Meelis Maripuu, Aivar Niglas
1944. aastal algas suur mobilisatsioon, Saksa relva-jõududesse Eesti vabadust kaitsma läks üle 30 000 mehe. Koos varem värvatud vabatahtlike ja mobiliseeritutega võitles 1944. aasta sügisel Suur-Saksamaa sõjalippude all ligi 50 000 eestlast.
Suur-Saksamaa juhtkond ei soovinud teiste riikide või vallutatud alade vabatahtlikke oma sõjaväkke – võiduau pidi kuuluma Saksa sõdurile. Okupeeritud maade elanike värbamine oli ka vastuolus sel ajal kehtinud rahvusvahelise õigusega.
1943. aasta lõpuks oli olukord idarinde põhjalõigus muutunud Saksa armeele ebasoodsaks. Oktoobri alguses alanud Punaarmee pealetung Valgevenes sundis armeerühma Nord ülemjuhatust alustama ettevalmistusi kaitseks Narva jõe – Peipsi järve joonel. 1943. aasta sügisel evakueeriti Ingerimaa ja Peipsi-taguste alade tsiviil- elanikud. Saksa sõjajõud vajasid Eesti põlevkivitööstuse toodangut ning Nõukogude laevastik ei tohtinud pääseda Soome lahe kaudu Läänemerele.
Seisukorra leevendamiseks rindel kavandati kümne aasta- käigu ehk 10 000 mehe mobiliseerimine Eestis.
Eestlastele autonoomia?
Arvestades sõjalist ja välispoliitilist olukorda jõudis Heinrich Himmler koos riigikantselei ülema ja okupeeritud idaalade riigiministriga novembris üksmeelele, et Eestile ja Lätile tuleb anda autonoomia Suur-Saksamaa koosseisus. Autonoomia väljakuulutamise järel oleks moodustatud “valitsused”, kes pidid korraldama ka mobilisatsiooni. Rahva paranenud enesetunne autonoomia puhul taganuks mobilisatsiooni õnnestumise.
Selle kava vastu oli “Ostlandi” riigikomissar Hinrich Lohse, kes väitis, et eestlaste enamus ei tahagi iseseisvust, see olevat vaid käputäie professorite ja ohvitseride soov. Autonoomia vastu oli ka välisminister Joachim von Ribbentrop, kes pelgas anglofiilsete meeleolude võidulepääsemist. Pärast mõnepäevast mõtlemist teatas ka Adolf Hitler, et pole autonoomiakavaga nõus, kuid andis Himmlerile detsembris õiguse Eestis ja Lätis mobilisatsioon korraldada.
Armeegrupi Nord tagala ülemjuhataja, jalaväekindral Kuno von Both tunnistas 1943. aasta detsembris eesti sõjaväelastele esinedes, et “mobilisatsioon sellisel kujul võib küll vormiliselt olla vastuolus rahvusvahelise õigusega, kuid kas eesti rahvas tahab pigemini hukkuda bolševike võidu korral, peaasi et rahvusvahelise õiguse järgi talitades?”.
Esimene katse tõi 3300 eestlast
Eesti Omavalitsuse juht Hjalmar Mäe nimetas 27. oktoobril 1943 kaitseteenistuskohustuse väljakuulutamist 1925. aasta- käigu meestele Eesti Omavalitsuse esimeseks riigiõiguslikult suveräänseks sammuks. Toona saadi kokku 3300 meest, kuid sajad mehed varjasid end või põgenesid Soome, kus astusid Soome sõjaväkke.
Rahvuslik opositsioon toetas Omakaitse ettevalmistusi mobilisatsiooniks, kuid 1943. aasta detsembri algul oldi veel kindlal seisukohal, et õige aeg ei ole tulnud.
14. jaanuaril 1944 alanud Punaarmee pealetungile Leningradi all ei pidanud armeegrupi Nord kaitse vastu. 28. jaanuaril toimus Riias “Ostlandi” kõrgema SS-i ja politseijuhi Friedrich Jeckelni juures koosolek, kus eestlastel lubati mobiliseerida 15 000 meest ja selle korraldamine tehti ülesandeks Eesti Kindralinspektuurile ja Eesti Omakaitsele. 30. jaanuaril kuulutas Mäe Estonia saalis maavanemate, linnapeade ja politsei-prefektide ees esinedes mobilisatsiooni välja.
Mobilisatsioon kestis 3.–21. veebruarini. Sõjaväeteenistuse kohustuse alla kuulusid 21–40-aastased mehed. Kuid esimestel päevadel viitasid kõik märgid mobilisatsiooni läbikukkumisele – komisjoni ilmus vaid paar tuhat meest. Palju esitati asendamatuse tunnistusi (anti sõjaliselt tähtsate asutuste ja ettevõtete töötajatele) ja arstitõendeid väeteenistuseks kõlbmatuse kohta. Asendamatuse tunnistusi sai isegi osta ning sõjaväest vabastati ka kelnereid.
Jüri Uluots kutsus eestlasi võitlema
Uut olukorda vaagisid ka rahvusliku opositsiooni liidrid kõigi poliitiliste jõudude osalusel ja jõudsid üksmeelele, et mobilisatsiooni tuleb toetada.
7. veebruaril andis Eesti Vabariigi õigusjärgne peaminister Jüri Uluots raadios intervjuu, kus ta kutsus eestlasi mobilisatsiooniga tingimusteta kaasa minema. Tema üleskutse trükiti järgmistel päevadel ära ka ajalehtedes. See vallandas meeste massilise püssi alla mineku.
21. veebruariks oli kokku tulnud juba 32 000 meest – kaks korda rohkem, kui sakslased ootasid. Sakslastel polnud kohe piisavalt relvi ja varustust. Mobiliseeritutele jagatud relvad olid pärit teiste Euroopa armeede ladudest. Osa mehi arvati tagavaraüksustesse või saadeti hoopis koju tagasi.
Sakslased kartsid eestlaste vastupanu
Ka kartsid sakslased suurte eesti üksuste moodustamist, kes võisid iseseisvust nõuda ja relvad sakslaste vastu pöörata. Sellele viitas 1944. a juunis kirjutatud raportis SS-i propagandaohvitser.
Punaarmee veebruaripealetungi peatamisel osales vaid esimestest kokku tulnud meestest kokku pandud u 2000-meheline rügement Tallinn, mis saadeti rindele 10. veebruaril. Märtsi alguseks stabiliseerus rinne Narva jõel. Enamik Tallinna rügemendi mehi saadeti seejärel täienduseks 20. Eesti SS-diviisile. Ülejäänud mobiliseeritutest formeeriti kuus 2500-mehelist piirikaitserügementi ja tagavararügement. Osa mehi anti ka täienduseks 20. eesti SS-diviisile ja politseipataljonidele.
Piirikaitserügemendid olid viletsama väljaõppe ja relvastusega kui lahingukogemusega Wehrmachti ja Relva-SS-i üksused. Seetõttu paigutati nad rinde eeldatavalt rahulikumatesse lõikudesse. Neli piirikaitserügementi oli 1944. a sügissuvel Narva rinde paremal tiival Narva jõe ääres ja Peipsi põhjakaldal. 1944. a septembris ei jõudnud nad taanduda ning löödi puruks või hajusid laiali. Kaks ülejäänud piirikaitserügementi olid Emajõe rindel, kus 1. piirikaitserügement 17. septembril 1944 alanud Punaarmee pealetungi ajal täielikult puruks löödi.
Mobilisatsioon peab toimuma just praegu
Väljavõtteid peaminister Jüri Uluotsa esinemisest 7. veebruaril 1944 Eesti Raadios
Mobilisatsiooni heal kordaminekul ja selle tulemusena rohkel arvul kogunenud, võimalikult hästi relvastatud ja oma maa ja rahva piire ja eluaset kaitsvail Eesti sõjalistel jõududel on hoopis suurem tähendus, kui seda siin avaldada jõuaksin ja saaksin.
Iga eesti rahva liige on praegusel saatusraskel ajal oma rahva saatuse kaasotsustaja.
Ainult ühiselt ja koondatud jõul saab rahvas endakaitset teostada.
Rahvas näitas, et ei soovi kuuluda Nõukogude Liitu
Mart Laar, ajaloolane
Milleks seda eestlaste kangelaslikkust ja surmaminekut vaja oli, pealegi veel Saksa mundris, kui venelased Eesti ikkagi okupeerisid?
Loomulikult võib väita, et mis mõtet on tollaseid heitlusi tähistada, hulk mehi sai surma ning Punaarmee vallutas ikkagi Eesti. 1944. aasta lahingutel on siiski oluline roll. Esiteks näitas eesti rahvas 1944. aastal sissetungijate vastu võideldes, et ei soovi kuuluda Nõukogude Liitu. 1944. aastal tehti ära see, mis 1939/40 tegemata jäi. Siiani räägitakse Venemaal, et kui te ise N Liitu 1940. aastal ei tahtnud astuda, miks te siis vastu ei hakanud.
Vastupanu 1944. aastal teeb selle väite tühjaks. Teiseks lõi 1944. aasta lahingutes üles näidatud kangelaslikkus tugeva vastupanutraditsiooni, mis viis iseseisvuse taastamisele. Rahvas, kes ei võitle oma vabaduse eest, ei saa kunagi vabaks. Seetõttu peitub ka lüüasaamises kangelasliku võitluse järel võidu iva. Nii oli see ka 1944. aastal.
60 aastat tagasi asusid kümned tuhanded mehed Eesti kaitsele EPLO (1)
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Liiga palju rõhku on pantud sellele et miks üks mees läks nõukogude sõjaväkke ja teine Saksa omale. Enamus meestel ei olnud muud valikud - tehti sunni viisil. Ajalugu on näitanud et Eesti mehed kahjuks sõdisid oma vendade vastu, aga ka pikkendasid venelaste pealetungi mis võimaldas ka tuhanditele põgeneda kommunismi terrorist. Meie rahvas oleks hääbunud kui need tuhandeid põgenikud ei oleks aega saanud lahkuda. Stalini siht oli meie rahvast tapa ehk venestada. Need mehed kes langesid punaarmeed võideldes kindlustasid et välismaal oleks hääl mis nagu sääsk häiriks kommunismi ja ka võimaldaks lootust Eesti iseseisvuse taastamiseks. Kui oleksime kõik kodu jäänud - oleksime ka viimseni "puhastatud". Samal ajal kui kõik oleks lahkunud siis Stalin oleks võinud ümberasuda tuhandeid idast ja eesti rahva maa oleks kadunud.
Arvamus
TRENDING
