On aeg anda ajaloole õige hinnang, ükskõik, mida Moskva ka ei mõtleks või teeks, kinnitab Trivimi Velliste

Täna möödub kuuskümmend aastat legendaarse võitluse algusest Sinimägedes. Üheski teises heitluses Eesti pinnal – kogu ajaloo vältel – pole võidelnud ja langenud nii palju mehi, ammugi mitte nii suurel arvul eesti mehi. Sinimäed reastuvad Teise maailmasõja suurlahingute ritta.

20-aastased eesti poisid, kes täna on 80-sed, tahavad teada: kas nad sõdisid õige asja eest või lasid nad end ära kasutada? Nad tahavad teada, kas nad on ajaloo ja Eesti ees süüdi, nagu väidab Moskva, ja Moskva kinnitust mööda ka Lääne demokraatia.

Vastus süüdistusele saab olla ainult mustvalge – jah või ei. Keegi ei tõuka neid küll enam tribunali ette, aga just ajaloo ja igaviku kohtu otsus on neile ülioluline – süüdi või mitte süüdi.

Ilmjärve tõde

Magnus Ilmjärve uurimus «Hääletu alistumine» on taas äratanud vaidlusi selle üle, mis õieti juhtus Eestiga 1939. ja 1940. aastal. Ilmjärv jõuab järeldusele: kui Eestis oleks olnud demokraatia, oleks kõik läinud teisiti. Demokraatlik valitsus oleks Stalini survele vastu hakanud ja meie riik oleks sõdinud juba 1939.a sügisel. Hoolimata sellest, et Stalin ja Hitler olid Ida-Euroopa maakaardil omavahel ära jaganud.

Magnus Ilmjärvel võiks ju õigus olla, kuid ainult ühel tingimusel – et kõik oleks olnud teisiti. Mitte ainult Eesti valitsemiskord, vaid poliitiline korraldus ka Lätis, Leedus, Poolas ning muidugi Saksamaal. Kuid Ilmjärv kinnitab ju ise oma raamatus, et «oleksitele» ei saa ajalooteaduses midagi rajada.

Miks ei puhkenud oktoobris 1939 sangarlikku Eesti Sügissõda? Lahingutega Sinimägedes olnuks see väärikaks proloogiks novembris alanud Soome Talvesõjale? Aga sellepärast, et kui Eesti soovis teada, kas tal on Soomelt mingit abi loota, polnud Soome välisminister Eesti saadiku jaoks kättesaadav. Ja isegi Läti sõjavägede ülemjuhatajal «polnud aega» tulla kindral Laidoneriga Valka kohtuma. Poola oli selleks ajaks purustatud ning Hitleri ja Stalini vahel mitte enam paberi peal, vaid tegelikkuses jagatud.

Tagasi 1939. aastasse

Ja nüüd pidi siis Eesti minema ihuüksi Sügissõtta Punaarmee laviini vastu? Kas need, kes seda täna tagantjärele nõuavad – ja Pätsi ning Laidoneri reetureiks neavad – üldse annavad endale aru, millest nad räägivad? Kas nad annavad endale aru, et neid endid poleks täna siin väitlemas, sest nad jäänuksid lihtsalt sündimata, kuna nende isasid poleks pärast seda sõda enam olemas olnud.

Ja kui siis vähestel eestlastel õnnestunuks 1939. a sügistormides imekombel Rootsi randa jõuda, kuidas nad küll oleksid neednud Pätsi ja Laidoneri rahvusliku enesetapu eest – Eesti riigi jäädava hävitamise eest!

Ühes on kriitikutel ometi õigus: Eesti alistus võrdlemisi hääletult, olgugi et mitte päris vaikides. Aga ka sellele on olemas täiesti ilmne seletus. Seletuse esitab Magnus Ilmjärv ise raamatu kokkuvõtvas osas: Eesti tegi Nõukogude Liidule samm-sammult järeleandmisi, lootuses säilitada riigist nii palju kui võimalik, ja võita aega.

Muidugi tuli võita aega! Ja iga hinna eest! Ning sõdida s i i s, kui on mingisugustki võiduvõimalust.

Oli teada, et Saksamaa ründab Nõukogude Liitu, ja teeb seda üsna peatselt. Missugune terve mõistusega riigijuht või valitsus annab käsu minna üksinda ja kohe sõtta, kui on selge, et varsti saab sõdida koos liitlasega. Mis sellest, et väga ebameeldiva liitlasega! Paremaid polnud kusagilt võtta.

Muidugi ei võinud Päts ega Laidoner teada, millal täpselt natslik Saksamaa bolševistlikku Venemaad ründab. Veel vähem võisid nad teada, et Saksamaa sõja kaotab. Kui nad teadnuksid, et läheb nagu läks, võib-olla eelistanuks nad siis enesetappu. Meie õnneks nad ei teadnud seda.

Vabariiki taastama

Õigusvastaste vahenditega ei saa lõpetada ühegi riigi olemasolu. Olgugi et Eesti Vabariik okupeeriti Teises maailmasõjas kahe diktatuuri poolt, polnud sel mingit mõju Eesti riigi õiguslikule kestmisele. Nii ei saanud Eesti Vabariiki 1991. a ka de iure taastada, sest ta oli kogu aeg olemas olnud. Taastada tuli üksnes seaduslik riigivõim – Eesti Vabariik de facto.

Just nimelt seda viimast üritasidki peaminister Jüri Uluots ja tema 70 000 eesti sõdurit juba 1944. aastal. Mis sellest, et Saksa (ja osalt Soome) mundris, mis sellest, et Saksa relvadega. Paremat polnud kusagilt võtta. Aga meeste käisel oli vähemalt sinimustvalge embleem. Ja see võitlus oli Teises maailmasõjas Eesti viimne võimalus.

On vaja panna Moskva suu lukku juttudest, et Eesti sõdis Suur-Saksamaa eest ja et meie sõdurid olid natsid. On tarvis võtta kuulda Soome diplomaadi ja ajaloolase Max Jakobsoni soovitust ning kujundada välja korralik ja sihiteadlik Eesti valitsuse informatsioonipoliitika.

Iga järeleandmist Venemaale tõlgendab Moskva meie nõrkusena ja esitab kohe uusi nõudmisi. On viimane aeg üle saada lihtsameelsusest Kremli eesmärkide suhtes. Ajalugu on naiivsust alati väga karmilt karistanud. Asju tuleb nimetada õigete nimedega ning mitte laveerida, arvates, et meil on Moskvaga mingi «oma mäng». Või et meil on mitu tõde: üks kodus õllekapa juures, teine Moskvas ja kolmas Brüsselis.

Märkmed: