Oli septembri teine pool 1944. Tallinna märtsipommitamisel kaotasin pere ja kodu ning otsisin ulualust sugulaste juures Karksis. Viimaks oli ka seal kahurimürin nii kõva, et Kalju viis mind ära oma tallu põhja pool Viljandit.

Kaljul tuli Tallinna sõita. Sealt naastes oli ta rongiaknast näinud, kuidas sakslased telefoniposte maha võtsid. See ei tähendanud midagi muud, kui et vaenlane on ligi jõudmas. Tallu jõudes algas kibekiire askeldamine. Aida muldpõrandasse kaevati auke ja sinna lasti suured piimanõud, täis riistu ja muud.

Siis sõitis Kalju õuele ühe vana veoautoga, kus oli inimesi peal. Mindki kästi soojalt riietuda, kuid mu riided oli Nõmmel. Anti siis üks lambanahkne poolkasukas. Ronisime veoautole ja sõitsime Tallinna poole. Maanteel oli sõjaväevalve väljas ja kontrollis pabereid. Meie autojuhil olid kõik paberid korras, sõit läks edasi. Seljataha vaadates nägime, kuidas sillad me järel õhku lasti.

Oli juba pimenemas, kui jõudsime Tallinna lähedale. Nägime, kuidas taeva alla tõusid küünlad ehk valgusraketid. Algas pommitamine. Juba lahvatasid leegid siin ja seal ning auto ots pöörati Haapsalu poole. Seal pidime kokku saama Kalju isa ja vennaga. Siis selgus, et nende loodetud paat oli juba lahkunud. Tuli otsida uut sõiduvõimalust, millega Rootsi jõuda. Noarootsis, Riguldi randa oli kogunenud palju inimesi, kes kõik otsisid väljapääsu. Mitme peale leitigi mahajäetud kaljas kahe mastiga, millel polnud ballasti ega purjeid. Neid sai külarahva käest, vahetades suitsuvorsti ja sigarettide vastu. Viimaks, kui arvati kaljas merekindel olevat, otsustati varahommikul peale asuda. Kõrgel tiirutasid lennukid. Sakslased! Rahvas jooksis puude varju peitu.

Rand oli madal ja Kalju sõitis oma veoauto otse vette nii kaugele, kuni mootor välja suri. Sealt aidati sõudepaadile ja sellega kaljasele. Ilm oli hämar ja vaikne. Kui oldi juba enam-vähem valmis ärasõiduks, märgati äkki rannikul tolmupilves pikka tankide voori sõitmas põhja poole. Venelased!!! Nüüd tuli kiirustada. Kohalik kalur oli nõus kaljast oma mootorpaadiga laidude vahelt välja pukseerima. Lahkusime oma kodumaalt, ilma et oleks saanud viimast hellitavat pilku heita.

Paadimootor oli 5-hobujõuline ja vedas 100-tonnist kaljast lagedale merele. Seal tõmmati purjed üles. Päike tõusis ja meri säras. Merelt korjati veel mitmeid paadirikkega põgenikke kaljasele ja nii võis selle peal olla ligi 150 inimest. Videvikus arvati nägevat Rootsi rannatulesid. Oli 25. september. Siis tõusis tuul, mis hakkas lausa tormitsema, millest saigi selle aasta suurim sügismaru. Vihma kallas ja lained olid kõrged. Purjed olid juba alla lastud ja kaljase luugid kõvasti kinni. Kaljas kiikus nagu pähklikoor, ikka laine harjalt laine harjale. Kalju oma vennaga olid ainukesed roolis ja hoidsid seda nii hästi kui said, et kaljas rullima ei hakkaks. Laeva kõhus oli suur segadus. Inimesed loksusid ühelt küljelt teisele. Kisa ja nutt. Õhupuudus andis end tunda. Paljud lihtsalt minestasid.

Kui ärkasin, oli õudselt vaikne. Torm oli vaibunud. Luugid tehti lahti ja värsket õhku tuli alla nagu õnnistust. Hämmastusega leiti, et olime kuskil vaikses lahes kaljude vahel. Kuidas me siia saime? Torm oli kaljase pööranud Rootsi asemel hoopis Ahvenamaa poole ja kellegi helde käsi oli tõstnud laevukese üle kaljude. Soomlased teatasid murega, et olid sõlminud Venega pakti, mis sundis neid põgenikke välja andma. Peale vähest puhkamist viisid nad meid paar tundi Rootsi vette. Ilm oli sompus ja tuuletu. Purjedest ei olnud midagi kasu. Alles õhtul leidis meid Rootsi rannavalve ja viis meid kindlale maale. Olime pääsenud.

Kordagi ei tekkinud meil mõte, et kuhu läheme, kes meid ikka ootab või mis meist saab. Oli nii kindel teadmine, et maailmast pole headus ega inimarmastus veel kadunud, kuigi olime seda juba mitu aastat kogenud. Nüüd olime kindlal maal, lahke võõra rahva keskel ja meid valdas sügav ja kirjeldamatu tänutunne.

Märkmed: