On aeg anda ajaloole õige hinnang, ükskõik, mida Moskva ka ei mõtleks või teeks, kinnitab Trivimi Velliste
Täna möödub kuuskümmend aastat legendaarse võitluse algusest Sinimägedes. Üheski teises heitluses Eesti pinnal – kogu ajaloo vältel – pole võidelnud ja langenud nii palju mehi, ammugi mitte nii suurel arvul eesti mehi. Sinimäed reastuvad Teise maailmasõja suurlahingute ritta.
20-aastased eesti poisid, kes täna on 80-sed, tahavad teada: kas nad sõdisid õige asja eest või lasid nad end ära kasutada? Nad tahavad teada, kas nad on ajaloo ja Eesti ees süüdi, nagu väidab Moskva, ja Moskva kinnitust mööda ka Lääne demokraatia.
Vastus süüdistusele saab olla ainult mustvalge – jah või ei. Keegi ei tõuka neid küll enam tribunali ette, aga just ajaloo ja igaviku kohtu otsus on neile ülioluline – süüdi või mitte süüdi.
Ilmjärve tõde
Magnus Ilmjärve uurimus «Hääletu alistumine» on taas äratanud vaidlusi selle üle, mis õieti juhtus Eestiga 1939. ja 1940. aastal. Ilmjärv jõuab järeldusele: kui Eestis oleks olnud demokraatia, oleks kõik läinud teisiti. Demokraatlik valitsus oleks Stalini survele vastu hakanud ja meie riik oleks sõdinud juba 1939.a sügisel. Hoolimata sellest, et Stalin ja Hitler olid Ida-Euroopa maakaardil omavahel ära jaganud.
Magnus Ilmjärvel võiks ju õigus olla, kuid ainult ühel tingimusel – et kõik oleks olnud teisiti. Mitte ainult Eesti valitsemiskord, vaid poliitiline korraldus ka Lätis, Leedus, Poolas ning muidugi Saksamaal. Kuid Ilmjärv kinnitab ju ise oma raamatus, et «oleksitele» ei saa ajalooteaduses midagi rajada.
Miks ei puhkenud oktoobris 1939 sangarlikku Eesti Sügissõda? Lahingutega Sinimägedes olnuks see väärikaks proloogiks novembris alanud Soome Talvesõjale? Aga sellepärast, et kui Eesti soovis teada, kas tal on Soomelt mingit abi loota, polnud Soome välisminister Eesti saadiku jaoks kättesaadav. Ja isegi Läti sõjavägede ülemjuhatajal «polnud aega» tulla kindral Laidoneriga Valka kohtuma. Poola oli selleks ajaks purustatud ning Hitleri ja Stalini vahel mitte enam paberi peal, vaid tegelikkuses jagatud.
Tagasi 1939. aastasse
Ja nüüd pidi siis Eesti minema ihuüksi Sügissõtta Punaarmee laviini vastu? Kas need, kes seda täna tagantjärele nõuavad – ja Pätsi ning Laidoneri reetureiks neavad – üldse annavad endale aru, millest nad räägivad? Kas nad annavad endale aru, et neid endid poleks täna siin väitlemas, sest nad jäänuksid lihtsalt sündimata, kuna nende isasid poleks pärast seda sõda enam olemas olnud.
Ja kui siis vähestel eestlastel õnnestunuks 1939. a sügistormides imekombel Rootsi randa jõuda, kuidas nad küll oleksid neednud Pätsi ja Laidoneri rahvusliku enesetapu eest – Eesti riigi jäädava hävitamise eest!
Ühes on kriitikutel ometi õigus: Eesti alistus võrdlemisi hääletult, olgugi et mitte päris vaikides. Aga ka sellele on olemas täiesti ilmne seletus. Seletuse esitab Magnus Ilmjärv ise raamatu kokkuvõtvas osas: Eesti tegi Nõukogude Liidule samm-sammult järeleandmisi, lootuses säilitada riigist nii palju kui võimalik, ja võita aega.
Muidugi tuli võita aega! Ja iga hinna eest! Ning sõdida s i i s, kui on mingisugustki võiduvõimalust.
Oli teada, et Saksamaa ründab Nõukogude Liitu, ja teeb seda üsna peatselt. Missugune terve mõistusega riigijuht või valitsus annab käsu minna üksinda ja kohe sõtta, kui on selge, et varsti saab sõdida koos liitlasega. Mis sellest, et väga ebameeldiva liitlasega! Paremaid polnud kusagilt võtta.
Muidugi ei võinud Päts ega Laidoner teada, millal täpselt natslik Saksamaa bolševistlikku Venemaad ründab. Veel vähem võisid nad teada, et Saksamaa sõja kaotab. Kui nad teadnuksid, et läheb nagu läks, võib-olla eelistanuks nad siis enesetappu. Meie õnneks nad ei teadnud seda.
Vabariiki taastama
Õigusvastaste vahenditega ei saa lõpetada ühegi riigi olemasolu. Olgugi et Eesti Vabariik okupeeriti Teises maailmasõjas kahe diktatuuri poolt, polnud sel mingit mõju Eesti riigi õiguslikule kestmisele. Nii ei saanud Eesti Vabariiki 1991. a ka de iure taastada, sest ta oli kogu aeg olemas olnud. Taastada tuli üksnes seaduslik riigivõim – Eesti Vabariik de facto.
Just nimelt seda viimast üritasidki peaminister Jüri Uluots ja tema 70 000 eesti sõdurit juba 1944. aastal. Mis sellest, et Saksa (ja osalt Soome) mundris, mis sellest, et Saksa relvadega. Paremat polnud kusagilt võtta. Aga meeste käisel oli vähemalt sinimustvalge embleem. Ja see võitlus oli Teises maailmasõjas Eesti viimne võimalus.
On vaja panna Moskva suu lukku juttudest, et Eesti sõdis Suur-Saksamaa eest ja et meie sõdurid olid natsid. On tarvis võtta kuulda Soome diplomaadi ja ajaloolase Max Jakobsoni soovitust ning kujundada välja korralik ja sihiteadlik Eesti valitsuse informatsioonipoliitika.
Iga järeleandmist Venemaale tõlgendab Moskva meie nõrkusena ja esitab kohe uusi nõudmisi. On viimane aeg üle saada lihtsameelsusest Kremli eesmärkide suhtes. Ajalugu on naiivsust alati väga karmilt karistanud. Asju tuleb nimetada õigete nimedega ning mitte laveerida, arvates, et meil on Moskvaga mingi «oma mäng». Või et meil on mitu tõde: üks kodus õllekapa juures, teine Moskvas ja kolmas Brüsselis.
60 aastat tagasi Sinimägedes PM (2)
Eestlased Eestis | 26 Jul 2004 | EWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
The issues of Estonian WWII "Nazi collaborators" vs "freedom fighters" and its murky complexities need to be discussed more visibly in English and in more world media friendly ways than is currently being done. Perhaps the world is not really interested, but the only way that the historical record can be set straight and the propaganda of Moscow countered is to do so visibly and convincingly in ways which reach the attention of a larger audiance than can be done in Estonian.
The following is just a dream: Are there any talented novelists (i.e. a budding Hemigways)among estonians who could write an inspiring world class novel of the moral and political complexities of the eastern front during the second world war? (I realize such individuals are hard to come by). Many such novels exist for other aspects of the second world war. The horrors of the WW2 Holocost have been much popularized by many high quality novels and films However, few if any world class novels (which attract the attention of a wide international readership) have appeared depicting the baltic states. (I realize some novels have been written in Estonian an some have even been translated into English- ie. Arved Viiraid)-However they have failed to attract much real attention. Follow this up with a major high quality movie (i.e. like Schindler's list) and you have added a completely new dimention to the historic discussion. This scenario is of course highly unlikely, but one can dream.
The following is just a dream: Are there any talented novelists (i.e. a budding Hemigways)among estonians who could write an inspiring world class novel of the moral and political complexities of the eastern front during the second world war? (I realize such individuals are hard to come by). Many such novels exist for other aspects of the second world war. The horrors of the WW2 Holocost have been much popularized by many high quality novels and films However, few if any world class novels (which attract the attention of a wide international readership) have appeared depicting the baltic states. (I realize some novels have been written in Estonian an some have even been translated into English- ie. Arved Viiraid)-However they have failed to attract much real attention. Follow this up with a major high quality movie (i.e. like Schindler's list) and you have added a completely new dimention to the historic discussion. This scenario is of course highly unlikely, but one can dream.
Nagu teada, oli President Päts vabamüürlane. Selles seltskonnas liigub väga kõrgel tasemel informatsioon..mina isiklikult usun, et vabamüürlase kohuse truudus oma loodzile omab suuremat kaalu kui oma riigile....aga ka selle üle võidakse lõpmatuseni vaielda. Siiski, kui see vastab tõele, on väga tõenäoline, et Pätsil oleks pidanud olema mingid kindlamad aimdused oma riigi saatusest 1940a.....ka täpsemat infot kui ta kuulis tollastest Eestis julgeoleku organitest. Vabamüürlaste globaalsed huvid ja lausa imekspandavalt täpselt paika pandud tegevuse võrgustik vihjab selle organisatsiooni kohtrollile maailma poliitikas ja majanduslikus elus. Pätsi kuuluvust vabamüürlaste seltskonda ei kajastu igalt info allikalt välja, aga eks selle rühmituse kuuluvuse juuresoleva vajaduses ta nägi midagi olulisemat.....
Eestlased Eestis
TRENDING
