannatuste, kuid ka rõõmude tähistamiseks.

Märkmed: